Meie vastutus vastpöördunute pärast
Meditsiin on püüdnud teha kõik, et vähendada laste suremust miinimumini. Selles on saavutatud
üllatavalt häid tulemusi.
Vastsündinud inimtaimedel on arenenud maades võrreldamatult paremad võimalused elada küpse
eani kui arengumaades.
Õnneks on, sest muidu alandaks vähenev sündimus rahvastiku juurdekasvu veelgi.
Tähelepanuväärne on, et ka selles osas kannavad selle maailma lapsed mõistlikumalt hoolt teiste eest
kui valguse lapsed.
Samal ajal kui teadus kogub kõik arsti ja hooldaja võimekused, ravimeetodid ja tehnika, et päästa
väikesed inimtaimed elule, rahuldume meie Jumala koguduses külma tõdemusega, et suurem hulk
vastsündinuid sureb, paljud pöördunud ei pea vastu.
Sellega kõik. Ja siis me selle küsimusega ennast rohkem ei vaeva.
Kuid me ei tohi sellega piirduda. Kristuse Vaim ja meie südametunnistus, kui see ei ole paadunud,
kohustab meid tõsiselt pühenduma antud probleemile. Peame küsima endalt ja teistelt usklikelt, mida
saaksime teha, et ärkamiste tegelik tulemus oleks praegusest parem.
Vahel kuuleme ühetaolist selgitust. Kui inimene on tõeliselt usku tulnud, tõeliselt uuesti sündinud, ei
pöördu ta esimesel võimalusel tagasi maailma. Seetõttu on asjatu vaev püüda hoida üleval sellise
inimese vaimulikku huvi, kellel ei ole elu Jumalas.
Selles väites on osaline tõde, kuid mitte iialgi kogu tõde.
Sageli vastame nii pelgalt eemaldamaks vastutust oma õlgadelt, mida me ei soovi kanda. On nii kerge
jätta Jumalale seda, mis meile ei meeldi.
Me ei saa ka heita kogu vastutust organisatsioonile ja öelda: „Kui Jumala kogudus saab selliseks nagu
see peab olema ‒ tuliseks ja eluküllaseks ‒ siis alles tunnevad uskutulnud olemist koduseks ja jäävad
meie juurde.”
See väide on tõde, kraapivalt tõde, kuid see ei lahenda selle päeva probleeme. Sest vaimulikku
õhkkonda ei looda kogu organisatsiooni ‒ ka mitte pisimasse ‒ hetkeliselt, mistõttu peame leidma sellele
põletavale küsimusele teistsuguse lahenduse.
Miks ei võiks me olla selles sama praktilised kui muus tegevuses? Ehk siis, et koguduses ja noorte
osaduses oleks rühm, kelle eriliseks ülesandeks oleks aidata vastsündinud vaimulikke lapsi.
Oleme organiseerinud kõike muud, unustades tähtsaima. Iga jutlustaja võib rääkida, kes koguduses
kuulub juhatusse ja laulukoori, ansamblisse ja pühapäevakooli õpetajate hulka, kuid vähesed suudavad
nimetada, kes on hingedevõitja, vaimulik isa või ema, kes pehmesüdameliselt ja hellade kätega,
tervemõistuslikult ja Püha Vaimu abil aitavad hingi ja vastsündinud lapsi.
Kui see hinnang ei kehti sinu koguduses, ei ole sul põhjust pahandada, võid üksnes kiita Jumalat, et
seda puudust paljastatakse. Kui see kehtib sinu koguduses, on sul viimane aeg ärgata ja teha kõik, et
see kisendav puudus kõrvaldatakse.
On õnnetus, et me ei ole teinud midagi, et saada oma kogukonda hingehoidjate ja hingedevõitjate
rühmi.
Oleme korraldanud palju teistsuguseid teemasid käsitlevaid kursusi, kuid mitte seda ainet, mis on
kesksem ja meie tegelik kutsumus. Kogu au meie õppetegevusele. See on õige ja vältimatu. Kristus ei
ole siiski käskinud meid täita inimesi maiste teadmistega, vaid ta käskis: „Tehke kõik rahvad minu
jüngriteks.”
„Toida minu tallesid.”
„Hoia minu lambaid.”
„Hoolitse nõrkade eest.”
Loodan, et iga lugeja mõistab, et see ei ole õppetegevuse hülgamise kohtuotsus, vaid et tegevust
täiendatakse kõige tähtsama teemaga: hingede võitmise ja hingehoiuga.
