Anne Lewise vaheldusrikas elu on alguse saanud Keuru piirkonnast Haapamäel. Ta on elanud pikka aega Inglismaal ja Pakistanis. Tema elus on olnud palju armastust, kuid on olnud ka suur tragöödia. Ta räägib, kuidas tal läheb, olles tagasi Keurul.
Keuru nelipüha koguduses on väga elav pagulaste töö. Olen hea meelega saanud selles osaleda. Siin on palju tegemist ja tõeliselt palju rõõmu. Juba noore naisena suundusin Inglismaale, kuid kõik sai alguse varases lapsepõlves.
Ma kuulsin, kuidas ema rääkis oma sõbrannale kohvilauas, et Jeesus tuli tema juurde öösel ja ütles: „Anna minule Anne.” Ema hämmastus sellest, mõtles veidi ja vastas siis Jeesusele: „Sina tead, et tema on minu armas tütar, aga kui sa teda palud, siis ma annan.” Ta ärkas, silmad täis pisaraid.
See mõjutas mind, väikest tüdrukut, kui ma sellest kuulsin. Kui tore, et ema andis mind Jumalale. See ei tundunud sugugi hirmutav. Juba nelja, viie aasta vanusena olen teadnud, et olen kord sellises kohas, kus inimesed ei ole kuulnud Jumala armastusest.
Nooruses ei ole mul olnud mingit muud unistust. See viis mind Inglismaale keelt õppima. Keelt tuleb osata enne, kui kuhugi mujale asuda. Olin juba Soomes Paimio piiblikoolis inglise keelt õppinud. Siis läksin Inglismaal otse tööle. Omadasin seal oskuse rääkida inglise keelt. Töötasin enne poolteist aastat, kui alustasin õpinguid.
Sain ühte Londoni suurimasse haiglasse õppima haigehooldust. Olin neli aastat haiglas õppimas ja töötamas. Siis toimus oluline üllatav kohtumine, kui olin 23aastane. Olin ikka mõelnud, et võib-olla alustan pereelu kolmekümnesena.
Ma läksin puhkusele Kendy piiblikooli ning tahtsin olla üks õppijatest ja osaleda kõiges. Need oli meeldivad kaks nädalat. Seal toimus üllatuskohtumine Willyga. Ma sageli kutsun teda My Wild Wales Man. Ta oli maailma näinud, elanud isegi Kaug-Idas.
Ka temal oli kutse misjonitööle. Meie misjonimaa oli Pakistan. Sõitsime sinna matkaautoga mööda maad. Aasia riigitee oli sel ajal peaaegu täielikult kruusatee. See toimus aastal 1962. Olime seal kokku 12 aastat.
Meie peamine tegevus Pakistanis oli rõõmusõnumi viimine inimestele, kellest mõned kunagi ei olnud kuulnud tõelisest Jumala armastusest. Seal täitus minu lapse- ja nooruspõlve nägemus.
Me alustasime lastega, keda seal on palju. Kõige rohkem oli meil 400 last piiblikasvatuse all, kui nii võib öelda. Iga nädal käidi nende juures teatud punktides. Oli suurepärane näha, kuidas taipamine ja mõistmine kasvasid nädalast nädalasse.
Laste kaudu tulid isad, emad, vanaisad ja vanaemad. Nii tutvuti kogu perekonnaga. Tasapisi sündis väike kogudus. Minu töö oli rohkem laste ja naistega. See on meestemaa, kus moslemeid on 98%. Pakistanis räägitakse urdu keelt. Olen rääkinud urdu keelt 10 aastat, kuid kui seda ei kuule, tahab keel ununeda.
Räägin ühe näite turvalisusest. Olukord ei olnud siis selline, nagu see on nüüd. Minu mees oli minemas ühte tööpunkti Afganistani piiri lähedal. Ta reisis erandkorras bussiga. Püssimehed peatasid bussi, tormasid sisse ning ähvardasid reisijaid.
Mees ütles, et tal oli kõndimiskepp. Kui ähvardamine jätkus, tõstis ta ootamatult kepi, suunas selle kõige lähema ähvardaja ette maha ja ütles, et see on minu püss, ja vaatas talle otsa.
Muidugi tuli ähvardajale vägisi naeratus näole. Siis pinge bussis langes. Nad said sel korral lahkuda pärast läbirääkimisi. Minu mees oli väga huumorimeelne. See oli julge tegu, mis osutub vahel kasulikuks.
1974. aastal tulime koju Soomemaale. Soome tõi meid laste koolitamine. Seal, kus elasime, polnud see võimalik. See oli üks põhjustest, kuigi neid oli rohkem.
Mina leidsin töö Keuru tervisekeskuse alluvuses koduhoolduses. See oli meeldiv töö. Minu mees sai rahvakoolis inglise keele õpetamise töö. Oleme palju käinud kogudustes Pakistani teema tutvustamisega. Kuopios kohtusime noore mehega, kelle südamel oli töö moslemitega. Alates sellest kohtumisest algasid sellised moslemi nädalalõpu seminarid ja paastu nädalalõpud. See oli suhteliselt harv sel ajal Soomes, et kellelgi olid moslemid südamel.
Seal oli veel teisi noori, kellele Jumal oli rääkinud. See rühm kogunes korduvalt. Mu mees pidas loenguid ja vahendas teadmisi sellest usundist ja seostest. Mina tõlkisin. Suurem osa neist on teinud oma vaimuliku töö moslemitega. Osa neist on olnud Türgis, mõni Euroopas ja mitmed Soomes, isegi juhtivates ülesannetes.
