Suurepäraseim maailmas
Jumala poolt valitsetud hingele ei ole siinpool pärliväravaid midagi suursugusemat kui tõeline vaimulik ärkamine.
Kõik muu vananeb ja muutub igavaks, laulud kuluvad ära ja vaimulikud tõed vahetuvad, töömeetodid ammenduvad ja need asendatakse, ärkamise kandjad vananevad ja väsivad ning organisatsioonid jäigastuvad, on kriisis ja surevad, kuid ärkamine ise on igavesti noor ja igavesti värske.
See ongi täiesti loomulik, sest ärkamine on pärit maailmast, kus valitseb igavene noorus.
See on õnnis asi, mille pärast Jumalaga täidetud inimene kunagi ei väsi vaimulikust ärkamisest. Päevast teise, aastast ja aastakümnest teise võib ta teha alati sama ‒ võita hingi Jumalale ‒ tundmata kordagi üksluisust või tüdimust.
On tõsi, et ihu võib kõduneda, mõte väsida ja närvid alla anda, kui inimene ei saa enam jätkata kõige meeldivamat tööd. Kuid nii pea, kui kulunud tegevused on saanud taastatud, võib uuesti pühenduda sellele pühale tegevusele ja taas rõõmustada nagu laps ühest ja samast asjast, mida on kogetud tuhat korda varem.
Tõelises ärkamises tundub taevalise maailma lähedus nagu ei kunagi varem. Vaimulikud asjad tunduvad väljendamatult tõelised ja need tõukavad kogu hinge keskalalt. Palveelu terveneb ja saab loomulikuks. Elu täidab palve öösel ja päeval, kodus ja kirikus, köögis ja tehases, tänaval ja kontoris. Meele maailm on lihtsalt palvega täidetud.
On õnnistatult kerge jutlustada, kui ärkamise Vaim on saanud meelevalla koguduses või paikkonnas. Sõna elab jutlustaja sees ja saab elava vastukaja kuulajate meeltes ja südames. Igal päeval toimub midagi, mis annab uut põhjust uuele sõnumile. Ärganud jutlustajalt ei lõpe tekstid, seni kuni ärkamise vaim tegutseb tema koguduses.
Suudan südamest mõista seda noort kuulutajat, kelle pale säras rõõmust, kui ta tuli minu juurde järelkoosoleku lõpul, süleles mind ja ütles: „See on minu elu suurepäraseim päev. Olen saanud juhatada ühe hinge Jeesuse juurde. Elu esimese. Kuid soovin, et see ei jää viimaseks.”
Mitte üksnes jutlustajale ja eestpalvetajale ei ole ärkamine suurem kõigest, vaid igaühele, kes kogu südamest sellele andub. Kas võid nõuda suuremat ülesannet, kui olla iga päeva Jumala kasutuses aitamas kedagi eksinud hinge leida tee koju? Mõelda, et saab olla juhtimas kannatavaid hingi Tema juurde, kes suudab ravida kõik südame haavad ja korraldada segamini olevad inimelud! Kas saad minna magama teadmisega sellest, et kogu nõrkusest ja puudustest hoolimata oled sel päeval saanud toetada kedagi Meistri ülesandes!
Kui oled kord saanud maitsta seda kaunist elu, igatsed seda tohutult sellel päeval, kui jääd kõrvale. Inimene, kes ei ole kunagi kogenud vaimulikku ärkamist, on kaotanud midagi suurepärast. Ta on kogu teadmisest ja kultuurist hoolimata palju palju vaesem kui popsipoisid ja sulased, kes olid läinud sajanditel kogenud vaimulikku liikumist ja keda see elu vallutas.
Võibolla vaimuliku ärkamise rikkust kogevad rohkem need, kelle palvetele vastatakse ja kes on eestpalve tõttu teel taeva poole.
Enne kui lõpetan selle peatüki räägin väikese jutustuse, mis aitab meil asja mõista.
Ühel õhtul tulin järelkoosolekule mõeldud vestlusruumi, kuhu oli kogunenud rahvast lahendama asju Jumalaga. Minu juurde tuli vana naine, haaras käest ja ütles pisarsilmil.
„Palu Jumalat minu eest. Olen aastaid tahtnud olla usklik, kuid arvan, et pole olnud nii pühendunud kui peaks.”
Kõrvalmärkusena tahan öelda, et tavaliselt just paremad usklikud nii ütlevadki. Lõtvade, leigete ja hoolimatute koguduse liikmetel on palju raskem tunnistada oma pattu ja paluda eestpalvet järelkoosolekus.
Igal juhul põlvitasime ja rääkisime Jumalale ning kavatsesin just tõusta ja minna teenima teisi, kui ta uuesti haaras käest ja ütles.
„Ei, te ei tohi veel minna. Olen nii kaua palunud laste päästet ja nüüd on Jumal vastamas minu palvetele. Just siin, selle pingi juures on kolm minu tütart palumas põlvili päästet. Palvetage enne nende eest.
Sain südame põhjast rõõmsaks nii enda kui selle palvetava ema eest ning põlvitusin ja rääkisin Jumala ja nende kolme inimlapsega.
Kui aga siis kavatsesin liikuda edasi teiste võimalike abivajavate juurde, haaras naine jälle käest ja ütles:
„Ei, mitte veel! Minul on kaks poega, kes on põlvitunud Jumala ees seal nurgas. Tulge enne koos minuga palvetama nende eest.”
Tõepoolest, ruumi kaugemas nurgas, paljude teiste võitlevate hingede taga oli kaks meest põlvili võitlemas oma elu suurt võitlust. Püüdsin aidata neid nii hästi kui oskasin ja kui nad olid valmis, tõusid nad püsti ja otsisid oma ema ruumi teisel pool. Selle järgnes üks elu harvimaid vaatepilte.
Kogu kari, kõik viis, kogunesid ema ümber ja püüdis teda kallistada ja tänada, kõik samaaegselt. Võin alati soovi korral meelde tuletada neid rõõmupisaraid, mis jooksid nende kuue inimese põskedele, kui ka ise rõõmustava pealtvaatajana seisin grupi kõrval ja vahepeal naersin, vahepeal nutsin…
Tean, et rohkem kui ühel nende ridade lugejal on palju uskmatuid lapsi.
Mõelda vaid, kui sinu, vana palveränduri koju saabuks ärkamine! Mõelda, kui sinu palvetele vastatakse ja sa saaksid kõik lapsed kaasa koduteele! Mõelda, kui toimuks selline ime, et Jeesus saaks neis meelevalla ja vabastaks need kõigist tuhandeist sidemeist, mis hoidsid neid kaugel Jumalast!
Siis saaksid ka sina kogeda, et suurim, mis saab olla pärliväravatest siinpool, on kõike muutev vaimulik ärkamine.
FRANK MANGS
