Jaakobuse 2. peatükis on kaks jahmatavat näidet. See kinnitab, et asi ei puuduta moraalseid omadusi. Üks näide on prostituut Raahabist, teine mehest nimega Aabraham.
Prostituut Raahab, kellest sai Jeesuse esivanem, näitas usku, kui ta peitis maakuulajad Jeerikos ning aitas nad turvaliselt linnast välja.
Aabraham näitas oma usku, kui võttis oma ainsa, umbes 30aastase poja ja viis ta Morija mäele, kus hiljem üks teine Isa andis surma oma Poja. Ta ohverdas selle Poja ning riskis kogu tulevikuga. Mõlemad isikud riskisid kogu oma tulevikuga ja tegutsesid Jumala sõna põhjal.
Vaatame Heebrealastele 11. peatükki, kus esineb korduvalt fraas „usu läbi…”. Iga näide usust selles peatükis on millestki, mida keegi tegi: kas siis Noa, kes ehitas laeva, või Mooses, kes viis nad üle Punase mere, või Giideon, Baarak, või Simson…
Iga näide usust väljendabmidagi sellest, mida nad tegid. Nad tegutsesid usus. Nad uskusid, mida Jumal ütles ja käitusid selle põhjal. See oli usk. Nad lihtsalt ei uskunud, vaid toimisid selle põhjal, mida Jumal oli öelnud.
See on kõige olulisem asi, mida peame inimestele rääkima. Usk ei ole see, kui aktsepteerid või nõustud Pühakirjaga. Usk ilmneb siis, kui tegutsed Pühakirja põhjal.
Viies asjaolu on võib-olla veelgi vastuolulisem, siiski väga tähtis. Peame ütlema inimestele, et usk on jätkuv. Mitte need, kes alustavad usus, ei saa päästetud, vaid need, kes lõpetavad usus, saavad päästetud. Vaat see on alles mõte.
Küsite, aga kuidas on sellega et „kord päästetud, alati päästetud”? See on fraas, mida mina oma Piiblist ei leia. Näen Piiblist, et usk on jätkuv. Sõnad „usk” ja „truudus” või „ustavus” on sama sõna heebrea ja kreeka keeles. Kas teadsid seda?
Omada usku tähendab olla ustav. Kedagi usaldada tähendab jätkuvalt usaldada. Teisisõnu tähendab tõeline usk jätkuvalt kellessegi uskuda. Usud ka siis, kuigi kõik näib sinu usuga vastuolus olevat, kuid sa ikka usaldad Teda.
Vanas testamendis oli kolm meest: Sadrak, Meesak ja Abednego. Need kolm meest visati põlevasse ahju. Neilt küsiti: kas usute, et Jumal võib teid päästa? Jah, usume küll! Aga isegi kui ei päästa, usaldame Teda ikka!
„Isegi kui ei…” Milline usuväide! Isegi kui ei päästa, ei mõjuta see minu usku. Usaldan Teda ikkagi. Seetõttu tegusõna „uskuma” on Uues testamendis eriline. Seda mõistad üksnessiis, kui oskad kreeka keelt.
Kreeka keeles on teatud tegusõna ajavormid, mida on keeruline inglise keelde tõlkida. Üks neist vormidest on kestev olevik. Inglise keeles seda ei esine. Selle inglise keelde tõlkimiseks pead lisama mõne sõna nagu „midagi jätkama” või „midagi jätkuvalt tegema”.
Nemad kasutavad kestvat olevikku. Jeesus ei öelnud: palu, ja sulle antakse, otsi, ja sa leiad, koputa, ja sulle avatakse. Tegelikult ütles Ta: palu jätkuvalt, ja sulle antakse, otsi edasi, ja sa leiad, koputa pidevalt, ja sulle avatakse. Kas see muudab midagi? Jah, muudab küll.
Keegi ütles: palusin kord Püha Vaimu ja midagi ei juhtunud. Palusid ainult ühe korra? Jeesus ütles: jätka palumist! Kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda jätkuvalt paluvad. Taas kestva oleviku ajavorm.
