Mikko Takala räägib oma elust.
50-ndate lõpus kohtusid mu vanemad Riihimäel. Ema elas ühes väikeses maakohas ja isa osales allohvitseride koolis. Ta oli noor mees, veri vemmeldas… ja ema jäi varsti lapseootele.
Paaris peres oli samasugune lugu juhtunud. Tollases ühiskonnas oli suhtumine selline, et siis tuli abielluda ja kodust lahkuda. Nii see noorpaar läkski last ootama ühte Helsingi üürikorterisse. Mina sündisin oktoobris nö “tööõnnetuse” tagajärjel.
Traagiline kogu loo juures on see, et see suhe polnud üldse nii õnnelik. Mu emal vedas psüühiline tervis alt. Olin 9-kuune, kui isa viis meid koos emaga järgmisel suvel vanavanemate juurde. Nad elasid Riihimäel väikeses maakohas. Seal sain oma vanavanemate neljandaks lapseks.
See oli parim, mida väike laps tollal saada võis. Aga sellest tekkisid mu elus nö kaks erinevat teed. Need on minuga kaasas käinud ja mu elu mitmeti mõjutanud.
Isa jätkas oma elu Helsingis. See oli kummaline lugu, et mul oli bioloogiline isa, keda ma kutsusin isaks, aga kes ennekõike oli mulle nagu Helsingi ristionu, keda eriti palju näha polnud.
Ema oli tihti väsinud. Hiljem sain teada, et ta oli viibinud mõne kuu ka psühhiaatriahaiglas.
Nad olid vana aja usklikud inimesed. Mulle õpetati õhtupalvusi ja sel ajal tegutsesid ka seltsid, kus lauldi vaimulikke laule. Meil alati palvetati ja vahel loeti ka Jumala sõna. See oli täitsa hea kodu, aga mu ema ja isa olukord… Nad olid küll ametlikult abielus, aga tegelikkuses omavahel ei suhelnud.
Ema elukäik lõppes sellega, et jaanilaupäeval 1963 juhtus rongiõnnetus, kus ta suri. Isa elu läks edasi ja ta üritas korduvalt luua toimivat paarisuhet. Aga ükski neist kahjuks ei toiminud. Siis jäetigi mind ametlikult vanavanemate hoolde.
Olen hiljem kuulnud ja seda ka vanavanematega arutanud, et ema lahkumist hoiti minu eest saladuses kuni minu 18-aastaseks saamiseni. Minu ema surm oli tegelikult enesetapp. Peaksin ütlema, et selline valetamine — ma nimetan seda valetamiseks, sest see tundub sellisena, — aga samas peaks, nii palju kui võimalik, esitama asju nii nagu need tegelikult on. Külas teadsid kõik, kuidas asjad tegelikult olid. Mulle esitati imelikke küsimusi. Vahel imestati millegi üle ja muud taolist.
Samal ajal läks mu isa elu nii, et kui ma olin 12-aastane, siis tuli sõnum otsekui välk selgest taevast, et isal lõhkes 33-aastaselt peas veresoon ja ta suri.
Kõige selle tagajärjel sai korduvalt nutetud. Koolis oli mul halvim päev just emadepäev. Enne seda tegid kõik lapsed koolis emadepäeva kaarti, aga mina nutsin sealsamas kõrval. Siis ma leppisin õpetajaga kokku, et kuigi ma ei tee kaarti emale, teen selle vanaemale.
Aga piisas isegi sellest, kui öeldi sõna ema. Hakkasin juba selle peale nutma. See oli tühjus, mille peaks täitma armastus, enesekindlus ja muu julgustus, mida laps vajaks kasvamiseks ja arenguks. Nendest jäi vajaka.
Samas aitas see, et 60-ndate lõpu kool oli selline lihtne — see oli nagu oma kodu. Väärtused olid samad.
Aga kui ma 10-aastasena poistegümnaasiumisse läksin, pidin kiiresti õppima teiste poistega läbi saama, kuidas olla nende sõber. Sa pidid olema tubli nii spordis kui ka muudes asjades. Samuti pidid õppima suitsetama — muidu sa ei kuulunud nende seltskonda. Pidid otsima enesekindlust spordist ja muudest tegevustest. Ma saavutasin häid tulemusi, mis hakkasid mind takka utsitama.
Leerikooli ajal tegin ma väga selge usuotsuse. Samuti siis, kui liikusin koguduse noorte hulgas. Aga siiski oli ka selliseid perioode, kus käisin rohkem diskodel ja vähem kirikus. Teinekord oli jälle vastupidi. Samuti esines õllejoomisi. See oli vastuoluline aeg.
Jäin juba poistegümnaasiumis istuma, sest selles koolis pidi iga poiss vähemalt korra istuma jääma. Nii minagi.
Olin gümnaasiumis, kui hakkasin tüdrukutes käima. Sealt leidsin endale praeguse abikaasa Outi. Me hakkasime suhtlema ja peale sõjaväge läksin õppima kasvatusteadusi. Outi läks õppima lasteaiakasvatajaks ja kui ta kooli lõpetas, otsustasime 1982. a pere luua.
