Kuigi palavus on lämmatav, on väikeses Lõuna-Tai moslemilinnas Malaisia piiri lähedal palju põhjust tänuks. Hannu ei pane tähele, kuidas higi mööda ta otsaesist voolab, sest ta keskendub indoneeslanna Estri laulu kuulamisele. Muusika paneb teda kujutlema, et ta on juba taevasse jõudnud.
Hannu sõidab alati meelsasti siia, kaugele vaevarikka teekonna läbinuna, et julgustada väikest noort kogudust, kus Ester misjonit teostab. Ruum, kus nad viibivad, on kohaliku usukogukonna palvesaal. Kogukonna juhi nõusolekul täidab Ester selle ülistuslauluga. See on ime, nagu kogu Estri elugi. Pärast oma suguvõsa usu hülgamist jäi ta vanemate viha tõttu vaevu ellu.
Valge suhkur voolas kulbist aeglaselt kilekotti. Ester oli kaalul hoolikalt kliendi soovitud koguse kaalunud ja ulatas ostu üle leti. Kui klient talle raha andis, vaatas Ester paluvalt ema poole. Estrile meeldis asjade pakendamine ja kaalumine, kuid mitte arvutamine. Ema oli seevastu hindade arvutamisel täpne ja kiire. Ta noogutas tütrele ning libistas kassast õige koguse ruupiaid kliendi pihku.
Ema väikeses poes Indoneesias, Sumatra saarel müüdi naabruskonna prouadele toidukaupu. Kui Ester oli saanud kümneaastaseks, hakkas ta aitama ema suurte riisi- ja suhkrukottide keskel. Ta oli lastest vanim ja mõistis, et võib olla pere ülalpidamisel abiks. Veel parem oli see, et ta oli koolihariduseta ema julgustanud nende väikese maja ette poodi rajama.
Poest sai samuti osta ükshaaval nelgiga maitsestatud sigarette ning mööduvad mehed peatusid aeg-ajalt, et neid küsida. Tubakatehase juht oli kogu Indoneesia rikkaim mees. Selle kõrval oli Estri ema teenistus ühe sigareti pealt vaevalt midagi väärt, kuid visa pingutamisega sai ta iga kuu nii palju kogutud, et kõik viis last saaksid süüa ja pääseksid kooli.
Ema tõusis kell neli palvetama hommikupalvust ja hakkas seejärel riisi keetma, et pere koolilapsed saaksid õigel ajal teele asuda. Jalutuskäik kooli kestis umbes poolteist tundi. Maisipõllud, vulkaanilised Barisani mäed, karjatatavad lambakarjad ja lehmad olid tore vaatepilt, pealegi polnud hommikul veel liiga kuum. Siis ei vaevanud neid veel nälg ega janu nagu koduteel. Koolikotis oli kaasas vaid pudelitäis vett, koolis toitu ei pakutud.
Ester nautis hommikusi jalutuskäike koos teiste külalastega. Valgetes särkides ja punastes seelikutes hüplevad tüdrukud ei väsinud kunagi klatšimisest.
Ester oli vaikne ja eeskujulik õpilane. Tema lemmikaine oli geograafia. Kuuldes õpetajalt universumi sündimisest, imestas ta, kui suur pidi Jumal olema, kui ta suutis luua ja asetada oma kohale kõik päikesed ja planeedid. Öösiti vaatas ta lummatult tähti täis taevast, mille keskel särasid kõige heledamalt Jupiter ja Saturn.
Ema õpetas kõiki nelja last järgima täpselt islami seadusi. Pere kuulus sundalaste hulka, Indoneesia suuruselt teise etnilisse rühma, mis on tuntud oma tugeva pühendumuse ja usklikkuse poolest.
Ester pidas ennast õnnelikuks, sest ta oli sündinud moslemiks – kuna ainult moslemid võisid olla Jumalale meelepärased ja pääseda paradiisi. Ester vaatas sageli imetlusega oma ema, kui see retsiteeris Koraani ja valmistus pühendunult viibima palvehetkedel mošees.
