„Võtke laps sülle, ärge hüljake teda, vaid hoidke temast kinni, kuna see on ainulaadne sündmus teie elus ja Jumala kingitus teile. Kandke hoolt laste eest.”
Nii räägib mees, kes teab, mis on kodus kogetud põrgu. Penttil ei olnud oma lapsepõlve, vaid olukordade tõttu pidi ta haarama relva juba 8aastasena, kui ta pidi kaitsma ema ja õdesid vägivaldse isa eest. Pentti teab, mida tähendab elada peres, kus puudub isa ja ema armastus, kus alkohol ja narkootikumid olid vägivaldse isa probleemiks. Raske lapsepõlv, kuritegu ja sellele järgnenud vanglaring on tõstnud Pentti südamele lapsed ja noored. Ta tahab hoiatada lapsi ja vanemaid selle eest, kuidas alkohol ja narkootikumid suunavad elu kuritegevusse ja vanglamaailma, et sellega hävitada kogu elu.
Pentti: Lapsepõlves kogetu tõttu soovin teavitada teisi elu alustamisel selle võimalike varjukülgede eest. Soovin hoiatada, kuhu viib elu siis, kui seda ei seata korda. Olen näinud, kuidas vanemad käituvad oma lastega erinevates olukordades. Vahel tundub, et lapsed on nagu kodutud. Teadku lapsevanemad, kuhu nad oma järglasi sedasi suunavad.
Kui laps näeb vanemate alkoholi ja valuvaigistite kasutamist, samastub ta oma isa ja emaga. Laps arvab, et ka tema vajab sama. Kartus ainete ees kaob, kuna tahetakse olla suur ja tugev.
Kui minu ema haiglasse viidi, jäid õed ja vennad koju. Isa hakkas joobnuna relvaga vehkima. Mina võtsin temalt relva ära ja tulistasin.
Pentti oli tulirelvaga harjunud ja kasutas seda esimest korda juba 5aastasena. Poissi enam ei hirmutanud relva tugev hääl. Isa oli eeskuju väikesele poisile, kes pidanuks seadma piirid. Laps vajab vanematelt nii piire kui armastust. Kui need puuduvad, otsivad lapsed aseaineid valest kohast. Tagajärjed võivad olla kohutavad.
Pentti: 9aastaselt, kuna polnud saanud armastust, läksin purjus peaga kooli ja tapsin õpetaja. Alles üheksa aasta vanusena, kes peaks olema veel noor laps, kes alles hakkab lähenema murdeeale. Olen selle tagajärjel sattunud vanglasse ja noortekodusse. Alles siis hakkasin mõtlema, kuhu olen oma eluga jõudnud.
Sain president Koivisto käest armuandmise. Seejärel otsustasin nii kaua kui olen selles ajas, võimalikult rohkem tegeleda noortega, et anda eeskuju käia teistsugusel teel, et olla vaba ühiskonna päikese all, mitte käia kahetsuse, valu ega vägivalla teed.
Kui isa kaasab armastusega oma ellu poja või tütre, siis on ta kaitstud. Lapsel on oma hea isa. Samuti annab turvalisust Jumal: „Tulge minu juurde.” Kui turvalisust lapse elus pole, kust seda saada?
Kuidas saab noori aidata?
Pentti: Kuulates. Eelkõige pead jätma oma elu tahaplaanile, selleks et kuulata ja siis püüda oma kogemuste põhjal luua turvalisust ja palvetada koos noorega. Oma jõuga ei saada iialgi hakkama.
Noortekodus kulus ka minul kaks nädalat, et teha kindlaks, kes ma olen. Selle järel algasid kaklused, vägivald, peksmine ja tögamine. Pidid ennast ise kaitsma. Kuigi osanud seda juba enne, siis kindlasti õppisid selle ära.
Samuti õppisin ära varguse, röövimise ja kuritegevuse, millega ühiskond võitleb. Sellest ma püüan rääkida noortele, kui käin koolimaailmas tunde pidamas. Milline on lapse positsioon tänapäeva ühiskonnas? Kas nad on valmis selleks, kui rajavad oma pere ja kodu, et mitte minna sama teed kui mina?
Mida mina igatsesin lapsena? Kas mul oli isa, keda austada ja ema, keda armastada? Kui isa ei anna õiget mõõtu välja, siis millest on see tingitud.