„Hea küll,” kuulen kedagi ütlevat, „seda ei õpita õppimisega. Seda tuleb omandada teisiti. Jumal ise
peab rääkima hingedele ja valima selleks eriliseks ülesandeks need, keda tema tahab. Kõik ei ole
kutsutud rääkima ligimestele vaimulikest asjadest. Kõik ei suuda seda.”
Osaliselt see ongi tõde. On iseenesest selge, et inimene, keda Jumal ei ole puudutanud, ei saa iialgi
üksnes õppimisega valmistuda sellise ülesande täitmiseks.
Peab olema ise kogenud jumalikku abi, tema kõikemuutvat päästet, enne kui hakata aitama teisi.
Muidu võib juhtuda nii nagu kunagi, kui ühes kohas kogusin grupi, kes pidi aitama mind järelkoosolekutel.
Grupp alustas täiearvuliselt, kuid vähenes päev-päevalt, kuni lõpuks jäi üksnes käputäis.
Miks nii juhtus? Kas kaotasid nad ärkamise keskel huvi lähedaste päästmise vastu?
Mitte sugugi. Kuid abivajajaid aidates tormasid nad pattudesse, millega ka ise võitlesid ‒ kadedusse,
kartusesse, meele ebapuhtusesse ‒ ega olnud kerge aidata teisi selles, milles ise kinni oldi. Nad pidid
jääma kõrvale.
Kui king pigistab selles, et koguduses ei ole nii palju täielikult päästetud liikmeid, et igas koguduses
saaks moodustada rühma, kes on pädev juhtima patuseid Jumala juurde ja äsjapöördunuid edasi, siis on
aeg langeda Jumala ette koos murdunud südametega, tunnistada oma pattu ja paluda temalt
kõikehaaravat ärkamist.
Usun, et meie kogukonnas on selliseid inimesi, kellel on piisav andekus ja jumalakartus, et nad saavad
pühenduda sellele kaunile tegevusele võitma hingi ja juhatama vastpöördunuid edasi. Usun isegi, et on
paljusid, kes püha rõõmu ja tänulikkusega võtavad selle kutse vastu.
Miks me siis ei tee midagi, et need annid välja tuua? Miks me ei kogu neid samuti nagu muudes
tegevusvaldkondades? Miks see rühm ei võiks koguneda korra nädalas ühiseks nõupidamiseks ja
palveks, just samuti nagu koor koguneb harjutama ja pühapäevakooli õpetajad valmistama oma tekste?
Ma ei mõista, miks see ei õnnestu, kui vaid leida sobiv materjal. Kui seda ei leidu, võib selle luua. Sest
Jumal elab ja loob uut veel täna.
Las see rühm õpib kogema isiklikku vastutust näiteks pöördunute eest. Õpetame neid suhtlema igaühe
sellisega. Anna kõigile ülesandeks, et nad ei lõpeta enne, kui teisest on saanud hingede võitja.
Usun, et siis meie ärkamise tulemused on paremad.
See on tegutsemisviis, mille õnnistust olen näinud erinevates situatsioonides, kuid mis ei ole veel
võitnud kohta sel määral, kui see on vajalik. Enne lõpetamist räägin kuuldud tunnistusest.
Keegi tagasilangenu rääkis:
„Veel kaks aastat tagasi olin usus. Just sellel ajal sattusin kohutava kiusatuse ja rünnakute ohvriks.
Kogu minus olev pahelisus ärkas jälle ellu. Ka maailm hakkas ahvatlema tugevamalt kui kunagi varem
pärast uskutulemist. Püüdsin palvetada, kuid ei suutnud. Tundus, nagu oleks saatanlik vägi mind kätte
saanud. Vahel nutsin lootusetult, kuid ei aidanud ei pisarad ega palved. Kõik läks üksnes alla mäge.
Mäletan, kuidas sageli igatsesin inimesi, kellele oleksin saanud rääkida, kedagi, kellele avada oma
sisemust ja keda usaldada, kedagi, kellele oleksin saanud täielikult loota ja kes oleks mind mõistnud.
Kuid ma ei tundnud kedagi sellist ja lõpuks andsin ma järele. Ma ei suutnud enam. Minust sai
tagasilangenu.”
Mõelge, kui paljudega on nii juhtunud. Kui vähe oleme teinud sina ja mina, et neid aidata.
FRANK MANGS