Ema olemuses oli midagi ülevat ja turvalist, mis aitas püsima jääda isa läheduses. Koos isaga oli Ester pidevalt hirmul ega julgenud rääkida isegi nii palju kui tavaliselt. Ka isa ei rääkinud palju ja maja väikestes tubades valitses sageli pingeline vaikuse meeleolu. Kui isa vihastas, ei leppinud ta üksnes karjumisega. Peksmise põhjuseks piisas sellest, et ema viibis linnas sisseoste tehes liiga kaua ja õhtusöök jäi veidi hiljaks. Ester ei julgenud teha midagi oma ema aitamiseks. Tema väikeõde aga julges ja pidi selle tõttu peitma oma sinikaid.
Füüsiline karistus ei olnud Indoneesias kuidagi erandlik. Kõik külas teadsid aga, et nende majas olid löögid julmad. Ema ei palunud kunagi abi ega rääkinud asjast kellelegi. Keegi naabritest ei julgenud sekkuda kõigile teadaolevasse saladusse.
Isa viibis töökoha tõttu kaugel ehitustel ja põldudel ning võis olla kuude kaupa kodunt eemal. Neil aegadel valitses kodus enam-vähem rahu. Isa ei toonud koju tulles kunagi palka, vaid ema pidi teenima kogu pere elatise poodi pidades. Keegi ei paistnud teadvat, kuhu isa raha kulus.
Kui Ester oli viisteist, läks isa tavapärasele tööreisile, kuid ei tulnudki enam tagasi. Pere esmasündinu oli nüüd vajalikum kolm väiksema õe ja ühe pisivenna hoidmisel. Kui Ester sai 18, rääkis ema lastele uue uudise. Ta kolib koduabiliseks Malaisiasse, ehkki noorim laps oli alles seitsmeaastane.
Emast ei kuulunud pikka aega midagi ega saatnud ta Estrile raha pere elatamiseks, nagu oli kokku lepitud. Ester ei saanud poe tuludest piisavalt raha koolimaksude maksmiseks ja pidi lahkuma pealinna Jakartasse tööd otsima. Ema ema, kelle maja asus tänava teisel pool, lubas hoolitseda laste eest.
Jakartas kuulis Ester kristlikust perekonnast, kes otsis abilist oma kodusse ja trükikotta. Mõte kristlaste juures elamisest tundus vastumeelne. Estrile oli lapsepõlvest peale õpetatud, et kristlased on ebapühad. Ester lootis võivat aidata neid eksinud inimesi tagasi õigele teele. Ta vajas seda tööd hädasti raha pärast, sest emast ei olnud ikka veel midagi kuulda.
Ema eeskuju järgi tõusis Ester kell neli hommikul palvetama. Ta koristas ja pesi kuni majaomanike hommikusöögini. Kell kaheksa alustas ta tööd trükikojas, kus tema ülesandeks oli pakkida kastidesse klientide tellimusi. Kell neli pärastlõunal ootasid teda taas majapidamistööd.
Kuna töö oli lihtne, oli tal palju aega mõelda. Ta mõtiskles, milline oleks parim viis aidata perekonnal näha islami valgust.
Estril oli kristlikust usust vaid pisut teadmisi. Oli raskusi väita kristlaste usku valeks, kui ta ei teadnud sellest midagi. Ester nägi, et Piibel oli selles peres kõigile tähtis raamat ja seda loeti palju. Kui nad pühapäevahommikuti riietusid pühapäevariietesse ja lahkusid nelipüha kirikusse, võtsid nad Piibli kaasa. Sellest raamatust lootis ta leida teavet selle kohta, mida kristlased usuvad.