Kuula salmi, mida tunned vägagi hästi, aga õiges tõlkes: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma Poja on andnud, et ükski, kes Temasse jätkuvalt usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.”
Kas see muutis seda salmi sinu jaoks? Kes usub edasi e jätkuvalt usub. Mitte hetkeline usk, vaid elukestev usk päästab. Minu eilne usk ei päästa mind täna. Minu tänane usk ei päästa mind homme. Nagu pääste ise, on ka uskumine jätkuv protsess. See hõlmab endas usu säilitamist, jätkuvalt uskumist, pidevat usaldamist.
Piibel räägib neist, kelle usk on karile jooksnud, neist, kes on usust taganenud, kes ei säilita seda. Need hoiatused on väga tugevad, tõsised ja selged.
Paulus ei lootnud hiljem selle usu peale, mis tal oli teel Damaskusesse. Ta ütles: elu, mida nüüd elan, elan usu läbi. Kui ta jõudis oma maise elu lõpule, ei öelnud ta: tänu Jumalale minu pöördumise eest. Ta ütles: olen lõpetanud võidujooksu, olen võidelnud, olen säilitanud oma usu.
Heebrealastele 11. peatükis on üks mu lemmik-piiblisalme. Pärast Moosese, Noa ja kõigi usukangelaste mainimist öeldakse: need kõik elasid usust, kuni surid. Milline võimas ütlus! Nad elasid endiselt usust siis, kui surid.
Seetõttu ütleb see: sina jookse oma võidujookse, vaadates usu alustajale ja lõpetajale, meie usu autorile ja lõpuleviijale, algatajale ja täidesaatjale. Jätka samuti, usalda edasi! Sure uskudes, olles elanud uskudes!
Peame sellest rääkima. Arvatakse, et hetkelise usuga saad pileti taevasse. Ei, see on eluaegne uskumine. Jeesus tahab sind iga päev päästa sinu pattudest ning sinu enda eest. Ainult tänane usk päästab mind täna.
Veel üks tõestus sellest. Habakuki 2:4 on võtmesalmiks: “… õige elab oma usust.” See sai protestantliku reformatsiooni alustoeks.
Lähme tagasi Habakuki juurde. Ta vaidles Jumalaga ja ütles: Jumal, sa ei võta midagi ette kurjusega Jeruusalemmas ega oma rahva seas.
Jumal ütles: ma kavatsen teha midagi! Toon babüloonlased, kes tungivad Jeruusalemma ja hävitavad kogu mu kurja rahva.
Siis vaidles Habakuk teistpidi: ega sa neid kõiki ei hävita. Kui babüloonlased tulevad, ei jää keegi alles, nad tapavad kõik. Kindlasti on siin ka häid säilinud, sa ei lase ju õigel surra koos õelaga?
Jumal vastas: „Habakuk, õige jääb elama usust.” Sõna „usk” esineb vaid kolm korda Vanas testamendis. See tähendab igal korral ustavust. See tähendab alati „kedagi jätkuvalt usaldama”. Seda kasutatakse abielu kohta, mis püsib koos.
Jumal ütleb Habakukile järgmiselt: neid, kes mind jätkuvalt usaldavad, ei hävitata babüloonlaste poolt. Seda väikest lauset „õige jääb elama, kui ta säilitab usu” otse tõlgituna kasutavad UT-s vaid kolm autorit. Nad tsiteerivad Habakukki. Iga kord on tsitaadi põhjuseks ja mõtteks uskumise kestvus.
Paulus ütleb: ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes jätkuvalt edasi usub (kestva oleviku vorm). Sest see on usk algusest lõpuni, nii nagu on kirjutatud: “Aga õige jääb usust elama.”
Kas märkasid väljendit „usk algusest lõpuni”?
