Ärkamine ja tundeelu
Rääkides vaimulikust läbimurdest, peame puudutama ka tundeelu, sest ärkamine ja läbimurre on väga tihedalt seotud tunnetega.
Vahel on seda tõrjutud ja unustatud, nagu oleksid tunded saatana leiutis ega poleks Jumalal nendega midagi pistmist. Tunnetest püütakse võimalikult kiiresti vabaneda, et saada terveks ja talitsetud kristlaseks.
Ärkamist ja uuenemist küll palutakse, kuid kardetakse surmani kõike, mis liigutab tundeid.
„Mida kaugemale jõuan usuelus,” väljendas keegi mees, „seda enam vabanen kõikidest tunnetest.”
Kas see mees ei mõistnud, millest ta rääkis, või oli ta vaimulikult surnud, sest surnud inimesed on kaotanud võime tunda ja tajuda.
Paulus läheb palju kaugemale. Ta kirjutab nii: „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!”
Muidugi on taeva Jumal loonud meile tundeelu, nii nagu kõige muugi meis ja igaüks meist on „tundevõimeline”.
Viga on selles, et patt ja kurjus ning oma mina on vallutanud meie tundeelu ja väärastanud selle nii põhjalikult, et me tunneme liiga jõuliselt siis, kui peaksime olema surnud nagu kivid, ja siis kui peaksime olema täis tuld ja tõrva, oleme nagu jääpurikad.
Vaadelgem seda rahulikult ja mõistlikult mõne näite abil:
On üks rikas mees, e veidi religioosne, kes kaotab tuhat marka vaesele sugulasele või meeletus hangeldamises. Ta kogeb rasket kaotust. Ta on kogu öö üleval ja keerleb vaeveldes kaotatud tuhande marga pärast. Ometi tema kaks poega, kes on teel hukatusse, ei ole võtnud tema silmist und isegi tunniks. Tema tunded kaaluvad, kuid raskus on vales kohas.
Häbistamine või julm kriitika võib liigutada meie tundeid nii jõuliselt, et nädalaid ja kuid hiljem tunneme „okast” torkimas sisimas iga kord, kui kuuleme mainitavat meid solvanud inimese nime.
Vahel võime olla hõõguvalt kuumad ja säravalt sõnaosavad siis, kui tunnistame teiste patte või kritiseerime mõnda teist kristlikku organisatsiooni, kuid samas olla laisad ja närtsinud, kui peame tunnistama Jeesusest ja võitma patuseid Jumalale.
Me suudame plahvatada vihast ja kibedusest, kuid me ei suuda vaimustuda ega süttida Kristuse armastusest. See kõik ja palju muud tõendab, et meie tundeelu on suures osas mõjustatud valest suunast. Vaenlane on saanud haarde selle üle.
Vaimulik läbimurre tähendab, et tõe Jumal võtab tagasi selle, mille vaenlane on röövinud. Kui see toimub, siis tunneme seda. Sest iga tõeline ja põhjalik vaimulik ärkamine mõjutab tundeelu sama sügavalt, nagu see mõjutab mõistmist, südametunnistust ja tahet.
Kuidas oleks võimalik näha elu ja pattu Püha Vaimu valguses ilma midagi tundmata? Kuidas oleks võimalik näha ennast nii nagu Jumal meid näeb, patust rikutuna, kurjusest mürgitatuna, pimeduse ja surma meelevallas olevana, süviti ehmumata? See on võimatu.
Kui tõe Vaim nelipühal Jeruusalemmas näitas patu tõelisust, tundsid nad midagi. „Seda kuuldes lõikas see neile südamesse,” nad peatasid jutluse ja hüüdsid: “Mida me peame tegema, mehed-vennad?”
Kui patt saab tõelisuseks, juhtub sageli, et tugevad mehed nutavad nagu lapsed, uni põgeneb silmist ja toit ei maitse.
Pole vaja püherdada halvimas mudas, et seda kogeda. Jesaja oli õige mees, kuid kui ta Issanda kirkuse valguses nägi oma pattu, ta ehmus.
Kui siis Jumal oma mõõtmatus armus tühistab inimese patuvõla, puhastab südame ja vabastab hinge, pitseerib ta oma tõotuse Vaimuga ja annab talle kinnituse, et kõik tema ja Jumala vahel on lahendatud. Ka siis puudutatakse tundeid ja vahel viib see valjuhäälse Jumala ülistuseni. Ärkamise ajaloos on arvutult selliseid tõendusi.
Põhjus selleks, miks paljud pole kunagi maitsnud patu kurvastust ega päästmise rõõmu, on lihtsalt selles, et nad pole kunagi kohtunud Jumalaga ega iseendaga. Nad on pelgalt religioossed.
Teised on vahel kogenud vaimuliku elu püha õudust teiste ja oma pattude pärast. Nad on ka maitsnud taevalist innukust enese vabanemise ja teiste päästmise pärast, kuid on siis tukastanud ja kaotanud võime reageerida muule kui sellele, mis puudutab nende arga mina.
Saatan on uuesti sidunud nende tundeelu, mis oli kord Jumala hallatud ja juhitud. Mis halvim, mõned nendest saavad lohutust sellest, et „õige elab usust”.
Aidaku Jumal, et armastuse Vaim veelkord saab puudutada meie vääristunud ja turbunud tundeelu, et saaksime uuesti Issanda palge ees nutmise ja naermise püha võime.
Loodan, et mõistad, et küsimus ei ole mööduvast tundest, mis hiilib hinge vahel jumalateenistusel ja mille õhtupoolne tuul kaasa viib ja mis unustatakse kirikukohvi rüübates.
Küsimus pole ka tormise ärkamiskoosoleku järgsest metsikust joovastusest, mille tagajärg sageli on esmaspäeva hommikust kuni laupäeva õhtuni kestev nurinameelsus. See on liiga odav kaup ega leidu sellel turgu Vaimu maailmas.
Küsimus on lihtsalt sisemisest ja püsivast aktiivsusest, mida põhjustab Issanda Vaim ja säilitab sellise inimese elus, kes tingimusteta temale alistub.
See on see aktiivsus, mis teeb hallimastki argipäevast sisuka ja lihtsamastki tunnistusest tabava, värvika ja innustava.
See on see püha jumalik leek, mis sinul ja minul peab olema, et meid saaks nimetada normaalseks usklikuks ning me võidaksime ja süütaksime teisi.
FRANK MANGS