Pere täiskasvanud poja tuba koristades märkas Ester kirjutuslaual sinikaanelist Uut testamenti. Ta keeras raamatut ettevaatlikult käes ja märkas, et selle oli annetanud mingi organisatsioon nimega Giideonid. Kuna pere poeg oli harva kodus, jättis Ester tolmutupsu ja põrandaharja ning raamat kaenla all, suundus aeda karamboolapuu alla. Enne kui ta julges avada sinised kaaned, palus ta Jumalalt kaitset raamatu halva mõju vastu.
Esimese evangeeliumi kuuendast peatükist leidis ta midagi, mida ta pidi lugema mitu korda:
Kui te palvetate, ärge olge nagu silmakirjatsejad. Need armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel seistes, et inimesed neid näeksid. Tõesti, ma ütlen teile, nad on oma palga kätte saanud. Kui sina palvetad, mine oma kambrisse, sulge uks ja palveta oma Isa, kes on varjul. Tõesti, sinu Isa, kes näeb varjule, tasub sulle.
Kui te palvetate, ärge korrake tühju sõnu nagu paganad, kes arvavad, et neid võetakse kuulda nende paljusõnalisuse tõttu. Ärge olge nende sarnased, sest teie Isa teab, mida te vajate, enne kui te temalt palute.
Jeesus räägib palvusest kui salajasest, justkui kahe inimese vahelisest intiimsest osadusest; mis oli tundlik ja hinnatud ning mida ümbritses vaikus.
Matteuse ja Markuse evangeeliume lugedes Ester hämmastus. Ta oli istunud karamboolapuu varjavate lehtede all kaks tundi, märkamata aja kulgemist. Ta tahtis hiljem lugemist jätkata, kuid ei julgenud küsida raamatut laenuks. Kuna tema arvates oli parem valmistuda väitluseks salaja, viis ta Uue testamendi ilma luba küsimata oma tuppa kappi.
Õhtul võttis ta selle uuesti välja ja läks oma voodisse lugema. Järjekorras oli Luuka evangeelium, kust ta leidis Jeesuse sõnad lõpuaegadest:
Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast. Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.
Ester ei suutnud mõista, kuidas oli Jeesus saanud kaks tuhat aastat tagasi rääkida sündmustest, mille keskel ta praegu elas. New Yorgi kaksiktornide kohal olid rusud ja tuhk. USA pidas sõda Afganistanis. Tema kodusaarel Sumatral võitles vähemusrahvus Acehis veriselt iseseisvuse eest. Maailma hullumeelsus tundus tõestavat, et see, mida ta oli lugenud, oli tõsi.
Paar aastat varem oli Ester jälginud uudiseid, kuidas Al-Qaeda kaaperdas kaks reisilennukit ja sõitis nendega pilvelõhkujatesse. Tegu oli tekitanud temas vastikust ja vähendanud temas soovi elada ja surra islami eest. Nüüd polnud enam üldse kindlust. Terroristid olid paisanud maailma kaosesse, ja nüüd tegi see väike sinikaaneline raamat sama temale. Kahtluse järgimine oli hirmutav, ega ta ei leidnud kedagi, kellele oleks julgenud sellest rääkida.
Kui Ester oli läbi lugenud kogu Uue testamendi, tahtis ta jagada kellegagi seda, mida oli leidnud. Kui Ester varahommikul pühkis köögi põrandat, tuli perepoeg tavapäraselt teed keetma. Ester ei suutnud enam pidada oma saladust.
“Nüüd usun ka mina, et Jeesus on Issand,” ütles ta kiirelt.
Poeg pani teetassi käest ning tema näole levis soe naeratus.
“Olen tõesti õnnelik sinu pärast. See on vastus minu ja meie koguduse palvetele. Oled olnud juba pikka aega meie koguduse eestpalve nimekirjas.”
Ester hämmastus poja vastusest. Kas selles linnas oli tõesti veel inimesi, kes olid kaua palvetanud tema eest? Ta ei olnudki võitluses üksi.
