(algus eelmises numbris)
Surma vastu käib pidev võitlus. Haiglad võitlevad surmaga. Arstid teevad kõik, et päästa ja pikendada elu.
Meie võitleme patu ja surma vastu vaimulikus mõttes, sest meie kõrval on Surmavõitja – Jeesus Kristus.
Vahel kuuleb sõdade kohta väga vastuolulisi põhjendusi. Inimesed ütlevad, et sõditakse selleks, et saavutada rahu, kuigi samas külvatakse surma ja hävingut. Vahel läheb inimlik loogika täiesti sassi.
Aga kõige õigem lahendus inimese jaoks, kes tahab tõeliselt elada ja saada osa igavesest elust, on meie Issand Jeesus Kristus. Jeesus ütles:
„Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi.“
Tema annab elu – ja seda ülirohkesti. Tema annab igavese elu.
Jumala riigis on õigus, rahu ja rõõm.
Kiitus Jumalale, et meil on selline riik, mille kodanikud me võime olla.
Praegu elame olukorras, kus peame selle valiku tegema usus. Me ei käi nägemises, vaid usus. Sellepärast koguneme Jumala rahvana kokku, et üksteist kinnitada ja julgustada.
See, mille oleme leidnud Kristuses, on parim. Midagi paremat ei ole olemas. Kiitus Jumalale, et võime olla Issanda omad.
Kuningas Aasa kohta räägitakse 2. Ajaraamatu 16. peatükis, et ta sõlmis lepingu võõra riigiga. Selle peale ütles Jumal talle, et sellest alates saadavad teda sõjad.
Ka tänapäeva maailmas näeme, kuidas rahvad sõlmivad erinevaid lepinguid ja liite. Selle tulemusel muutuvad rahvusvahelised suhted keerulisemaks ning konfliktid puudutavad üha rohkemaid inimesi. On oluline mõista, et lõplik lootus ei saa olla inimlikes kokkulepetes, vaid Jumalas, kes annab tõelise rahu.
Eilegi kuulsin Nursipalu kandist pidevalt laskmishääli – põmm ja põmm ja põmm. Igal juhul on need asjad nüüd meie ümber olemas.
Vanasti ei olnud see päris samamoodi. Võru lasketiir oli kunagi lausa linna sees, naftabaasi vastas. Käisin seal isegi laskmas, kui tehnikumis õppisin. Mäletan, et sõitsin kord mootorrattaga lasketiiru sisse ja sain selle eest noomida. Selline oli tollane elu.
Kallid, meie elu ja ümbrus on tegelikult väga palju muutunud.
Aga kas teate, miks tülid siin maailmas püsivad? Sellepärast, et neid pidevalt õhutatakse.
Õpetussõnade raamatus ütleb tark kuningas Saalomon:
„Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.“ (Õp 26:20)
Näeme praegu, kuidas erinevad kanalid, blogijad ja meediaväljaanded räägivad lakkamatult. Igaüks võib valida endale just sellised uudised ja arvamused, mis talle meeldivad. Kõik räägivad ja kommenteerivad.
Kuid kui keelepeks lõpeb, siis vaibub ka tüli. Samamoodi õhutatakse vaenu. Kui vaenu enam ei toideta, hakkab see tasapisi kustuma.
Jeesus tuli vaenu lõpetama. Efeslaste kirja teisest peatükist loeme, kuidas Ta lõhkus vaheseina juutide ja paganate vahel ning tegi neist ühe uue inimese. Vaenlane seevastu püüab pidevalt vaenu taas üles kütta. Vaenu räägitakse inimestesse.
Mäletan aega Nõukogude armees. Meile räägiti pidevalt, et Ameerika on vaenlane. Mäletan isegi, kuidas üks lektor hirmutas meid sellega, et Ameerika president olevat baptist. Siis hüüdis keegi saalist vastu: „Meil on külas ka baptist ja mitte midagi hirmsat ei ole!“
Selle peale sai kõvasti nalja, aga põhimõte oli sama – inimesi hirmutati pidevalt.
Mäletan ka, kuidas sõjaväes räägiti, et lähedalasuvas külas elavad kreeklased, kes tulevad öösel ja lõikavad meil kõrid läbi, kui magama jääme. Selliseid lugusid räägiti kogu aeg.
