Ärkamise püha ind
Keegi omapärane jutlustaja tavatses võrrelda ärkamist merekoletisega, kelle Jumal saatis kord neelama Joonat, seda vastupanijat prohvetit.
„Just nagu kala neelas Joona täielikult, peab ärkamine neelama jutlustaja. Muidu see ei ole tõeline ärkamine.”
See on tõde. Võime korraldada ärkamiskoosolekuid ilma, et meie meelte maailma on vallutanud püha innukus, mis õhkub alati igast Jumala sünnitatud ärkamisest. Sest me tahame näha töö edu ja statistika kasvu.
Võime isegi loitsida tulemusi, kuigi Jumal meid ei kontrolli, kuid nii ei sünni normaalset ärkamist.
Mitte üksnes jutlustaja ei pea olema sellise püha innukusega haaratud, vaid ka kogudus. Üksnes siis saab ärkamisest koguduse ühine omand ja tegevus.
Muidu saab sellest jutlustaja või evangelisti eraomand, mille see lahkudes kaasa viib. Sellest on väljendamatult kahju.
Muidugi on tohutu erinevus sellel, kas ärkamine on koosolekuruumides või koguduses.
Kui meie ärkamine on üksnes palvemajas, tuulutame ärkamise vaimu välja mõne nädala või kuuga, pärast mida on kõik samuti nagu enne ärkamist ‒ peale selle et oleme saanud uusi liikmeid, kes tasahaaval vajuvad lõtvusesse ja tegelikkuse vanadesse sügavatesse rööbastesse.
Kui aga ärkamise vaim saab neelata koguduse, levib püha leek vastuoludeski, kui hoiame seda õigel viisil.
See ongi meie päevade vaimulike ärkamiste suurim probleem.
Meenus, kuidas kord ühe suurema koguduse jutlustaja käis palumas abi ärkamiskoosolekute sarja pidamiseks.
„Ma ei saa tulla,” oli minu vastus.
„Miks sa ei saa tulla?”
„Sellepärast et ei taha. Ja meelsamini jätan ütlemata, miks ei taha.”
„Kas sul on midagi isiklikult minu vastu?”
„Ei, kindlasti mitte, sest hindan sind kui tõelist venda.”
„Kas sa ei saa siis öelda, miks ei taha sa tulla mind aitama?”
„Sellepärast, et sa nõuad, ütlen seda sulle. Ma ei usu, et saame sinu koguduse kaasatud sellesse töösse, millest nüüd räägime. Tunnen neid inimesi. Mõned küll aktiveeruvad, kuid liiga paljud jäävad kõrvalseisjaks. Neist ei saa minu vaenlased, kes halvustavad mind ja koosolekuid, kuid nad jäävad lihtsalt passiivseks. Vahel näeb neid koosolekul, kuid nad ei lase ärkamise vaimul ennast vallutada ega andu hingede võitmisele. Kui koosolekud on läbi, siis on sul väike äsjapöördunute grupp, kes ei tunne ennast koduselt selles keskkonnas, kuhu nad on sattunud, sest selles koguduses on liiga vähe vaimulikke emasid ja isasid.”
Ma ei unusta iial venna pilku, kui olin seda öelnud. Tema silmad olid täis pisaraid, kui ta sirutas käe ja ütles:
„See on tõde, mu vend. Kõik, mida ütlesid, on tõde. Kuid ära ütle seda üksnes minule, vaid hüüa seda katustelt, sest kõik peavad seda kuulma.”
Selle venna hääl on vaikinud, sest ta on lahkunud koju Issanda juurde. Kuid mina järgin nõuannet, mille ta andis enne, kui lõpetas võitluse siin all.
Soovin selle koju jõudnud võitleja eest ja Jeesuse poolt küsida sinult, vend ja õde, jutlustaja ja koguduse liige:
„Kas oled lubanud ärkamise vaimul vallutada ja neelata ennast, või kuulud ikka veel passiivsete rühmitusse, kellele taevalisel Isal ei ole vähimatki kasutust?”
Ärkamine elab tervelt ja tegelikult üksnes palve õhkkonnas. Kui palveelu kuivab, saab ärkamistegevusest kolisev masinavärk ‒ masinavärk, mis koliseb kaks korda kõvemini, kuna selle kiirus on nii suur.
Kui kogudus tahab omada pidevat ärkamist, peab see tulema Pauluse joonele, „palvetades alati Vaimus”.
Kogudus on palve vaimust haaratud siiski vaid sel määral, kui on selle üksikud liikmed.
Miks paljudes palvekoosolekutes on nii vaikne ‒ nii masendavalt vaikne? Miks selline surmav surve haarab paljusid koosolekuid ja nii vähesed pöörduvad meie tavapärase tegevuse kaudu?
Lihtsalt selle pärast, et suur osa meist ei ela palvetades palvekoosolekutel ja koosolekutest väljaspool. Meeled täidab kõik muu peale Jumala ja vaimulike asjade.
Liiga vähe on palvet kodudes, mitte üldse tööl ega teel koosolekule.
Sellepärast on asjatu oodata, et palvevaim laskuks koguduse peale ja et koosolekutel valitseks püha õhkkond, kui inimeste meeli täidavad selle maailma mitmesugused mured.
Kuid laske kogudusel saada tõmmatud ärkamisse ja elada palve õhkkonnas, siis ka selle väiksemgi liige hingab iga hingetõmbega seda jumalikku väge, mis näitab tõeks patu ja vabastab seotud hinged.
Tean üsnagi hästi, et sellest kirjutamine ei ole kõigile sugugi kasuks, kuna mitmed meist on kiilunud nii põhjalikult kinni, et vajame rohkem kui ühte ärkamisest kõnelevat raamatut meid lahti rebima.
Võibolla kuuleb siiski keegi äratushüüdu, hakkab vihkama pattu ja täitub Püha Vaimuga. Igast sellisest hingest saab Jumala tööriist, kelle abil läheb töö edasi.
Ainus tee normaalsesse ärkamisse on see, et koguduses on normaalsed kristlased. Normaalne kristlane on inimene, keda Jumal juhib ja kellel on püha innukus päästa teisi.
FRANK MANGS
