Täna jagan seda, mida olen saanud. Sellel oli väga konkreetne pealkiri: „Võit surma üle.“
Tänu Jumalale, et Jeesus on võitnud surma. Tema oma surmaga surmas surma.
Elame erilisel ajal, sest elu muutub järjest keerulisemaks ja kriitilisemaks. Mäletan, et enne aastat 2020, kui alustasime piiblikooliga, oli mul üks esimesi teemasid surmast. Tollal tundus see võib-olla veider teema piiblikooli alustamiseks. Kuid 2020. aastal sai peagi selgeks, miks see teema oluline oli, sest maailm rääkis surmast rohkem kui meie.
Jumal annab teemad õigel ajal. Seepärast usun, et kui oleme saanud Issandalt sõnumi surmast ja võidust surma üle, siis on see meie jaoks oluline, kuigi me kohe selle tähendust ei mõista.
Ka esimese inimpaariga oli nii. Jumal ütles neile, et kui nad söövad keelatud puust, siis peavad nad surma surema. Kuid väliselt ei juhtunud midagi peale selle, et nende silmad avanesid, nad hakkasid Jumalat häbenema ja peitsid end ära. Füüsilises mõttes ei surnud keegi kohe. Piibli esimesed inimesed elasid ju väga kaua, peaaegu tuhat aastat.
Ometi tuli surm maailma. Esimene surm Piiblis on see, kui Kain tapab oma venna Aabeli. Surm tuli inimeste sekka ja hakkas inimest Jumalast lahutama. Iga selline inimene on Jumala jaoks surnud.
Täna võime sellele mõeldes tänada Jumalat, et oleme saanud elavaks Kristuses.
Kui Kain oli oma veretöö teinud, ütles Jumal midagi väga olulist: „Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole.“
Nii on see tänaseni. Iga valatud veri kisendab.
Kui inimene sureb loomulikku surma, siis verd ei valata. Kuid kui inimene mõrvatakse ja tema veri valatakse, siis ütleb Jumala sõna selgelt, et selle vere hääl jääb kisendama.
Praegusel ajal, kus maailmas käivad sõjad, kisendab valatud veri jätkuvalt. Iga ebaõiglaselt valatud veri hüüab Jumala poole. See on Jumalale kuuldav hääl.
Kallid, tasub mõelda sellele, et selles maailmas toimub kaks vastandlikku tegevust. Jeesus tuli tooma elu ja seda ülirohkesti. Saatan aga tuli tapma, varastama ja hävitama. Mõlemad tegutsevad siin maailmas ning seepärast näeme enda ümber nii elu kui ka surma, nii ülesehitamist kui ka hävitamist.
Kuidas me näeme vere häält? Sageli püütakse seda peita. Iga sõjamälestusmärk tuletab meelde valatud verd. Tänapäeval on hakatud sõjamälestusmärke eemaldama. On jõutud isegi selleni, et soovitakse kõrvaldada mälestust koonduslaagritest. Mõeldakse: miks seda kõike meelde tuletada.
Aga just sellistel aegadel mõistis inimkond, et valatud verele tuleb tähelepanu pöörata. Seda ei tohi unustada.
Jeesus räägib sellest ka Matteuse evangeeliumis 23:35. Ta kõneleb variseridele ja viitab Aabeli verest alates kõigile neile õigetele, kelle veri on valatud.
Ta ütleb: „Et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal, õige Aabeli verest kuni Sakarja, Berekja poja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.“
Nii näeme, et Jumala ees ei ole mingi valatud veri unustatud. Aabeli verest alates on vere hääl rääkinud ja kisendanud ning Jumal kuuleb seda. Jumala ees on kõik sellised asjad väga täpselt arvel. Mitte midagi ei lähe kaduma ega unune. Jumala mälus ei ole kustutamist.
Sama on surmaga. Me ei tea, millal võib surm sellisel viisil puudutada ka meie maad. Ta on tegutsenud erinevatel viisidel läbi aegade, kuid mida praegu maailmas näeme, on samuti väga reaalne võimalus. See puudutab linnasid.
Järgmine saadud mõte oli seotud Soodoma ja Gomorraga. Ühel päeval hävivad patused linnad – need lihtsalt kõrvaldatakse ning neist jäävad järele vaid suitsevad varemed.