On meeldiv näha, kuidas Jumal kasutas just seda noorte rühma ja see töö on läinud meedia kaudu maailma. Ka palju teisi on sellega liitunud. On üsna eriline mõelda, kuidas alates nelja-aastasest olen jõudnud selle päevani. Kuidas töö on laienenud ja kandnud vilja teiste inimeste elus, mitte üksnes Pakistani perioodil. See kannab veelgi.
Enne, kui mu mees lahkus, oli ta rõõmus selle üle, et Jumal õnnistas ja õnnistab seda tööd nii nagu ka paljud muud. Elu kulges Soomes üsna eeskujulikult, oli tööd vaimulikul põllul. Siis toimus midagi, mida ma poleks suutnud ette kujutada, üsna suur tragöödia.
See paneb silmi hõõruma mitu korda, kui äkki saad teada, et sinu oma armsamal on keegi teine inimene. See tuli nagu löök nurga tagant. Polnud elus seda mõttessegi tõusnud. Alguses ma ei osanud isegi nutta, nii suur šokk oli see. Kulus enne paar päeva, kui tulid pisarad.
Siis tuleb selline tunne, et kuhu minna ja mida nüüd teha? Kodus oli veel paar teismelist, 14aastane tütar ja 16aastane poeg. Esmalt mõtlesin nende peale, kuidas nemad selle üle elavad. Ma hüüdsin appi Jumala poole. Esmalt palusin, et ma ei kibestuks. See pole kerge, see on raske tee.
Ja teiseks seda, et kogu see valu ja läbielamine ei läheks kaotsi, vaid saadaks korda selle, milleks see oli teele lubatud. Jumal rääkis mulle, et see ei ole ilma eesmärgita, vaid sellega on Jumalal mingi hea mõte.
Kolmas palve oli see, et meie pere võiks taastuda ja jätkata perena. Lugesin Piiblit Johannese 13. peatükist, mis evangeeliumist lausa hüppas esile. Inimene tunneb, kui Jumal räägib oma sõna kaudu. Lugesin sellest, kuidas Jeesus läheb, et pesta Jeesuse jalgu ja Peetrus ütleb, et Issand, sina ei saa minu jalgu pesta. Jeesus ütleb temale: seda, mida ma teen, sellest sina ei saa aru. Aga hiljem sa mõistad seda. See kandis mind kõik need aastad, kui olime lahus.
Mees ei sõlminud uut abielu, vaid tema suhe lõppes üsna kiiresti. Kuid siiski ta lahutas, mis tundus raskem kui usalduse murdmine. Ma ei soovinud seda, kuid ta ei näinud teist teed sel hetkel edasi minna. Olime lahus viis aastat. Me suhtlesime, hoidsime tema koera, kui ta oli reisil, ja siis ta kosis mind viie aasta pärast telefonitsi uuesti. Meid laulatati teist korda Seinäjoel aastal 1995.
Andeksandmise protsess veel kestab, kuid meil oli seejärel kuus ühist aastat Seinäjoel. See oli meeldiv aeg selles mõttes, et andis lastele kodu, milles olid nii isa kui ema. See ravis meid kõiki. Andeksandmine tõdenes juba neil aastatel üsna paljus. Kuid igaühel tuleb tagantjärele mingeid tundeid üles ja siis on aeg uuesti andestada. Ütleksin, et olen selle protsessi üsna hästi läbinud.
Olen ise kogenud, et tahan andeks anda, aga tunded ei tule järele. Siin on tegemist otsusega. Andeksandmine ei ole tunne, see on tahe. Kui tahet pole, saad paluda seda Jumalalt. Ta aitab samuti tunnetega toime tulla, mis tulevad sageli teatud viivitusega. Tundeid ei saa lihtsalt ära lõigata, see ei ole nii tähtis. Valik on tähtis, millise otsuse me teeme. Tahe võidab ka tunded ja need tulevad otsuse järel, kui inimene nii soovib.
Pärast lahusoldud aastaid oli abielu alguses veidi kange. Me mõlemad olime valmis ühiseks eluks ja ka vaimulik osadus polnud kuhugi kadunud. Mees oli lootnud, et ma poleks andnud allkirja lahutuspaberile. Ma ei teadnudki, et nii saab teha. Viimased aastad meie suhtes kogesime agape armastust, mis on pärit Jumalalt.
Teine inimene on väga meeldiv just sellisena, nagu ta on. Pole mingit vajadust teist inimest muuta. Jumal oli meile hea ja sellest jäi tänulik meel. Ta oli haiglas veel kuus päeva ja siis …
Üks öösanitaridest kohtus minuga hiljem ja ütles, et jäi hea mälestus minu mehe lahkumisest. Selles oli pühaduse ja rahu tunne. Ta ütles, et hindab seda hooldustöös.
Rahu ja pühaduse tunne on kogetav ka teistele. Tänulikkus on peamine. Kuigi ka kibedad asjad tulevad vastu, on need meie kasvamiseks, neis on sõnum ja nad toovad midagi paremat kaasa. Olen näinud palju paremaid asju, mida see elu on toonud, ja olen selle eest tänulik.
Mina usun, et suur Isa, kes meid lõi, ei soovi, et me kibestume vihas ja kättemaksus. Ta tahab, et me saame hästi hakkama, ja et meie sees ja meie elus oleks rahu. Me saame pöörduda tema poole, kui anname talle meelevalla oma elus. Siis ta ravib terveks kõik need rasked asjad meis ja meie elus. Tema on see, kellelt tuleb rahu ja elu igaühele.
ANNE LEWIS
