Miks on paljudel ärkamistel nii vähe tulemusi?
Suurte numbritega teatatakse ärkamise ajal uskutulnute arvu, kuid juba mõne kuu möödudes on kardetavalt suur hulk inimesi jäljetult kadunud. Nad on pööranud selja Jumalale ja tema kogudusele.
Millest on see tingitud? Miks „taganejate” hulk on nii suur?
Põhjuseid on mitmeid. Esimesena võime mainida pöördunute enda meelsust.
Veel tänapäeval on tõde, et seemnetest mõned kukkusid „kaljule”. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära.
Mida rohkem neelatakse endasse tänase tsivilisatsiooni needusi, seda raskem on saada kogu südamega kristlaseks ja jääda selliseks. Tema meelsus on sama kirju nagu need filmikilomeetrid, mida ta on ahminud ja tema hing on nagu õõtsuv tarretis.
Issanda Vaimul pole kuskilt kinni haarata ega ole sõnal mingit kasvualust. Selline inimene võib veel aduda hetke emotsioone, kuid mitte elumuutvat vaimulikku kriisi.
Sellest on tingitud, et ärkamine maapiirkonna tervete inimeste ja tugevanärviliste noorte keskel annab protsentuaalselt parema tulemuse kui suurlinnade ärkamine.
Kuid tänase lõbukultuuri hingi tappev saaste levib kohutava kiirusega ka maale, mistõttu peame kiirustama päästma hingi, kes mõne aasta pärat on seitse korda rikutumad kui täna.
Kui neid ridu satub lugema keegi noor, kes on just muutmas oma hinge filmiks ja tarretiseks, soovin hüüda sulle Jeesuse nimel, et otsi Jumalat, kuni veel suudad välja kanda vaimulikku kriisi.
Teine põhjus ärkamise kehvadeks tulemusteks on meie vaene kuulutus. See on olnud mitmes mõttes vilets.
Me oleme liiga valikuliselt jutlustanud patust. Me pole kunagi kuni juurteni käsitlenud seda kurjust, mis naelutas Jumala Poja ristile ja mis saadab miljonid hinged hukatusse. Me pole kunagi kirjeldanud patu kohutavust ja needust nii tõeliselt, et inimesed oleks õppinud vihkama pattu. Oleme vahel puudutanud tundeelu ja mõistust, kuid ei ole tabanud südametunnistust.
Oleme õnnestunud muutma mitmeid arvamusi ja loonud uue meeleolu, kuid me pole olnud nii radikaalsed, et patune ise oleks muutunud uueks loomuseks Kristuses Jeesuses.
Mäletan ühe ameerika jutlustajaga peetud vestlust. Ta oli erinevatel kordadel kahes paikkonnas käinud tuntud evangelisti ärkamiskoosolekutel. Üks neist oli Billy Sunday. Jutlustaja ütles:
„Kuigi ma ei saa nõustuda sugugi kõigega, mida Billy kantslist esitas, pean tunnistama, et Billy Sunday kampaanial olid mõõtmatult paremad tulemused kui tema kolleegil. Sest Billy tõi armutult esile patu ja selles oli ta ületamatu.”
Tänu Jumalale, et kõne patust on jälle leidmas õiget kohta kristlikus kuulutuses. Seda on vaja.
Viga on olnud ka muus, mitte üksnes selles.
Oleme olnud nii aktiivsed saama tulemusi, et me pole aidanud otsivat hinge nii põhjalikult, nagu oleks pidanud.
Mõelge kui palju kordi oleme katkestanud Püha Vaimu töö, andes võidmist ja lohutust selle asemel, et kasutada operatsiooni skalpelli.
Oleme kinnitanud kauni evangeeliumi inimhinge, mis on maitsnud üksnes pinnapealset tundepuhangut, kuid kelle süda ei ole murdunud. Nad ehmusid põrgust, kuid ei karda pattu ja seda me selgitasime kui „Jumal meele kohast kurvastust”.
Inimestele, kes vaevalt olid ärganud, püüdsime Piibel käes kinnitada, et nad on elava Jumala lapsed.
Ka tänapäeval on kohutavalt tõeline, mida kirjutas prohvet Jeremija kunagi: „… ja prohvetist preestrini petavad kõik. Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: “Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.”
Peame õppima mõistma, et vaimulik ärkamine on midagi muud kui vaimulik uuestisünd.
Läheme veel sammu edasi. Meie jutlus on liiga vaene, kui oleme kuulutanud ja vahendanud sõnumit Kristuse uurimatust rikkusest.
Oleme otsijalt ära võtnud selle, mis neil enne oli ‒ veidi rõõmu ja mõningad sõbrad ega ole Püha Vaimu abil andnud neile täit pagasit asemele. Vahel on läinud nii, et meie, jutlustajad, sina ja mina, oleme ise olnud nii vaesed, et me pole ka parima tulemusega suutnud vahendada, mida oleksime soovinud. Sest ka meilt endilt on puudunud see rikkus, mida meie vastpöördunud sõbrad oleks vajanud, et nad rõõmuga oleksid võinud öelda hüvasti kõigele vanale.
Kui sina, sõber, täidad mõõdu ja pead vastu proovile nende väidete ees, siis tahan sind õnnitleda. Mina ise ei ole süüta.
Veelgi enam: kristlik kogudus on liiga sageli teinud liiga vähe, et aidata praktikas ja isiklikult inimesi, kes ärkamise ajal on langenud Issanda ette. Minul on sellest kohutav näide, kuid ei soovi seda esitada praegu. Oleksin sunnitud minema veel kaugemale negatiivsetes asjades, mis kedagi ei ehita.
On parem astuda Issanda palge ette ja palvetades, uurides ja vesteldes püüda leida Jumala tahet ka selles. Ta tahab teha meist vaimulikud isad ja emad, kes on soojasüdamelised, tervemõistuslikud ja hellade kätega püüavad aidata vastsündinud lapsi saama „täiskasvanuks Kristuses”.
FRANK MANGS
