Kestev ärkamine
Apostlite tegude teise peatüki lõpust leiame tähelepanuväärse tõenduse kristliku koguduse algaegadest. „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.”
Selles koguduses oli kestev ärkamine. Nelipühapäeva ime, kui kolm tuhat tuli ühe päevaga usku, pole kunagi kordunud.
Igal päeval ei olnud tormilist ärkamist, sest kestev ärkamine ei ole kunagi tormiline. Kuid iga päev tuli keegi usku ja igas koosolekus kuuldi uute häälte kiitust ja ülistust.
See on olnud kaunis aeg, kui igal päeval kellegi uus meloodia hakkas kõlama pühas sümfoonias, mis Jumala koguduses tõstis ülistust Päästjale.
Usun, et just see on kristliku koguduse normaalne seisund ja areng. Ma ei usu, et hooaja ärkamine, mille algus ja lõpp on etteennustatav ja mille liikumised on tuttavad mitme tuhande aastase kogemuse alusel, on terve vaimuliku tegevuse ilming.
Pole normaalne, et mingi kristlaste hulk kord aastas suundub vaimulikku hoogtöösse, et lühima võimaliku ajaga saavutada maksimaalne tulem, et siis pidada üksteist kuud puhkust, enne kui algab järgmine pingutus.
Ma ei taha väita, et nii poleks mõningaid võidetud Jumalale. Igaviku hommik paljastab erinevate koosolekusarjade kaunid tulemused. See, et hooaja ärkamine on parem kui mitte midagi, on iseenesest selge. Ebatervem ja ebapiibellikum kristliku koguduse olukord on, et ärkamine üldse puudub. See tähendab vaimulikku surma.
Miks piirduda teiseks paremaga, kui on võimalik saada parim?
Miks rahulduda sellega, et vahel omada hooaja ärkamist, kui võime saada püsiva ärkamise?
Tean üsna hästi, et mõned kardavad seda väidet ja peavad seda liialduseks. Miks see peaks olema võimatu? Toorainet on meil piisavalt, sest maailm on täis päästet vajavaid patuseid.
On tõsi, et paljud neist näivad eriti kõvad ja ligipääsmatud ja neid ei huvita usk natukestki. On pealegi võimalik, et neil puudub igasugune huvi neile esitatud usu suhtes. Kuid nad pole hoolimatud selle suhtes, mis toob kooskõla nende katkirebitud hinge ja mis toidab nende näljaseid südameid.
Sageli on üksnes koor kõva. Sisu on painduv ja pehme, kui selleni jõuda.
Sain sellest elava tõenduse mõni päev tagasi. Minu vastas istus koosolekul noor mees, kellel olid teravad karmid näojooned ja suunurkades irooniline naeratus. Läksin teda tervitama ja küsisin, kas ta on usus.
„Ei, mina ei ole. Ega pole üldse sellest huvitatud. Ma üldse ei usu Jumala olemasolu.”
„Sellest on kahju, sest siis ei ole meil mõtet rääkida sellest täna õhtul. Kuid teretulemast uuesti.”
Kuid just siis, kui olin lahkumas, ta peatas minu ja küsis:
„Öelge pastor, kas te ise olete täiesti veendunud selles, mida räägite või väreleb vahel ka teie hinges väike ebakindluse häire.”
„Ei, kindlasti mitte. Olen täiesti veendunud.”
Nii lahkusime. Järgmisel hommikul kell üheksa helises telefon ja täiega sümpaatne hääl ütles:
„Vestlesin pastoriga eile õhtul ja olin asjatult tõre. Sain aru, et solvasin teid ja tahan andeks paluda seda, mida ütlesin. Sest möödunud ööl ei saanud ma silmatäitki selle tõttu magada. Vahel ütleme seda, mida ei peaks ütlema.”
See tunnistus tegi minus jõulise mõjutuse ning sellest alates olen mõelnud sellele noorele mehele iga päev, kuid ei ole teda enam kohanud. Siiski usun, et teda juhatatakse õigesti, sest ta oli liiga tõemeelne, et minna eksitusse. Kuid ma kuidagi ei suutnud ette kujutada, et nende teravate joonte ja pilkava naeratuse taga peitus nii tundeküllane ja tundlik hing.
Märgatavalt paljud meie ajastu inimesed on rahuolematud ja kõiges pettunud. Nad püüavad vaigistada oma hinge appihüüdu sära, naljatamise ja patuga, kuid neil alati see ei õnnestu. Sageli nad üksi nutavad.
Kas võiksime oodata paremat pinnast rõõmusõnumile ja rahu evangeeliumile?
Saladus on selles, et meil on usund, millel on anda. Saad aru, mida ma mõtlen.
Elaval kristlusel on kõik, mida vaene, kannatav ja katkine inimhing vajab, kuid küsimus on selles, kas meie, usklikud, oleme Jumalalt nii palju vastu võtnud, et meil on midagi anda teistele.
Kui meil on nii palju, et saame anda, peab Jumal õpetama meile õige viisi läheneda maailma kannatavale südamele. Kui saame armu täieliku armastuse ja püha tarkusega puudutada hinge imelise instrumendi keeli, saame kogeda, et vaimulikud tõsiasjad äratavad vastukaja.
Jumala poolt ei ole jätkuvale ärkamisele mingeid takistusi. Ta soovib iga päev, et inimesed saavad päästetud ja tundma tõde.
Esimese koguduse antud eeskuju on osa jumalikust algupärast. „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.”
Miks siis meil ei ole kestvat ärkamist kogudustes?
Põhjuseid on mitmeid. Üks on, et me oleme jätnud äratustegevuse mõnedele erilistele meestele, selle asemel et ise suunduda hingede võitmisse.
Me kutsume evangelisti, palvetame tema eest, kui ta on meie maitse, muidu saab temast näriva arvustamise objekt. Laseme temal ja mõnel teisel pingutada oma jõudu mööda kuu või teine, täname abi eest, maksame tema vaeva ja siis on see etapp läbi.
See on ennekuulmatu küündimatus ja ääretult kurb. Sest nii kaua, kui jätkame sel viisil, me iialgi ei pea kartma pideva ärkamise saabumist kogudusse.
Kui aga meie õpetus on, et Jumal on kutsunud igaühe meist olema hingedevõitja ja et iga päev, kui me ei ole saanud olla kellelegi abiks, on raisku läinud, siis mitmed asjad korraldatakse teisiti.
Siis me enam ei julge panna evangeliseerimise üli-inimlikku koormat mõne üksiku õlgadele, vaid kanname ise oma iket. Me ei julge oma vaimulikus elus olla teisiti, kui et oleme millal tahes valmis aitama keda tahes milles iganes.
See ei ole midagi muud kui normaalne kristlus ja pideva ärkamise põhivajadus.
FRANK MANGS