See on vaenlase taktika – hoida elus hirmu ja vaenu.
Kallid, mõelgem korraks enda peale. Milliseid sõnu meie räägime? Kas ehitame üles või õhutame vaenu? Kui inimene külvab vaenu rahvuste, rahvaste või inimeste vahele, siis ei teeni ta Jumala eesmärki.
Issand tuli armastama kõiki inimesi – juute ja araablasi, eestlasi ja venelasi, ukrainlasi ja kõiki teisi. Jumal ei tulnud inimesi lahutama, vaid ühendama.
Nelipühal valas Ta välja oma Püha Vaimu ning inimesed erinevatest rahvastest kuulsid Jumala suuri tegusid oma emakeeles. See oli ühendamise, mitte lahutamise tegevus.
Seepärast vajame Issandat, kes ühendab. Tema on Rahuvürst.
Jesaja raamatu 9. peatükis on kirjutatud:
„Temale pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.“
Milline imeline kingitus on Jumala Poeg sellel surmavarju maal elavale inimkonnale!
Kui sinu südames ei ole rahu, siis vajad Rahuvürsti.
Kui sinu perekonnas ei ole rahu, siis vajad Rahuvürsti.
Kui riigis ei ole rahu, siis vajatakse Rahuvürsti.
Kiitus Jumalale, et Ta on läkitanud meile sellise lahenduse.
Meie ajalugu on näinud aegu, mil relvad ja tankid meie maalt lahkusid. Täna räägitakse jälle relvadest, sõjalisest võimekusest ja kaitsevahenditest. Inimeste mõtted muutuvad kiiresti ning sageli otsitakse turvatunnet materiaalsetest vahenditest.
Aga Piibel tuletab meelde, et lõplik lootus ei saa olla hobustes, vankrites ega relvades. Inimene võib toetuda paljudele maistele vahenditele, kuid tõeline kindlus tuleb Jumalalt.
Seepärast oli Issandat vaja nõukogude ajal ning Issandat on vaja ka praegu.
Kui Jeesus valmistus oma jüngritest lahkuma, ütles Ta:
„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.“
See ei olnud lihtsalt ilus soov või sümboolne väljend. Jeesus andis oma rahu päriselt.
Seepärast, kui tunned, et rahu hakkab kaduma, siis pöördu uuesti Tema poole. Ole avatud sellele rahule, mida Tema annab. Võta see vastu ja lase Jumalal täita sellega oma süda.
Kiitus Jumalale, et meil on Rahuvürst, kes annab rahu ka siis, kui maailm meie ümber on täis rahutust.
Kui mõtlesin Jumala rahva peale, meenus Psalm 127. See on üks Saalomoni lauludest. See psalm lõpeb väga huvitava mõttega:
„Otsekui nooled sangari käes on noorepõlve pojad. Õnnis on mees, kes oma nooletupe on nendega täitnud; ei nad jää häbisse, kui nad kõnelevad vaenlastega väravas.“ (Ps 127:4–5)
Sellepärast on rahvast vaja. Rahva rohkus on tegelikult maa tugevus. Ka tänapäeval nähakse, et suurte rahvaste ees tuntakse sageli rohkem hirmu. See on inimlik loogika.
Aga Jumala rahvas ärgu vähenegu. Jumal on kinkinud meile lapsed ja noore põlvkonna. Need on Tema kingitus.
Kui ma vaatan oma lapselapsi, siis mõtlen sageli, et Jumal ei ole neid siia maa peale pannud niisama. Nad on tuleviku jaoks. Sellel maal on tulevik.
Mäletan, kuidas Andrei Šapovalovi tütar hakkas kord väikese lapsena nutma ja ütles: „Ma ei taha, et Jeesus veel tuleks. Ma tahaksin enne abielluda.“
Vanemad lohutasid teda ja ütlesid: „Küll sa jõuad veel abielluda ning oma lapsi ja lapselapsi näha.“
Täna ongi need lapsed juba sündinud. Andrei meenutas seda hiljem ühes jutluses.
Kallid, elage oma elu siin maailmas. Meid on kutsutud eluks ja selleks ülirohkesti. Ehitage, abielluge, rajage kodusid, kasvatage lapsi ja kandke vilja.