Järgmine pühapäev oli ülestõusmispüha ja pere kutsus Estri kaasa kirikusse. Teda erutas. Hoone oli suur ja täiesti täis; inimesi istus rõdudel mitmel korrusel. Koosolekuid peeti sama päeva jooksul kokku neli. Estri pere oli tulnud esimesele teenistusele, mis algas varahommikul.
Rahvahulgas istudes lõõgastus Ester vähehaaval. Inimesed laulsid valju häälega ja kiitsid Jumalat. Mošeedes oli õhkkond alati tõsine ja peetud. Siin need inimesed vaatasid häbenemata taeva poole, sinna, kus Jumal elas. Ega neid hirmutanud läheneda temale nii avatult, isegi käed üles tõstetult?
Koju tagasi tulles tahtis Ester kohe uurida koguduse nädalakava. Ta tahtis osaleda kõigel võimalikul: piiblitundides, palvekoosolekutel ja noorteõhtutel.
Nelipüha eel veetis kogudus kümme päeva Püha Vaimu ootuses, kui koguneti igal õhtul koos palvetama. Ester oli lapsepõlvest saati harjunud endasse tõmbuma. Nende kümne päeva jooksul koges ta täielikult arguse kadumist. Ta tundis rahu, mis tõstis teda hirmutavate mõtete ja kujutluste kohale. Ta mõistis, mida apostel Paulus mõtles, kirjutades Filiplaste kogudusele: “Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.”
Estri ahastus sellest, kuidas ta kunagi julgeks rääkida oma emale olevat kristlane, muutus rõõmuks. Emagi saaks kuulda evangeeliumi Jeesusest.
Mis oli emaga juhtunud Malaisias? Ta oli sattunud koduabilisi ärakasutava ebaseadusliku võrgustiku ohvriks ega antud talle mingit võimalust võtta ühendust oma lastega. Alles pärast põgenemist ja korraliku pere juures töö leidmist sai ta lõpuks helistada ja teatada, et on elus ning kavatseb peagi koju tagasi pöörduda.
Ema lendas Kuala Lumpurist Jakartasse, kus ta tahtis kohtuda oma tütrega. Päev oli pühapäev ega tahtnud Ester jääda ilma jumalateenistusest. Ta oli palvetanud, et ema soostuks tulema temaga kaasa.
Miski ei läinud aga nii, nagu Ester oli lootnud.
“Miks te olete teinud minu tütrest kristlase?” hüüdis ta perele.
“Meiegi oleme hämmastunud sellest. Ühel päeval Ester lihtsalt rääkis meile, et temast on saanud Jeesuse järgija,” vastasid nemad.
Ester kinnitas emale, et nad rääkisid tõtt.
“Ema, ära süüdista selles kedagi teist, see on minu oma otsus,” anus ta.
Väsinud ja haavunud ema tahtis lahkuda samal tunnil kodukülla Sumatrale. Ester palus luba teda saata. Jaava ja Sumatra saarte vahelisel laeval kaotas ema enesevalitsuse. Teiste reisijate kuuldes hüüdis ta vihast värisedes: “Häbistad oma vanemaid ja katkestad ühenduse meiega! Tood needuse meie perele ja raputad kogu meie eksistentsi aluseid!”
Ema sõnad haavasid Estrit valusalt. Ta otsis laevalt rahuliku koha, kus sai palvetada. Ta vajutas pea vastu käsipuud, palus Jumalalt abi ja avas Piibli. Ta luges nii kaua, kuni rahunes, ja otsis siis üles ema.
“Ema, anna andeks, ma ei ole hea tütar. Olen toiminud valesti sinu suhtes, kuid minu otsus on siiski õige.”
Ema ei öelnud kogu teekonna jooksul enam sõnagi. Rõõm tema kojujõudmisest oli täielikult kadunud mõlemal.
DANIELLE MIETTINEN
Raamatust „Hän kutsui minua”.
