Vaimulikke kevadtuuli
Kui hommikul ärkasin, kostus kõrvu kaunis muusika.
Leevike ja kuldnokk, punarind ja musträstas, varblane ja linavästrik ning paljud teised laulsid koos hommikust laulu Looja auks.
Avatud aknast tuli värske kevadise õhu hingus minu palgele ja tundus nagu oleksin joonud elu iga hingetõmbega. See üksnes ei tundunud, vaid ma tegelikult jõin, sest Põhjala kevades on selline elu küllus, kui vaid suudab ette kujutada.
Seda, mis on kevad Põhjalas, seda on vaimulik ärkamine kogudusele. Sama kindlalt nagu kevad ahvatleb esile laulu ja muusika metsadesse, sama kindlalt kutsub ärkamine esile ülistuslaulu Jumala koguduses. Vahel murrab vaimulik elu välja nii võimsana, et kogu piirkond kaigub Jumala ülistusest. See on suurepärane.
Mäletan ennast kord seisvat ühel hilisõhtul pärast koosolekut renditud elamu trepil maapiirkonnas, kus olin mõne nädala osalenud vaimulikus ärkamises.
Ka siis oli kevad ja elu looduses oli just esile murdmas talve külmast sülelusest. Puud, põõsad ja rohi pakatasid energiast.
Siis me ei kuulnud linnulaulu, sest oli pigem öö, kuid kuulsin midagi kaunimat, kuulsin vähemalt pooletosinalise ärkamiskoosolekult naasva vastpöördunute rühma ülistuslaulu.
Jõelt, mis voolas mõnesaja meetri kaugusel trepist, millel seisin, kostus rütmilisi aerutõmbeid ja sütitavat laulu. Tasandikult ja küngastelt, metsaradadelt ja maanteelt kõlasid samad värsked viisid.
Sellel ajal oli jutlustamine peaaegu asjatu, sest ärkamine oli õhus, just nagu kevadet on õhus. See lauldi ja palvetati iga päev uutesse südametesse ja kodudesse ning minu ainsaks ülesandeks jäi võtta vastu, mida teised laulude ja palvete kaudu olid ette valmistanud.
Kunagi ei saa vaimulikku ärkamist lõpuni mõista, samuti nagu ei saa mõista elu.
Inimene tunneb, et elu on kaunis, rikas ja puhas, terve ja jõuline, värske ja kooskõlaline, kuid elu ei saa selgitada. Kuigi elaks nii vanaks nagu Metuusala, jääb elu saladuseks ja mõistatuslikuks.
Kuigi oleks elanud kümneid aastaid ärkamise keskel, on see alati mõistatus, seletamatu ja hoomamatu. Teada võib seda, et elu ärkamise keskel on kaunim võimalik elu.
Keegi pöördunud loobunu rääkis kord, kuidas ta lahendas vahekorra Jumalaga.
„Juhuslikult läksin koos inimmassiga sellel õhtul kirikusse, sest ei olnud seda kavatsenud. Alguseni oli veel veidi aega. Inimesed laulsid ilma juhendamiseta. Vaevalt olin istunud, kui tajusin õhustikus midagi kummalist. Olin haaratud enne, kui jõudsin mõelda, milles on asi. Enne kui olin öelnud sõnagi, oli hinge vastupanu murtud ja olin valmis alistuma Jumalale.
Kas nimetad seda sugestiooniks, massipsühhoosiks, hüpnoosiks või milleks tahes, sa ei saa eitada, et vaimuliku ärkamise kaudu muutub tuhandete inimeste elu, nad vabastatakse süsimustadest pattudest ja nimetust ahastusest.
Meie nimetame seda elava Jumala tegevuseks. Kuna just Jumal tegutseb, on tulemus üleloomulik ja imeline.
Siiski on kevades oma risk ja möödalaskmine.
Kõik ei anna oodatud tulemust. Neil päevil on õunapuud ja maasikapeenrad, maasikaraiesmikud ja mustikamättad täis õisi. Igaüks neist tõotab saaki. Seda teab aednik ja rõõmustab, kui tema kodu ümbritsevad puud näivad nagu äsja sadanud lumega kaetud.
Siiski on tema rõõmus kartust, sest ta teab, et igast õiest ei tule küpset vilja. Ta teab veel ka seda, et isegi tunnine hall võib näpistada elu nendest miljonitest õitest, mis kaunistavad puude oksi. Ta teab, et kevadine õiterohkus ei ole hea saagi kindel tagatis.
Isegi jaaniööl kahjustus rukis minu kodupaigas sajandivahetusel ja suur osa Soome vaestest talupoegadest sai taas üksnes aganaleiba. Mõnikord viis kuivus ja rahe selle, mis külmast alles jäi.
Sellele vaatamata pole maaharijat, kes jätab külvamata, ega raiu ükski aednik viljapuid, kuigi tormid ja hallaööd on röövinud saagi mitmel aastal järjest. Nad jätkavad, teevad kõik ja loodavad parimat.
Vaimulik ärkamine tõotab palju, just nagu ka kevad.
Kui iga inimene, keda ärkamine on puudutanud, oleks täna elav ja ehe usklik, oleks kogudus kordades suurem, väelisem ja vaimulikult rikkam kui nüüd. Kuid vaimuliku kevade rohke õitsemine ei ole alati toonud küpset vilja.
Seda teame kõik. Pole raske leida vaimulikku liikumist, kes on läinud viltu või ärkamist, mis on valgunud liiva.
On vägagi mõistetav, et kellelgi on kiusatus arvustada ärkamisliikumist ja hinnata see ebaterveks või tühiseks. See on inimlik, kuigi mitte kristlik. Sest sama rumal oleks see, kui põlluharija või aednik „hülgaks” kevade, kuna see ei täida ootusi, kui kristlane hülgaks vaimuliku ärkamise.
Parim, mida selle räägitud probleemiga saame teha, on, et sina ja mina läheme alandlikult põlvedel palvesse Issanda palge ette ja selgitame, mida meie saame teha, et ärkamisel on parem tulemus.
FRANK MANGS