Lapsepõlves harjusime sellega, et nägime isa ja ema rüüpamas. Sellises kodus kindlasti ei saa olla Jumala armastust, vaid see on nagu põrgu. Peame vabanema sellisest põrgust, mida suudab üksnes usklik laps, kes ütleb: „Mina austan Jeesust Kristust.”
Kutsun üles olema aus iseendaga. Mida soovin endale, seda pakun ka lapsele.
Turu keskvanglas Kokkolas oli mul kambrikaaslane, kes oli saanud karistuse 100 liitri kodukalja pärast. Mind eraldati kambast kolmeks aastaks ja pandi üksikkongi. Mulle anti lugemiseks Piibel, Katekismus ja Lauluraamat.
Lugesin Piibli kolm korda läbi ja neljandal korral põletasin selle ära plotskite keeramiseks. Sama teed läksid ka Lauluraamat ja Katekismus. Kuid loetud sõnad jäid minusse idanema kuni selle ajani, kui olin prügimäel. Jumala sõna ei pöördu tühjalt tagasi.
„Sest ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Mäed langegu ja künkad kõikugu, kuid minu arm ei tagane sinust. Sina oled minu.”
Seal, prügimäel tõusis küsimus, kas minul on lootust.
Alkoholi, narkootikumide ja vanglaringi järgselt olid Penttil enesetapumõtted. Kuid Jumala juhtimisel viis Pentti tee Rootsi ja seal Agape alko- ja narkoasutusse. Pärast nelja-aastast ravi oli ta elu ikka veel nii segi, et Pentti leidis enese prügimäelt kotist, relv käes.
Pentti: Olen käinud kolm korda teisel pool piiri heroiini üledoosi tõttu. Alkoholi maksimaalne promillinäit veres oli 6,2. Mõtlesin prügimäel nuttes läinud aastakümnetele, otsustasin põletada sillad enda tagant, kuna mul ei ole kellelegi midagi anda. Olen röövinud oma venda ja õde neid pussitades.
Olin sel päeval kaelast saadik prügikotis, kuna olin otsustanud, et nüüd see elu lõpeb, ja pidasin viimast söögiaega koos rottidega.
Leidsin leivatüki, murdsin sellest ühe tüki ühte, teise teise kätte. Andsin ühe tüki rotile ja ütlesin: „Söö sina see ja mina söön teise tüki, ja siis sööd sina minu enda.”
Selles prügikotis olles ma enne katsetasin relva, millega ennast tulistada. Jorma Niilivaara, kes oli Agape juht, kuulis neid laske. Ta jooksis minu juurde: „Pentti, Pentti, ära veel tee seda, tahan palvetada sinu eest.”
Seal istudes ta palvetas ja palvetas ning mul sai küllalt, kui ta oli juba kolm tundi palvetanud. Ma tulin prügikotist välja ja viskasin relva talle sülle. Võta see ja mina lähen.
Läksin Agapekodu õuele ja seal löödi mul jalad alt. Nuttes ja murdudes ma hüüdsin: „Siin ma olen, Jeesus, päästa mu hing, kui see on veel olemas. Pole teist peidupaika kui Sinu suures süles. Sündigu Sinu tahtmine.”
Kaaslased, alkohoolikud ja narkomaanid Agapekodus ütlesid, et siis oli toimunud Penttis muutus. Olin nagu linnupoeg, kui hüppasin üles. Olin julgenud tunnistada, et Jeesus Kristus on minu Issand. Täna rõõmustan sellest, millest algas minu muutumine.
Aastal 1990 tulin Soome piiblikooli ja imestasin, mida see kaasa toob. Pidin seal olema vaid ühe nädala kaks nädalat enne paasat, kuid alates sellest ajast olen teeninud Soome piiblikoolis, kokku üle 30 aasta. Siis tulid koolitused erinevates kogudustes ja nüüd olen tegemas väitekirja „Karme karmide jaoks”.
Ilma abita ülevalt ei istuks ma selle kaamera ees, kuid kiidan, käed ristis, Taevaisa: „Tänu Sulle, Jeesus, selle hetke eest.”
Pärast uskutulekut oli Penttil veel takistuseks pääseda vabaks mootorratturite klubist „Põrguinglid”. Üks nende reeglitest oli, et nende hulgast ei lahkuta elavana.
