Ärkamine ja vaimumaailm
Rääkides vaimulikust läbimurdest peame puudutama teemat, mida harva tähele paneme; see on kurjadest vaimuvaldadest.
Tean hästi, et pole eriti kaasaegne rääkida isikulisest kurjusest. Veel iganenum on uskuda, et eksisteerib terve deemonite hulk ‒ miljardiline saatana armee ‒ kes teeb kõikvõimaliku takistamaks Jumala tööd inimeste maailmas.
Kui siiski usume, et on olemas isikuline Jumal, peame ka uskuma, et on olemas isikuline saatan.
Kust muidu pärineks kogu viha ja kurjus? Jumalast need ei saa olla, sest muidu oleks Jumal looduse rikutuim olend.
Kõik hea ja väärtuslik, puhas ja tõene räägib sellest, et on olemas Jumal. Kõik paha ja julm, rüve ja valelik kõneleb, et eksisteerib saatan. Sest kaks nii erinevat voolust nagu tõde ja vale, armastus ja viha, ei saa lähtuda samast allikast.
Prohvet Taanielile oli see kuri vaimumaailm ebameeldiv tegelikkus.
Ta räägib, kuidas ta oli kord kurvalt võidelnud Jumala ees palvetes kolm nädalat vastust saamata. Kahekümne ühe päeva pärast tuli Issanda ingel tema juurde ja ütles: „Ära karda, Taaniel, sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast! Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi…”
Pärsia kaitseingel! Kes see oli? See ei olnud üksnes liha, luude ja vere ning inimtahte kogutud tervik, kes istus Pärsia troonil, vaid ka vaimuvald, kelle pidi võitma enne, kui palvevastust saadi teostada maa peal.
Paulusele ei olnud see kujutelm ega ettekujutus, vaid tõesest tõesem.
Ta kirjutab nii: „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.”
On tõsi, et usklikul on alati võitlust kurjade vaimuvaldade vastu, kuid see võitlus ei ole kunagi nii karm kui tegeliku vaimuliku ärkamise ajal. Sest ärkamise mõte ei ole midagi muud, kui vallutada saatanalt tagasi, mida see on röövinud Jumalalt.
Paulus nägi asju nii: „… kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki. ‒ … milles te varem käisite… vürsti viisil, kellel on meelevald õhus… kuigi … armu läbi te olete päästetud!”
Mis oleks loomulikum, kui et vaimulik ärkamine viib põrgu ettekujuteldamatusse raevu? Mis oleks vältimatum, kui et Jumala kogudusest saab hulk, kes on valmis tõusma võitlusesse kurjade vaimuvaldade vastu?
Küsimus ei ole mängust, paraadist ega treeningharjutustest, vaid tegelikust võitlusest elu ja surma peale.
Kohtasin kord eakat metodistijutlustajat, kes meenutas saabumist teatud piirkonda, kus polnud aastaid olnud tõelist vaimulikku ärkamist. Õhustik oli kivikõva, jääkülm ja elutu, kõigiti sulgunud ja lukustatud.
„Siis tegin midagi sellist, mida pole teinud ei enne ega pärast seda,” ütles ta. „Esitasin saatanale duellikutse.”
Ta ei täpsustanud, kuidas ta tegutses. Ta ütles lihtsalt, et saatan võttis väljakutse vastu. Toimus vaimulik maadlus, mis ei haaranud üksnes jutlustajat, vaid tõmbas tasapisi kaasa kogu koguduse. Järgnes vaeva ja häda, palvet ja leppimisi, kuid tagajärjeks oli ulatuslikum ärkamine, mida see linn oli kunagi kogenud.
Ma ei tahaks kellelegi soovitada kasutada seda meetodit, sest olukord võib väljuda kontrolli alt. Tahan üksnes Jeesuse nimes hüüda endale ja teistele, et me peame tõeliselt suunduma võitlusesse Kristuse ja meie ühise vannutatud vaenlase vastu.
Saatanat ei saa ajada põgenema ilusate esitluste ega veenvate jutluste, kaunite laulude või rämeda muusika abil. Nendesse meetoditesse usuvad Aafrika vihmametsade nõidarstid, kuid pühade kogemused tunnistavad sootuks millestki muust.
Ainus, mis aitab, on Jumala vallatud hingede vaimukeskne palve. Seda hingevaenlane teab ja just sellepärast on ta suunanud võimsaima rünnaku usklike palveelu vastu.
Vaid vähesed usklikud teavad, mida tähendab tõeline palve ja väga harva kohtab kogudust, mille palveelu on korras. Sagedasti on see hooletusse jäetud ja halvatud.
Panustame meisterlikku masinavärki ja täiusliku organisatsiooni, et asendada seda, mis igasuguses tegevuses on tähtsaim: valvamist, sooja ja tõelist, tervet ja kainet palveelu. See on saatanale soodus areng, kuna selle tõttu oleme kaotanud võime kahjustada tema tööd ja kõigutada tema positsioone.
Just seetõttu peame saatma Jumala kogudusele püha väljakutse tõusta ja valmistuda tegelikuks ülesandeks: palveks ja evangeliseerimiseks.
Kui need asjad unarusse jäetakse, ei ole meil mingit õigust esineda Jumala kogudusena. Oleme kaldunud kõrvale jumalikult teerajalt.
Siin ei aita enam pelgalt ühekordsed meetmed ega vanade meetodite ülessoojendamine, või vanade hiilgeaegade veteranide jõuproovid. Need ei too esile ärkamist. Taeva Jumal peab saama puudutada noorsugu ja organisatsioonide peamehi, puudutama meid nii tõeliselt, et meist saavad vaimulikud inimesed, kes naudivad vaimuliku õhkkonda ja kes on kõlbulikud seisma Kristuse võitlejatena õpetuses ja elus, palves ja tunnistuses.
Seda kaudu saavutame tõelise ärkamise ja kestva ärkamise.
FRANK MANGS