Näiteks Heebrealastele kümnendas peatükis tsiteeritakse ka Habakukki: “Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks,…” (vana elu juurde) „… vaid need, kes (edasi) usuvad ja päästavad hinge”. Nii nagu on kirjutatud, et minu õige jääb elama, kui ta säilitab usu.
Peame rõhutama, kui inimestega räägime, et ainult ususamm või -otsus ei päästa sind, vaid alles nüüd alustad sa usuelu. Kui jätkuvalt usaldad Issandat, oled sa jätkuvalt päästetud, ja sa ei hukku iialgi. Minu Uus testament ütleb nii. Usuelu on see, mis päästab. Siis on loogilised ka salmid: “Aga kes lõpuni vastu peab, see pääseb.”
Siis on loogiline ka Pauluse tõsine hoiatus: teie, paganad, ärge minge uhkeks, sest juudid murti ära, sest kui te ei jätka Jumala headuses, murtakse ka teid ära. Need on tõsised hoiatused. Iga autor Uues testamendis hoiatab, et me ei laseks oma usust lahti, et me ei kaotaks kindlust Jumalasse, vaid jätkuvalt usaldaksime Teda. Usk on pidev tegevus.
Kuidas aitame inimesi usule. Esimese punkti juures aitame neid faktidega. Ilmselgelt ei saa nad uskuda enne, kui teavad, mis juhtus. Peame andma tõendusmaterjali, kui nad seda soovivad. Tean, et mõned on lihtsalt evangeeliumi vastu. Kui vastad ühele vastuargumendile, siis leiavad nad kohe järgmise. Nad tegelikult ei taha vastuseid oma küsimustele. Nad loobivad argumente. Ära raiska nendega oma aega.
Kuid on siiraid inimesi, kes tahavad teada, kas need asjad tegelikult juhtusid. Mis tõestab, et Jeesus tõusis surnuist? Nüüd on meil kohustus anda selgitust lootuse kohta, mis meis on.
Üks raamat, mis on suuresti abiks selle juures, on Josh McDowelli „Kaalukad tõendid”. Ei tea ühtki teist raamatut, kus oleks nii palju tõestust evangeeliumi faktidele. See on fakte täis raamat.
Peame inimesi aitama. Nad on ilmselt kuulnud igasugust valet kristlusest. Peame oskama õpetada tõde ja vastama nende küsimustele. Selleks, et seda neile isiklikuks teha, peame laskma neil evangeeliumi nii näha kui kuulda.
Nüüd räägime veel millestki. Peame näitama neile evangeeliumi kahel viisil. Kui Jeesus jüngrid kahekaupa välja saatis, andis Ta väga lihtsad juhised: minge kõige lähemasse linna, äratage üles surnud, tervendage pidalitõbised, tervendage haiged, ajage välja kurje vaime ja siis rääkige, et taevariik on lähedal. See oligi kõik.
See on ka kõik, mis meie peame tegema. Põhimõte on selline: kõigepealt näita ja siis lase kuulda. Kõigepealt anna midagi silmadele ja teiseks kõrvadele. Demonstreeri kuningriiki, siis kuuluta seda. Meie üritame seda kõike sõnadega teha. Räägime evangeeliumi, aga ei näita, kuidas see inimesi isiklikult mõjutab.
Mul on aeg rääkida lugu, kus mu naine istus samas kohas kui täna. Issand ütles, et näitaksin Tema riiki 1500 noorele seeläbi, et tervendan kõõmaprobleemi Jeesuse nimel. Tundsin end idioodina. Ütlesin: “Tahan, et näete, et Jeesus valitseb kõige üle ja esimese asjana näitab Ta seda kõõma läbi.”
Mu naise nägu ütles kõik: “Nüüd on ta hulluks läinud. Olin seda oodanud, nüüd on see käes!”
Ta rääkis mulle pärast, et just sellised olid ta mõtted. Issand alustas tol päeval kõõma ravimisega. Siis tervendas Ta atrofeerunud käe. Tüdruk ei kasutanud paremat kätt, vaid kasutas üksnes vasakut kätt, mis põhjustas stressi närvides. Hiljem kirjutas ta vanematele: kirjutan teile parema käega.