Pentti: Olin Stockholmis sildade all, kui mulle pandi relv otsmikule ja kuul rauda ning öeldi: meie kambast ei lahkuta teisiti kui laibana. Ütlesin: „See on hea jutt, lase püssirohul põleda. Mina tean, kuhu olen teel, kuid kas sina tead, kuhu sina oled teekonnal?”
Mul oli kott kaasas ja minult küsiti: mis sul kotis on. Vastasin, et selles on Piibel. Need on Soome piiblikooli näidised, kuna olen nende poolt läkitatud kuulutaja. Olen Piiblit õppimas hingehoiu ja teoloogia erialal.
„Näita kotti, kas sa räägid õigust!”
„Palun vaadake,” vastasin.
Kas arvate ära, mis siis juhtus? Kui nad nägid, et seal pole relva, narkootikume, ei viina ega ravimeid, siis öeldi: „Räägib õigust, kotis on Piibel.” Siis nagu nõiaväel muudeti kurssi ja öeldi: teeme kokkuleppe, et sa kellelegi ei nimeta meie nimesid mitte mingis olukorras. Sellega oled lunastanud endale vabanemise meie kambast.
Hiljem needsamad sõbrad, kes neist on veel elus, avasid mulle oma koduukse ja ütlesid: „Tule Pentti, siia magama, saad rahus puhata.”
Turul astus keegi sõber meie juurde ja küsis, kas tohib võtta purgi õlut. Teine tõmbas rusikaga talle näkku ja ütles: „Siin ei rüübata, siin on parem kogudus, Pentti on siin.” Ta asus minu poolele: „Kas sa pole veel piisavalt viinaga tegelenud ega süstinud. Nüüd see lõpeb.”
Samad sõbrad said usklikuks. Nad eraldusid kambast ja tulid piiblikooli õppima Piiblit. Nii Jumal korraldab meie väikeseid asju, isegi siis, kui me ei taha seda, ja juhib meie teed. Siis tasub kuulata südame häält, kuhu meid juhatatakse. Mis on tema eesmärk? Käies sellel teel, tegeledes noortega ja teise seltskonnaga, ei pea mina ütlema sõnagi, sest ülakorrus korraldab selle ise.
Peale laste ja noorte jaoks kasutatud aja veedab Pentti meeleldi aega vanglas. Trellidest seespool korraldatakse kontserte, räägitakse Jeesusest ja peetakse armulauateenistusi.
Vanglas kohtab ta veel neid eluaegseid, kellega ta oli tutvunud vangla ajal.
Pentti: Nad küsivad: „Kuule Peno, millal sa tuled järgmisel korral tooma tervitusi vabadusest? Kuidas me peaksime valmistuma armuandmispalveks?”
Vastan, et tegema endale selgeks, mida nad elult soovivad, kas jätkata rikutud elu või sellist, kus sind austatakse ja antakse uus võimalus. Seda tuleb ise otsustada, see ei tule nagu õhtusöök sinu juurde, vaid sa pead jätma endise elu korrapealt maha ja vahetama kogudust. Sa võid olla koos sõpradega, aga sa pead oskama öelda ei, enam ma nii ei tee. Kui ütled seda tõsiselt, siis endised sõbrad asuvad sinu poolele. Tee seda Jumala abiga, oma jõuga ei tule sa sellega toime.
Kas me oskame anda andeks? Võiksin pidada sellest pika loengu, kuid meenutagem, et minus endas on probleem ja tüli põhjus. Oleme valinud oma tee ise ega ole küsinud Taevaisalt, mida tema soovib, et mina teeksin. Kuidas olla oma elus edukas ja elada kaua selles ajas, et olla kellelegi tugiisikuks, kes vajab armastust, lähedalolemist ja hoolekannet, et keegi teda märkab. Sama vajab ka laps.
Oleme just veetnud 25aastast pulma-aastapäeva. Olen saanud Soome piiblikooli köögist endale abikaasa. Oleme laulatatud ja olen eriti õnnelik. Igal päeval on arm ja rahu.
„Tänu, Issand Jeesus Kristus, et oleme saanud olla taeva all päikesepaistes, las see õnnistada kõiki.”
PENTTI OLKKONEN
TV7 arhiivist
