Olen Miki Koivunen, pärit Ypäjält hobusekasavatajate talust.
Elan seal koos mehega. Meil on neli kassi ja koer. Minu taustaks on ohtlik verehaigus, millest lootus tervenemiseks oli väga väike. Täna läheb, tänu Issandale, mul imeliselt hästi. Oleme saavutanud suuri läbimurdeid ka selles, mida ei osanud oodata.
Minu lapsepõlv oli väga ebaturvaline. Isa poolt, kes kasutas alkoholi, esines kodus vägivalda. Koolikiusamise tõttu tundus, et kasvan väikeseks täiskasvanuks. Ei osanud koolis osaleda teiste mängudes. Olin eriline ja teiste jaoks silmaime. Olin samuti tundlik reageerima, mis põhjustas suure, lausa füüsilise koolikiusamise kuni ametikoolini.
14-15 aasta vanuses lõikusin üsna raskekujuliselt sooni. Samas oli mul riskikäitumine ja puudus väljavaade elamiseks, mis tundus sünge. Jeesuse sekkumine minu ellu tuli selle kaudu, et meie klassi tuli usklik tüdruk, kes nähtavalt soovis olla mulle sõbranna. See oli mulle üllatuseks ja peatselt selgus, et ta on usklik. Ta soovis ka mind suunata usuteele ja oli ise olnud usus varasest noorusest alates.
Ta pakkus mulle eestpalvet. Ise arvasin, et ei saa olla armastavat Jumalat, kuna elu on nii paha, sünge, ahistav ja hirmutav. Ma ei mõistnud, et kui Issand ei ole meie elu Issand, siis meie elu ei ole tema kätes.
Kui olin kord sõbranna juures öösel külas, tegi ta ettepaneku palvetada, kuna olime koos tema vanematega turvalises olukorras. Nõustusin, kuid olin üsna skeptiline, kas siin toimub midagi. Minult küsiti, mida mina ootan palvest. Vastasin, et toimugu midagi üleloomulikku, mida isegi teadus ei saa selgitada.
Siis paluti minu eest, et ma tuleksin usku, pandi käed minu peale ja palvetati 15-20 minutit. Kogesin imelist soojust ja kui silmad avasin, mõtlesin, kas on midagi juhtunud. Mul olid olnud väga paistetanud lõikehaavad kätes ja avanud silmad, veendusin, et haavad olid kadunud.
Sellest sai suur imelise tunnistuse põhjus kõigile, kes seda teadsid. Peitsin oma haavu inimeste eest pikkade käistega, kuid oli ka neid, kes olid haavu näinud. Ma pole pärast seda oma usust loobunud. Mind enam ära ei räägi, mul on ükskõik, mida keegi teine arvab.
Siis läksin kogudusse, et aidata teisi omasuguseid ja märkasin, et olen ise veel liiga ebaküps teisi aitama ja vajan ise tervenemist. Teraapia on mind aidanud, ja see on vaikselt edasi liikunud.
Siis hakkas ilmnema üllatuslikke probleeme, eriliselt aastal 2019. Hakkasin öösiti verd sülitama ja läksin hambaarsti juurde lootuses, et selles võib olla põhjus. Arst ütles, et põhjus ei ole hammastes, et hoopis limakiled lekivad. Nelja kuu jooksul esines veel ka seljavalu, mis viis mu haiglasse ja vereuuringutele.
See oli novembris 2021, kui arst helistas väga murettekitava kõne, et minu trombotsüütide näit on 150 asemel 21, ja et veri enam ei hüübi. On suur risk verevoolusteks ja seda tuleb uurida kohe ning viidi kiiresti Hämeenlinna haiglasse.
Sellele järgnes suur uuringutejada süstide ja kanüülidega, mis oli minule šokipõhjus, kes ma kõike sellist kartsin. Ainus lohutus oli meeldiv hoidja, kes mind ratastoolis osakonda kohale viis. Mul oli tohutu paanikahoog ja ma nutsin hüsteeriliselt. Olin lugenud netist enda oluohtlikust seisundist. Samas hooldaja ütles, et minust hoovab armastust, et Jumal on selles olukorras koos minuga haiglas.
Esmalt oli mul trombotsütopeenia, mis arenes kiiresti neutropeeniaks, leukeemiaks ja aneemiaks. Kõik verenäidud olid allpool arvestust ja tugevasti allpool. Diagnoositi aplastiline aneemia. Minu puhul oli see väga raske juhtum ja mingi ravi ei mõjunud, vaid põhjustas selle asemel vaevuseid ja lootusetust.
Kui oligi hetkeks lootust, et näidud paranevad, siis kukkusid need uuesti endisest madalamale. Arst hakkas rääkima, et see võib saada saatuslikuks ja et inimesed surevad sageli aplastilisse aneemiasse poole aastaga, kui näidud ei parane. On kohutav, kui arst seda räägib noorele inimesele, kellel on tugev elutahe. Üldiselt räägiti minu peale surma, aga oleks pidanud rääkima elu.
Kolm esimest kuud rääkisin endale elu, aga kui kiiresti inimene masendub, kui sümptomid halvenevad. Oli raske püsida selles olukorras usus tugevana.