Aasta pärast sündis meile esimene laps. Kokku on meil kolm last. 80-ndate alguses hakkas meie pere kasvama.
Ma olin üsna pikka aega sporditoimetaja. Kord sain telefonikõne kursuste keskusest. Praegu nimetatakse seda täiskasvanute koolituskeskuseks. Mulle pakuti tööd, kus pidin juhendama kursust koolis õpingud peatanud noorsootöötajatele, kes olid kõige halvemas olukorras. Nad küll teadsid, et olen ebapädev, aga olukord oli selline, et kedagi teist polnud võtta. Kursus oli just alanud ja üks psühholoogi haridusega inimene lahkus.
Nende noortega tegeledes kogesin esmalt seda, et õppeprogramm tuli visata üle parda. Sellest polnud mingit kasu. Tuli jõuda noorteni ja asetada end nende olukorda.
Võiksin rääkida ühe lõbusama loo sellest ajast. Meie majas oli üks vana uksehoidja, kes jälgis kõrvalt, kuidas noori hakkas tulema, kes tulid nii keevitust õppima kui majanduskursustele. Noored olid tollal sellise välimusega, et nad olid kirjud ja värvilised. Juuksesalgud olid ühte ja teistpidi. Oli ka punkareid.
Kui need poisid ja tüdrukud uksest sisse tulid, vaatas uksehoidja neid väga halvustava pilguga ja hakkas kurja vanduma: “Mis paganama linnuparv see siia tuli!?”
Need olid ju tema nn „kliendid”.
Selle „kirju linnuparve” olukord oli tegelikult üsna vapustav. Nad vajasid midagi muud peale traditsioonilise õppekava. Me hakkasime kursuste kaupa nende elu üles ehitama. Pidime mõtlema, mida nad võiksid oma elus teha.
Olin ise elus haiget saanud ja teadsin, mis tunne see on. Teadsin, et ka neil oli mitmesuguseid haavu ja nad polnud kogenud sellist lapsepõlve, mis oleks neid teistsuguseks teinud.
Inimest valmistatakse elu jooksul ette üsna mitmel viisil. Eluks ettevalmistus pole pelgalt see, et meil on mingi mõistuslik teadmine või et me oleme täiuslikud ja head. Üsna tihti on Jumala tee just see, et Ta kasutab meie rikutust ära omal moel.
Ma asetasin end nende olukorda ja hakkasin tegema nendega tööd hoopis teistmoodi, kui mulle ülikoolis õpetati.
See aeg oli mulle Jumala kooliks, kui ma nägin neid ja kogesin südames oma haavu ja see oli teraapiaks mulle endale. Ma olen sellest õppinud rohkem teraapiat kui ülikoolist ega pea enam otsima kliente oma tarbeks. Õnneks oli see koolitus nagu kursus.
Muidugi toimib see tegevus mõlemas suunas. Minu jaoks oli väga tähtis, et need inimesed leiaksid ühiskonnas oma koha ja et nad saaksid oma asjadega hakkama ning oleksid edukad, et nad liiguksid alati edasi.
See oli mulle tõesti suur südamesoov. Kutse kõrvalejäänute ja mitmel moel haavatute juurde oli mul eriti tugev. Olgu mis tahes akadeemilised teemad, mida olen õppinud või milles osalenud — ma ikka märkan, et olen siiski “rahvamees”.
Samas meeldib mulle kätega tegutseda. Olen ehitanud kolm maja: kaks täitsa uut ja ühe ümber ehitanud. Ma väärtustan väga neid inimesi, kes mitte lihtsalt ei jama ega mängi, vaid ka tegelikult teevad midagi.
Näiteks naised, kes teevad selliseid asju, mida ma nägin ja kogesin oma vanaema tegevat. Ta tegi süüa ja hoidis kodu korras. Samuti müüs ta kanamune ja piima ning kohtus inimestega.
Vanaisa tegi metsa- ja põllutöid ning palju muud. Ma olin nende tööde juures osalemas. Selline oli elu. Me ajasime juttu ja tulime kõigega toime. Minule oli see uhke praktilise elu näide — niimoodi vastutustundega elataksegi.
Ma kirjutasin täiskasvanute koolituskeskusest väitekirja. Sellest sai uuenduslik väitekiri, kus käsitletakse just selliseid linnukarva noori. Neid oli 10–11 tegelast. See juhtis elu sellisele tõusukiirendusele. Samal ajal vallandusid ka asjad, mida Jumal oleks tahtnud minu elus teha.
Ma suundusin poliitikasse ja mul läks hästi ka mõnel teisel alal. Edu saatis sind mind maistel aladel, millega jõudsin kõrgele tasemele, mis samas tõmbas mind Jumalast hoopis kaugemale. Jumal oli koos minuga juba leerikoolist alates, aga siis hakkasid valitsema teistsugused vaimsed jõud.
See ühiskonna tipus olemine oli imepärane aeg. Ma olin poliitikas. Ühel mu kaaslasel oli üle 700 valija hääle, mul oli 350 häält. Hiljem oli hääli palju vähem.