Piiblis näeme, kuidas erinevad linnad on hävitatud. Mõni linn ehitatakse hiljem uuesti üles, nagu juhtus Jeerikoga, kuigi teatud tingimuste ja tagajärgedega. Ka Jeruusalemm on läbi ajaloo üle elanud mitmeid hävinguid. Seetõttu on linnade saatused väga erinevad.
Kallid, meie elame praegu Võrus ja selles mõttes elame õnnistatud linnas. Seda linna ei ole maatasa tehtud. Teise maailmasõja ajal esines küll kahjustusi, kuid need ei olnud nii ulatuslikud, et linn oleks hävinenud. Kiitus Jumalale selle eest.
Paljude linnade saatus on olnud väga kurb. Kui mõtleme praegustele sõjapiirkondadele, siis on linnu, mida võib-olla enam kunagi täielikult ei taastata. Need on nii rängalt purustatud, inimesed on sealt lahkunud ning sageli ei ole enam võimalik endist elu taastada.
Seepärast võime täna Jumalat tänada, et oleme kogunenud ühe linna Jumala kotta. Meie linn elab, areneb ja muutub praegugi ilusamaks. Pannakse maha ilusaid tänavakive ja korrastatakse meie elukeskkonda. Kui vaatame praegu Võru linna, siis näeme, kui palju siin ehitatakse ja uuendatakse.
Sellepärast õnnistagem oma linna. Õnnistagu igaüks oma kodu, oma linna või küla ja seda paika, kus te elate. Õnnistust on vaja kõikjal.
Meie olukord on selline, et me ei ela siin jäädavalt. Kui räägime surmast, siis peame ka sellele mõtlema. Meie tõeline kodupaik on taevas. Me oleme siin ajutiselt.
Tänu Jumalale, et need ajutised paigad, kus me elame, on meeldivad ja armsad. Kuid ometi otsime me tulevast linna. Meie kodupaik on taevas. Seepärast võime täna oma pilgud pöörata selle poole.
Hiljuti käisin oma lapsepõlvekodus Jaanimõisa külas. Käisin oma esimese koolimaja juures, mis on nüüd maha jäetud. Mina lahkusin sealt juba 1963. aastal.
Käisin ka selle palvela juures, kus ma lapsena kasvasin. Kohtasin seal täiesti ootamatult oma lapsepõlve naabritüdrukut, kellega mängisime koos rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi. Kui sõitsin mööda, nägin naabertalus autot ja otsustasin veenduda, kes seal on. Selguski, et see oli seesama tüdruk, kellega olime lapsepõlves koos mänginud. See oli eriline kohtumine.
Seejärel läksime surnuaiale, mis asub sealsamas palvela taga. Nägin palju tuttavaid nimesid. Mõne inimese nägu tuli kohe meelde, mõne puhul meenus ainult nimi. Olin korraks taas kunagises lapsepõlve keskkonnas. Inimesed järjest ju lahkuvad.
Tegin mõnest hauakivist pilti ja otsisin tuttavaid nimesid nii palju kui võimalik. Lugesime ja meenutasime neid.
Kallid, niisugune see elu ongi. Ühel päeval jääb inimesest järele ainult nimi – heal juhul on see kivisse raiutud ja püsib seal veel mõne aja.
Seepärast peame meeles pidama, et oleme siin maailmas ajutiselt. Aidaku Jumal meid mõelda ka igavikulisi mõtteid. Elu läheb kiiresti mööda. Täiesti kindel on see, et saja aasta pärast ei ole meist kedagi enam siin.
Mõni meist on sellele piirile juba üsna lähedal. Kui inimene hakkab sajandale eluaastale lähenema, siis teab ta, et saab peagi olla koos Issandaga. Samuti ei tea me, millal Issand tuleb. Need asjad ei ole meie käes.
Üks on aga kindel: aeg möödub kiiresti. On oluline sellele mõelda ja vaadata elu igaviku perspektiivist.
Mulle meenub pilt ühest Moskva surnuaiast. Olin kunagi pool aastat Moskva kandis sõjaväes ja ka hiljem olen seda linna külastanud.
Ühel korral sattusin seal surnuaiale ning see vaatepilt jäi mulle meelde. Surnuaed oli seal teistsugune. Urnide jaoks oli ehitatud otsekui mitmekorruseline sein või hoone. Väikesed ruudukujulised nišid olid iga urni jaoks eraldi. Osa neist olid juba täidetud, nimed peal. Osa ootas veel oma aega.