Praegune maailm püüab vahel sisendada mõtet, nagu poleks enam mõtet tulevikku planeerida. Aga see ei ole Jumala mõtteviis.
Kui Issand tuleb, siis tuleb Ta omal ajal. Ka sellele eelneval päeval abiellumine ei oleks probleem. Sellepärast ei tohi me lõpetada elamist ega loobuda tuleviku rajamisest.
Tasub elada. Praegu on hea aeg elada. Ma räägin neid asju sellepärast, et Jeesus on surma võitnud.
Me ei tohi alistuda sellisele surma mõtteviisile, mis tuli maailma patu kaudu. Jeesus murdis surma meelevalla.
Seda võiks võrrelda kaitsega haiguse vastu. Kui inimene on haiguse läbi põdenud või saanud kaitsesüsti, siis ei saa haigus teda enam samal viisil tabada.
Või nagu põleva viljapõllu puhul kasutatakse vahel vastusüütamist. Üks lõik põletatakse kontrollitult ära, et tuli ei saaks enam edasi levida. Kui maa on juba läbinud põlengu, siis tuli peatub.
Nii on ka Jeesuse verega. Tema veri on teinud midagi sellist, mille tõttu surm ei saa enam viimast sõna öelda.
Paasatallest räägib Piibel samuti. Surmaingel käis läbi maa, kuid kui ta nägi ustel verd, läks ta sellest majast mööda. Seal oli veri juba valatud.
Kiitus Jumalale, et ka meie võime täna sellele toetuda ja sellest julgustust saada. Õnnistused ei jää ainult meile, vaid ulatuvad ka meie järeltulijateni.
Psalm 103 ütleb:
„Aga Issanda heldus on igavesest ajast igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus laste lastele, neile, kes peavad tema lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi.“ (Ps 103:17–18)
Kui sulle tuleb meelde mõni vanaema, vanaisa või esivanem, kes käis koos Jumalaga, siis pea meeles, et Jumala tõotused ulatuvad põlvkondade taha.
Meie koguduse enam kui sajandipikkuse ajaloo jooksul on olnud palju inimesi, kelle lapselapsed ja lapselapselapsed on läinud maailma eri paikadesse. Me ei tea alati, kus nad on või kuidas nad elavad. Aga kui nad mõtlevad Issandale ja pöörduvad Tema poole, siis leiavad nad eest needsamad Jumala tõotused.
Aeg-ajalt näeme, kuidas inimesed tulevad tagasi usu juurde ning meenutavad oma vanemate või vanavanemate eeskuju. Kiitus Jumalale, sest see on Tema tõotus ja see toimib jätkuvalt.
Selles maailmas on väga erinevaid inimesi. On neid, kes teadlikult võitlevad Jumala vastu ja tahavad teha halba kogudusele. Kuid enamik inimesi ei ole sellised.
Paljud elavad siiralt selle valguse järgi, mida nad tunnevad. Mõni teenib ebajumalaid, keegi elab teiste väärtuste järgi, kuid sageli pole nad lihtsalt tõelist Jumalat leidnud.
Jeesus ütles, et inimene ei saa teenida korraga Jumalat ja mammonat.
Mõnikord võib inimene muutuda raha teenijaks sõna otseses mõttes. Raha, palk ja materiaalne edu muutuvad siis tema elu keskpunktiks.
Kui raha saab inimese isandaks, hakkab inimene seda teenima.
Kui aga inimene otsib esmalt Jumalat ning teeb seda, milleks Issand teda kutsub, siis võib ta rahulikult teha tööd, teenida elatist ja võtta vastu selle, mida Jumal talle annab.
Sellisel juhul ei ole inimene raha teenija, vaid Jumala teenija, kelle eest Issand hoolitseb.
Isegi siis, kui sul on töö juures raske või tunned, et palk on väike, küsi abi Issanda käest. Palu Temalt õnnistust ja varustust. Ära muretse liigselt, sest meil on rikas Isa taevas. Tema ei jäta oma lapsi häbisse.
Maailm maadleb sageli majanduslike raskustega ega leia lahendusi. Ole sina siiras Issanda ees. Jumal kasutab siiraid inimesi.