Siis liitusin vabamüürlastega. Esimese vande andmise järel käisin nn lambanaha järgi, mille pidi saama „tulevane lesk”. Ehk siis kui ma peaksin surema, tullakse „tulevaselt leselt” nõudma seda lambanahka mingite rituaalsete toimetuste tarbeks. Seejärel ma enam sinna ei läinud — mul hakkas nii halb.
Teine tegevus oli see, et ma olen 20 aastat harrastanud karated. Mul oli musta vöö tase. Siis hakkasin ma käima zeni budismi teel, mis ütleb, et kõik jumalad ja kõik jumalused viivad sama eesmärgini.
Sellel teel käies kogesin kiiret ametialast tõusu. Raha tuli uksest ja aknast. Mul oli igati hea olla, aga sees oli kohutav valu. Siis osalesin ühes kampaanias ja mu jõuvarud said otsa.
Seejärel kogesin tugevat vaimset uuendust ja ma hakkasin otsima just Jumala teed ja abi oma ellu. Seisin silmitsi ka vaimsete jõudude reaalsusega ja seda üsnagi karmil moel. Minnes pimedusest valgusesse, oli teel suur võitlusväli.
Seni oli usust olnud selline niisugune arusaam, et luteri usk on see kõige õigem. Nelipühilased ja muud vabakirikud olevat mingid ebamäärased. Ma mõtlesin, et need on täitsa hullud ja pöörased, et nendega ma ei taha mingit tegemist teha. Ei tahtnud isegi nelipühikirikus käia.
Aga Jumala huumorimeel on selline, et Ta saatis mulle uuenduse just nimelt nelipüha vanemate kogu vendade kaudu. Selline õppimise aeg kestis 2,5 aastat. Jumal saatis iga 3–4 kuu tagant uue õpetaja ja võib öelda, et osa neist olid selgelt Jumala prohvetid. Ta saatis nad mind õpetama ja mind edasi viima.
Täna olen rahvusvahelises Aafrika koguduses ja osalen selle vanematekogu töös. Olen seal koos oma naisega. Riihimäel on nigeerlaste loodud rahvusvaheline kogudus. Siis kui vestlesime piiskop Thomas Isaciga, kogesime tugevalt, et nüüd on aeg osaleda selles teenistuses.
Nelipühilaseks ma ei hakka — ma olen “ühiskristlane”. Kui ma olen kõlbulik “ühiskristlasena”, siis pole ma enam luterlane ega nelipühilane, vaid ma olen Jeesuses Kristuses. Ütlesin, et kui ma sellisena kõlban, siis tulen ja olen seal.
Nad nimetavad vanematekogus olijaid pastoriteks. Mina vastu, et hea küll, ma võin ju olla selline asjaarmastaja pastor.
Kui võrrelda Aafrika kultuuri ja nende jumalateenistusi Soome samalaadsete tegevustega, siis on selles palju erinevusi. Soomlane on selline jäik ja tuim. Aga nemad on üsna energilised. See on nii vaba. Vabadus on see, mida ma neis väärtustan.
Nende jaoks on Piibel tõde, nagu mullegi. Nende jaoks on Jeesus tõde, nagu minugi jaoks. Nende jaoks on Püha Vaim tõde, nagu minugi jaoks. Jumal on loonud neid samamoodi nagu mindki. Neil on tugev igatsus hingede päästmise järele nagu minulgi.
See on nende viis tegutseda ja see lisab sinna “hapnikku”. Ma olen vaba vaatama nende tegevust. Ma pole mingi tantsija, aga nad õpetavad, et see on patt, kui ei tantsi.
Tahan rääkida ühest nägemusest. Umbes 5–6 aastat tagasi näitas Jumala Vaim mulle hauakive. Siis öeldi, et ära sinna mine, mine edasi!
Siis näidati külviaega ja ilusaid põlde. Vanaaegne põllumees viskas külimitust seemneid põllule. Mu peale tuli rõõm. Ma mõistsin, et ta on nagu karjane, kes külvab.
Siis viidi mind lähemale ning mu peale tuli kohutav mure. Jälle pannakse väetist, aga mitte seemet. Mõistsin, et see tähendab seda, et enam ei külvata evangeeliumi seemet.
Siis tuli kolmas pilt. Taevast hakkas sadama, alguses üks, kaks ja kolm piiska. Siis ikka rohkem ja rohkem, kuni lõpuks tuli paduvihm. Ja vihma sees tulid ka kuldsed terad, mille peal oli õli. Need langesid kuhu tahes — kividele, kändudele, võsudele. Neis oli õli ja jõudu ja need hakkasid kasvama.
Seda ma ütlen usus Jeesusesse Kristusesse — nii saab juhtuma minu usu kohaselt. Meile tuleb ärkamine. Me saame selle vastu võtta ja soovime, et üha enam sekulariseeruv Soome võiks võimalikult peatselt saada tundma kõikväelist vabastajat.
Olgu see nüüd seemneks vaatajatele ja lugejatele!
TV7 saates „Isännän pöydässä”
