Ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge. Lk 23:46.

Vaevade mees on lõpuni võidelnud, tema valud on lõppenud. Midagi ei ole jäänud tegemata, ei midagi muud, kui vaid kinnitada maailma suurim eluülesanne surmaga. Päästja sureb. Jumal-inimene kukub vikatimehe löögist. Kuid ta ei lange. Ta elab veel pärast surma ja surmaga ta suretab surma. Verd voolav Päästja ei ütle lootusetult hüvasti elule. Ta oli neetud ja tundis ennast neetuna, Isa poolt hüljatuna, kuid kõigest sellest hoolimata ei kaotanud ta usaldust Jumala vastu. Isegi Isa poolt hüljatuna nimetab ta Jumalat oma Jumalaks. Ja siis, kui kannatus on ära kantud, annab ta rahulikult oma vaimu Taevaisa kätte. Kui küsida, kuidas ta seda suutis, pole muud vastust kui see: ta on täitnud kõik, seepärast võis ta nüüd rahulikult surra.

JOHANNES BÄCK

„Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” Ilm 1:17,18.

Nagu tahtnuks ta öelda: „Looda üksnes minu peale, siis surm ei valitse sinu üle. Sest vaata, ka mina olin kord surnud ja olin hauas elutult, kuid ma olen surma võitnud ja elan igavesest ajast igavesti. Nii oled ka sina koos minuga igavesti elav, kuigi sa sureksid ihulikku surma.”

Veel kinnitab see surnuist äratatud Issand ja elav Päästja: „Minul on surma ja surmavalla võtmed.” Kui siis nüüd põrgu ja surm ähvardavad sind neelata ja võtta sind oma vangiks igavesteks aegadeks, siis looda sina üksnes selle mehe peale, kellel on surma ja surmavalla võtmed. Ta tegelikult suudab päästa sind sellest vanglast, kuna tema käes on võtmed.

FREDRIK GABRIEL HEDBERG