Soovin jätkata teemal, kes on Kristus meile. Soovin rääkida Kristusest meie kaitsjana.
Mõned on kurtnud seda, et nad ei ole suutnud püsida teel. Nad on kord alustanud, kuid nad ei jäänud püsima. Muidugi ei suutnud nad püsida, kuna nad püüdsid oma jõuga. Kuid tänu Jumalale! Meil on kaitsja!
Ühelt mehelt küsiti kord, milline on tema kindlus päästest. Ta vastas:
„Samasugune nagu Paulusel, sest mina usun, et Kristus võib kaitsta meile usaldatud head.”
See on hea veendumus, igaüks peaks seda tähele panema. Kuid mida mõeldakse sellise kaitsmise all? Millest see sõltub?
Kui kellelgi teist oleks sada tuhat naela taskus ja te teaksite, et teie ümber on viisteist või kakskümmend varast, kes lakkamatult jälgivad teid, et röövida teie raha, siis mida te teeksite?
Ta otsiksite mõne kindla panga, paneksite raha sinna ja siis teaksite, et nüüd on see kaitstud.
Igaühel meist on kallihinnaline hing, mida vaenlane tahaks tõmmata endale. Me ei saa olla kindlad oma hinge pärast, enne kui loovutame selle Kristusele. Lõvi Juuda suguharust võib varjata meid. Piiblis on kirjutatud: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.”
Miks on siiski nii palju neid, kes käivad pimeduses?
Sellepärast, et nad ei taha järgida Kristust, kes on maailma valgus. Pole vahet, millised oleme: haritud ja andekas ei ole parem kui kes tahes muu, kes ei järgi valgust.
Mäletan kuidas kord sõja ajal, kui kõik näis nii pime ka meie maal, pidasime koosolekut, kus igaüks näis nii sünge ja alaväärtuslik. Keegi vana halli habemega mees ‒ mulle tundus, et Mooses oli olnud tema moodi ‒ kelle pale tegelikult hiilgas seda valgust, hakkas teisi noomima selle pärast, et nad ei vaadanud valguse poole. Ta julgustas mind meenutama, et kuigi nende ümber oli pime, oli siiski valge veidi kõrgemal, seal kus nende Vanem Vend oli. Neil tuli lihtsalt tõsta pilk kõrgemale.
Kus on Jeesus, seal ei ole pimedust.
Kuid Piiblis on ka kirjutatud: „Teie olete maailma valgus.”
Igaüks peaks küsima endalt: „Kas mina olen valgusena pere ja töökaaslaste keskel?”
Kas oleme seda tegelikult, vennad? Kas meie niuded on vöötatud ja lambid põlevad? Kui ei, siis võivad teised komistada meie peale. Vennad! Kui meis olev valgus on pimedus, siis kui suur on pimedus? Kuid kui me soovime särada maailmas, peame laenama valgust, saades seda Jeesuselt. Me ei pea võtma au endale, vaid andma au Issandale.
On kirjutatud: „Las teie valgus paista inimestele.”
Laske sel paista! Milline suur ülesanne sellega meile kõikidele. Kui meil on see valgus ja me laseme sel paista ümbrusele, siis sajad ja tuhanded saavad seda näha ja soovivad omada sama valgust.
Mõtlen meeleldi Kristusele Hea Karjasena. Karjase ülesannete hulka kuulub lammaste eest hoolitsemine. Kui karu ründas Taaveti karja, ta tappis selle. Karjane on kõigile meile suureks turvajaks. Õnnelik on see, kes võib öelda: „Issand on minu karjane.”
Me teame, et karjane loendab igal õhtul hoolikalt lambaid. Kui üks neist puudub, mida ta siis teeb? Ta ei ole rahul üheksakümne üheksaga, kui üks puudub tema karjast.
Ta viib ülejäänud karja varju alla ja läheb ise otsima kadunut.
Saame näha, kuidas ta otsib kadunut, liigub üle mägede, kaljude ja jõgede. Kui rõõmsalt ta kannab oma lõpuks leitud lamba tagasi karja juurde.
Kui imeline karjane on Jeesus!
Ta soovib olla sinu karjane täna, kui soovid võtta teda vastu.
Keegi mees, kes kuulis karjast kutsuvat oma lambaid nimepidi, imestas, kas ta suudab eristada neid lambaid üksteisest, kuna need olid nii sarnased. Kui ta seda karjaselt küsis, osutas see talle mõnda viga, mis nendel lammastel oli. Ühel oli suur must joon kasukas, teisel oli arm kõrvas, kolmandal oli mingi silma viga, kellelgi oli probleem jalaga.
Karjane tundis lambaid nende vigadest. Olen mõelnud, et meie Hea Karjane tunneb meid meie puuduste põhjal. Kuid vaatamata meie kõigile puudustele armastab ta meid sama palju.
Võibolla keegi küsib: Kui ta mind armastab, kuidas ta siis teeb mind nii kurvaks?
Nägin kord lambakarja, mida karjane ja tema koer ajasid. Kari näis väga väsinuna. Kui lambad tahtsid peatuda, et juua tee kõrval olevast ojast, ei lastud neil seda teha, vaid neid aeti edasi. Mulle tundus, et karjane oli armutu oma lammaste suhtes.
Kuid mõne aja pärast sai kari peatuda kauni värava juures. Sealt lasti lambad rohelisele aasale, mida kastis puhtaveeline oja. Märkasin, et olin liiga kiiresti hukka mõistnud. Karjane ei olnud armutu, vaid hea, kes ei lasknud lammastel juua teeäärsest sogasest ojast, kuna temal oli paremat anda.
Nii tegutseb ka meie Hea Karjane. Ta põhjustab vahel kurvastust, kuna tahab meid viia paremale karjamaale.
Olgem tänulikud selle eest, et meil on selline Hea Karjane, kes juhib ja kaitseb meid. Kuigi tuleks muresid, mis näivad väga rasked, meenutagem tema suurt halastust ja heldust, nii et alandlikult alistume sellele, kuigi ta vahel peab juhtima vitsa ja sauaga.
Pöördugem Jumala poole võtma vastu tema õnnistusi.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