Ma olin olnud enne ülekaaluline ja saanud just 30 kilo alla, et ise ennast taluda peeglist. Siis sain tugevat kortisoni ja kaal langes 10 kilo nädalas. Pikka aega ma ei tundnud ennast peeglist ära ja juuksedki hakkasid kaduma. Kui sul on endal valus ja siis vaatad ennast peeglist, siis on enesehinnang proovil.
Hakkasin paluma Issanda tahtmist, et kui Jumal suudab kõike seda takistada, siis miks olen ma selline. Ta kõneles ootusest, et ma tunnistan haiglas inimestele. Mul oli kogu maja parimad hooldajad. Nad olid väga empaatilised ja ma sõbrunesin kõigiga. Ka koristaja oli minu sõber.
Mind tegi tugevemaks, kui sain rääkida neile usust. Mitmed olid huvitatud ja eriti patsiendid lahkusid palatist naeratades ja lootusrikkalt.
Kuna mu mees oli alati minu kõrval haiglas hommikust kuni õhtuni, saime koos palvetada. Kui kellelgi oli lootusetu juhtum, palusime luba palvetada. Jumala kirkus hakkas ilmnema. Taksojuht vaatas mind imestusega, kas ma olen ikka korras, kui rääkisin, et keegi ootab mind täna osakonnas. Pean kedagi julgustama.
Sellest sai misjonipinnas. Jumal hakkas rääkima, et haigla on meie tähtsaim kuulutuskoht. Seal, kus inimlikult on kõik kadunud, seal meid vajatakse.
Kui ühel õhtul palvetasin, Jumal täida see paik oma armastusega, siis nägin, kuidas maja ees õues moodustus sulamisest süda, millest tegin pilti, mis kinnitas minu palvet.
Kui ma enam ei jaksanud, saatis Jumal minu kõrvale abikaasa oma tugeva usuga, et ma saan terveks. Ta hoidis mu käest ja kinnitas, küll sa, armas, hakkama saad. Tema armastuse tõttu hakkasin kogema oma väärtust haiguse läbi.
Ta hakkas paastuma minu eest enne vereproove. Alati kui ta paastus enne vereproovi, hakkasid näidud paranema. Kui mina olen nõrk, siis keegi minu kõrval suudab ja kannab. See hakkas tervendama minu sisemust.
Tänan haiguse eest, sest minu enesehinnang paranes. Emaga kujunes lähedane suhe ja me helistame igal päeval. Ta ütleb mulle iga päev: „Sa oled armas, sa oled armas.”
Sama on sõpradega. Kui inimesed küsivad, kuidas sul läheb, siis on see selline tohutu hoolekanne: kui inimestel on tähtis, kuidas mul läheb ja kas tulen toime. Jumal on pööranud kõik võiduks.
Mul on veel veidi madal trombotsüütide näit, kõik teised näidud on head.
Tervenemine on toimunud aeglaselt ja suvel oli suur läbimurre siis, kui leukotsüütide näit oli madal, sest siis tuleb inimest hoiatada.
Mul on suur lootus Jumala peale, kuna olen toime tulnud. Mul on olnud ka autoõnnetusi, kus elu oli ohus. Kui ei ole veel Jumala aeg lahkuda, siis see ei toimu, kuigi inimlikult läheb halvasti, olgu või jalg puudu.
Olin 19, kui põder jooksis auto aknasse ja klaasid purunesid. Ma nägin valget valgust, st et minu aeg ei ole veel tulnud. See oli Issanda kaitse. Samuti olen sõitnud välja kiirteel ja jäänud ellu.
Kui kaks aastat tagasi sõitsin koos mehega ja maastur sõitis meist mööda valel rajal, oli kokkupõrke kiirus 160 kanti, mis oleks pidanud lõppema kindla surmaga. Veel on olnud koolikiusamisolukordi, kui noored püüdsid mind tappa. Olen elus Jumala ime tõttu ja kõik minu liikmed töötavad.
Kolme omadussõnaga, kes ma olin enne kriisi ja pärast kriisi. Olin enne ebakindel, ahistatud ja hirmunud, nüüd olen julge, väga usaldav ja lootusrikas. Igas olukorras näen hõbeäärist, seda kuidas see saab muutuda võiduks.
Jumal saab kõik meie asjad pöörata heaks ja võiduks ning tõsta teisi inimesi, kes on vägivalla ohvrid või haiguse või koolikiusu all kannatajad. Mul on kaastunne ja usk, et Jumal saab aidata. Mul ei ole kibedust ega andestamatust, olen üksnes tänulik.
Tänu, Issand, et Sulle on kõik võimalik ja mina olen selle elav tunnistaja. Jumal on näinud ja kuulnud sinu palvet, ta tuleb sulle appi ja vastab. Ta ei jäta ega hülga sind, temale oled sa piisav ja ta soovib sulle ainult head. Kõik muutub võiduks tema auks. Võta sisse koht seal, kus Jumal soovib sind kasutada. Jumala jaoks ei pea me olema täiuslikud, vaid tema armastus kiiraku meist. Aamen.
TV7 saates „Lähteellä”