Lõpetasime poisiga, kel oli halvatud käsi autoõnnetuse tõttu, kui ta oli 2aastane. Ta oli üritanud saagida palke mootorsaega ühe käega ning lõikas oma põlve ära. Ta viidi haiglasse ja päästeti vereülekande läbi, kuid nad ühendasid ta reieluu sääreluuga nii, et ta jalg ei liikunud.
Ta saabus sinna noortelaagrisse karkudel, halvatud käega ja lühema jalaga seitse nädalat pärast õnnetust. Neljapäeva pärastlõunal jooksis see poiss noortelaagris tervete jalgade ja kätega ühest staadioni otsast teise. Ta tuli tagasi küüni, kus pidasime koosolekut, kargas ühe heinapalli peale ja tantsis kõigi 1500 noore ees.
Ta ütles: “Räägin kõik ära, naerge, kui tahate. Laagrisse tulles olin voodimärgaja, mul oli kilest lina kaasas. Issand tegi ka selle terveks. Võite naerda, kui tahate.”
Need noored nägid evangeeliumi. Nad ei kuulnud üksnes ajalugu. Nad nägid, mis see võib isiklikult inimesele teha. Lisaks tunnustähtedele peavad nad nägema ka muudetud elu tegusid.
Filosoof Nietzsche, kes oli Hitleri tegude motiveerijaks, ütles nii: “Tahaksin saada päästetud, kui kristlased näeksid rohkem välja nagu päästetud.”
Kui ta oleks näinud muudetud inimesi, poleks võib-olla olnud ka Adolf Hitlerit. Muhhamed tundis kristlasi, kuid ei näinud muudetud elusid. Kui palju probleeme oleks see ära hoidnud. Teeme asja isiklikuks, kui näitame ja laseme neil näha, kuidas see võib muuta inimese elu.
Sõnadega aitame neid, kui julgustame neid ennast palvetama. Ma ei kiida heaks järele korratud palvete kasutamist. Mõtlen nn patuse palvet. Selle asemel ütle inimesele, et ta ise palvetaks Jeesuse poole. Kui kuuled nende enda sõnu, saad teada, mis seisundis nad on.
Liiga palju on seda: Jeesus ‒ Jeesus, olen patune ‒ olen patune, tulen Su ette ‒ tulen Su ette…
See ei ole Issanda appi hüüdmine. Julgusta neid enda sõnu välja ütlema. Mulle meeldib kuulda uute kristlaste palveid. Need ei kõla üldse kiriklikult. Need pole „lihtsalt” palved. Issand, lihtsalt tule, lihtsalt õnnista, lihtsalt tervenda, lihtsalt tule ja kohtu meiega… Oled taolist kuulnud? Uued kristlased ei palveta nii.
Või eee-palveid: „Tuleme Su ette eee, palume eee, Õnnista eee…” Muutume oma palvetes nii kummalisteks.
Julgusta uusi kristlasi ise palvetama. Õpeta neid seadma usu eesmärke. Võtame mingi probleemi või vajaduse ja usume koos selle jaoks. Siis tead, et sul on usku, sest näed tulemusi.
Alusta millegi väikesega nende usus. Näiteks alusta kõõmaga. Kui me ei suuda kõõma ravida Jeesuse nimel, mis mõtet oleks palvetada vähi pärast? Alusta millegi väikesega, mis on nende usu mõõdus.
Lõpuks peame julgustama neid jätkuvalt edasi uskuma. Julgustame neid uskuma iga päev, et nad leiaksid midagi, milles Jeesust usaldada, kasvada. Nii leiavad nad end tegemas asju, mida ise ei suudaks. Järgmine osa räägib veega ristimisest, kuidas see on seotud uuestisünni ja taevariigiga maa peal.
DAVID PAWSON