Tegelikult elab maailmas palju siiraid inimesi, kes ei tunne veel Kristust. Näeme Piiblist, kuidas Jumal on kasutanud inimesi, kes ei kuulunud Iisraeli rahva hulka.
Ta kasutas Pärsia kuningat Koorest, kes andis juutidele loa minna tagasi templit ehitama. Ta kasutas Süüria väepealikku Naamanit. Ta kõnetas Nebukadnetsarit. Jumal tegutseb palju laiemalt, kui me sageli arvame.
Meie kipume vahel mõtlema, et kõik on hästi ainult siis, kui inimesed usuvad täpselt nii nagu meie. Aga Jumal näeb iga südant ja on õiglane kõigi vastu.
Seepärast võime usaldada Issandat. Tema on troonil. Tema valitseb. Tema saab hakkama iga inimese, rahva ja olukorraga.
Üks oluline hoiatus on esimese Peetruse kirjas 2:16:
„Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased!“
Kristus on meid vabastanud, kuid me ei tohi kasutada kristlase nime või usuvabadust kurjuse varjamiseks.
See ei ole asjata hoiatus. Vahel võib juhtuda, et inimesed nimetavad end kristlasteks, räägivad usust ja jätavad uskliku mulje, kuid nende elu ei vasta sellele. Mõni võib kuuluda kogudusse, teha annetusi või rääkida õigetest asjadest, kuid samal ajal elada viisil, mis on Jumala tahtega vastuolus.
Jumala Sõna kutsub meid aususele. Kristlase nimi ei ole mõeldud maskiks, vaid tunnistuseks muutunud elust.
Paulus hoiatab samuti, et saatan võib ennast moondada valguse ingliks. Samuti räägib ta erinevatest õpetuse tuultest, mis püüavad inimesi eksitada.
Ka Jeesus ütles, et eksitus saab olema nii tugev, et võimaluse korral eksitada isegi valituid. Seepärast peame hoidma pilgu Kristusel.
Kui meil on Jeesus, kes on Tee, Tõde ja Elu, siis püsime õigel rajal.
Piibel ütleb: „Kellel on Poeg, sellel on elu.“
Kui meil on Jeesus, siis on meil elu. Isegi siis, kui meie elus on raskusi, ei ole me neis üksi. Kui sa oled Jumala laps ja sul on probleemid, on Jumal koos sinuga sinu probleemides.
Psalmist ütleb: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.“
Meile ei ole tõotatud probleemideta elu. See oleks vale arusaam. Ilmutusraamat räägib inimestest, kes tulevad suurest viletsusest ja on pesnud oma rüüd Talle veres. Apostel Johannes tervitab usklikke kui kaasosalisi nii kuningriigis kui ka viletsuses. Need kaks käivad sageli koos.
Aga Jumal teab, mida me vajame. Ka raskused võivad saada meile õnnistuseks.
Rooma kirja 5. peatükk räägib, et meil on usu kaudu rahu Jumalaga Jeesuse Kristuse läbi ning Tema armu kaudu on meil ligipääs Jumala juurde.
See ongi see, mida Issanda laud meile meelde tuletab. Jeesus on avanud oma vere kaudu tee kõige pühamasse paika.
Seejärel ütleb Paulus:
„Me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse, aga lootus ei jäta häbisse.“
Seepärast peame usaldama, et Issand teab, milliseid õppetunde me vajame.
Need olukorrad, mille kaudu Jumal meid juhib, valmistavad meid taeva jaoks. Apostel Paulus ütleb, et mitme viletsuse kaudu tuleb meil minna Jumala riiki.
Sellepärast ütlen neile, kes praegu läbivad raskeid aegu: vaadake oma olukorda ka teisest küljest. Te võite olla Jumala koolis.
Laske Issandal õpetada seda, mida Ta tahab õpetada. Alanduge Tema ette ja usaldage Teda.
Võime palvetada: „Issand, ma tänan Sind, et Sa teed tööd minu juures. Sa ei ole mind hüljanud, vaid kujundad mind.“
See on arm. Kõige suurem arm on aga see, et Kristus suri meie eest siis, kui me alles patused olime ega tundnud Teda.