Seal olid pikad redelid ning inimesed ronisid nendega üles, et panna lilli kõrgemal asuvate urnide juurde. Eestis sellist pilti ei näe. Meil on veel maad, kuhu inimesi matta, kuid suurtes linnades tuleb lahendada ka selliseid küsimusi.
Kõik see tuletab meelde üht tõsiasja: me oleme siin ainult ajutiselt. Oleme erinevad inimesed, erineva kultuuri ja kommetega. Ka matmiskombed on rahvastel erinevad. Kuid kõige selle keskel armastab Jumal meid kõiki ning tunneb igaühte isiklikult.
Surmale mõeldes on Eesti praegu demograafiliselt keerulises olukorras. Sündimus on väga madal. Nii vähest sündimust, nagu praegu Eestis näeme, ei ole ammu olnud.
Pärast Põhjasõda, kui Eesti rahvas hakkas taastuma –, oli olukord teistsugune. Hiljuti avaldas üks teadlane uurimuse, millest on palju räägitud. Seal toodi välja, et 19. sajandi lõpus, veel tsaari ajal, sündis Eestis ligikaudu 30 000 last aastas.
See oli Eesti rahva kõige viljakam kasvuperiood. See oli aeg, mille järel Eesti riik sündis. Riik sündis koos rahvaga, koos inimestega.
Praegu näeme aga, et surm on haaranud meie rahvast väga tugevalt. Nagu öeldud, oleme me elu inimesed, igavese elu inimesed. Ometi näeme, kuidas rahvas väheneb.
Täna võime ka näha, kuidas Jumal kingib peresid, kingib lapsi ja kingib suuri peresid. Neid õigeid, kellest täna räägiti, on siin maa peal vaja. Nende mõju ei ulatu ainult tulevikku, vaid seda on vaja juba praegu.
Piiblis näeme, kuidas Jumal on läbi aegade tegutsenud. Ta ütleb Jerobeamile: „Sinu soo ma hävitan ära.“
Ta ütleb Ahabile: „Sinu soo ma hävitan ära.“
Jumal võtab mõnikord ette terve sugupuu ja ütleb: „Sinusuguseid ei pea siin maa peal enam olema.“
Aga meie, kes oleme uuesti sündinud inimesed, aitame oma olemasoluga maadel ja rahvastel püsida. Seepärast oleme väga olulised oma maa ja rahva kestmise mõttes. Kiitus Jumalale selle eest.
Piibel ütleb Õpetussõnades 14:28:
„Rahva rohkus on kuninga au, aga rahva vähesus on valitseja hukatus.“
Seepärast on rahva püsimine oluline. Oleks vaja rohkem inimesi ja peresid, et sünniks lapsi. Tänases olukorras oleme Eesti rahvana teatud mõttes alandatud seisundis, sest liigume rahvastiku vähenemise suunas.
Mõni päev tagasi meenus mulle üks vene rahva ütlus. Kui tervis on kehvem ja küsitakse, kuidas inimene end tunneb, vastatakse vahel: „Ma ei tunne ennast tähtsana.“ Haigus alandab inimest. Kui inimene on haige, tunneb ta oma nõrkust ja jõuetust.
Ka prohvet Jesaja kirjeldab Jeesust kui meest, kes oli tuttav haiguste ja kannatustega.
Sageli mõtleme, et haigus on ainult halb ilming. Kuid Piibel ütleb, et alandlikele antakse armu. Kui paljud inimesed on just läbi raskuste saanud Jumala armu ja abi! Seepärast ei tohi me vaadata kannatusi ainult ühe nurga alt.
Kui inimene on haige, siis mõistab ta oma piiratust. Kui inimene on terve, võib ta kergesti muutuda enesekindlaks ja pidada end väga tugevaks. Seepärast ütlen ma nii: me võitleme haigustega ja otsime tervenemist, kuid samal ajal võivad need alanduse hetked meid õpetada. Need tuletavad meile meelde, et me ei jää siia maailma igaveseks.
Need valmistavad meid taeva jaoks. Ühel päeval saab meie maine elu otsa. Siis oleme paigas, kus enam ei ole surma, leina ega valu. Seal on uus taevas ja uus maa.
See päev võib olla lähemal, kui me arvame. Seepärast on need mõtted antud meile selleks, et aidata meil õigesti elada. Need ei ole mõeldud hirmutamiseks, vaid õigeks häälestumiseks.
TOIVO TEEKEL
(järgneb)