See on Jumala imeline päästeplaan. Rooma kiri õpetab, et Tema kaudu pääseme Jumala vihast.
Johannese evangeeliumis 3:36 on öeldud:
„Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; kes aga Pojale ei kuuletu, ei näe elu, vaid Jumala viha jääb tema peale.“
Sageli räägime Jumala armastusest, ja õigusega. Kuid Piibel räägib ka Jumala õiglasest kohtumõistmisest.
Kiitus Jumalale, et Ta on pika meelega. Kui Jumal oleks sama kärsitu nagu inimesed sageli on, siis ei oleks siin maailmas kuigi palju alles. Aga Tema kannatlikkus ja armastus on suur. Ta on pika meelega meie igaühe, meie rahva ja kogu maailma vastu.
Ja lõpuks jõuame selle suure tõeni, millest täna oleme rääkinud. Inimese kaudu tuli maailma surm. Aadama üleastumise kaudu jõudis surmaotsus kogu inimkonnani.
Aga Kristuse kaudu on tulnud elu. Mitte ainult elu siin maa peal, vaid igavene elu.
Nagu Rooma kirja 5. peatükk õpetab: ühe inimese üleastumise kaudu tuli kõigile hukkamõistmine, kuid ühe inimese – Jeesuse Kristuse – õiguse kaudu on tulnud õigeksmõistmine ja elu.
See ongi evangeeliumi suur sõnum.
Jeesus Kristus on võitnud surma ning avanud tee igavesse ellu kõigile, kes Temasse usuvad.
Aga edasi läheb see salm nii:
„Nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigeksmõistmine eluks.”
See on see, mida tegi Kristus – viimane Aadam.
Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.
Kallid, ühe inimese kaudu tuli surm ja surmamõistmine. See on nagu kohtuotsus, mis inimesele mõisteti: surmaotsus. Surm sai kuningaks, patt valitses kuningana ning tegi inimesed patuseks.
Aga teise inimese – Kristuse – kaudu tuli arm, õigeksmõistmine ja õigus. Tema kaudu on meil võimalik valitseda kuningatena siin elus. Seepärast olgu kiitus Jumalale, et arm on nüüd kuningas meie eludes. Mitte surm ei ole kuningas. Surm on võidetud.
Kallid, kui kellelgi on surmahirm, siis on midagi valesti. Tegelikult tähendab see, et sa ei usalda täielikult oma Issandat. Ta on sellest rääkinud ning andnud meile kindla lootuse.
Kui tunned, et sinu maine elu hakkab lõppema, siis võib Jumala laps öelda: „Issand, võta mind vastu. Ma saan nüüd Sind näha.”
Selles ei ole midagi kohutavat, aga me kõik ei ole samas kohas.
Mul on hea meel, et 2012. aasta lõpus, jõulu ajal, kui ma siin kokku vajusin ja mind voodisse viidi, mõtlesin need surmamõtted lõpuni läbi. Ma mõtlesin: „Kui on minek, siis on minek.”
Ja ma olin rahul. Mõtlesin, et kui nüüd on kõik, siis olgu nii.
Hiljem on Jumal andnud mulle veel aastaid teenida, kuid see hetk on meelde jäänud. Olen tänulik, et ma ei läinud paanikasse, vaid olin valmis lahkuma.
Mõtlesin isegi, kas peaksin ütlema abikaasale head aega. Kaks poega olid ka kodus. Mõtlesin, kas peaksin neile ütlema: „Isa läheb nüüd.”
See kogemus on mind tagantjärele rõõmustanud. Ma ei taha kaotada seda sisemist kindlust, et võiks tulla aeg, kus ma hakkaksin lahkumist kartma või laseksin millelgi tulla Jumala ja minu vahele.
Sellepärast, kallid, hoidkem seda positsiooni. Kui sa elad surma kartmata, saad elada tõeliselt vaba elu. Muidu pead pidevalt kartma: äkki saad mõne haiguse, äkki juhtub õnnetus, äkki juhtub midagi autoga, või veel midagi muud.
Aga kui elad koos Issandaga, siis tead, et juhtugu mis juhtub – sa oled Issanda oma, sest surm on võidetud.
Aamen.
TOIVO TEEKEL
