Me täname, et Sa oled juba nii palju meile ilmutanud, nii palju meiega rääkinud.
Issand, anna praegu jõudu keskenduda ja leida see, mida Sina tahad meile täna selle sõnumi kaudu öelda. Issand, me avame oma südamed. Kallis Püha Vaim, tule Sina, võia südamed, võia minu huuled, Issand. Too esile see, mida Sina tahad esile tuua. Jeesuse nimel. Aamen.
Kirikuaastas on täna kolmainupüha. Need, kes kirikukalendrit jälgivad, teavad seda.
Kolmainupüha on võib-olla vabakoguduslikus liikumises midagi sellist, millest palju ei räägita ja millega me ei oska alati midagi peale hakata. Aga kui vaatame pühade järgnevust alates Suurest Reedest, ülestõusmispühast, taevaminemispühast ja nelipühast, siis kolmainupüha on selles reas viimane. See rida toimib justkui gradatsioonina – iga järgmine sündmus võimendab Jumala sõnumit inimkonnale. Selles mõttes on kolmainupüha omamoodi finaal, suur kulminatsioon.
Me oleme harjunud palvetama ja õnnistama Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aga mida see endas kätkeb ja kui palju me sellest tegelikult mõistame?
Võib-olla on täna üks neist päevadest, kus võiksime natuke mõelda kolmainsusele ja sellele, et Jumal, kellesse me usume ja keda nimetatakse ainsaks Jumalaks, on samal ajal ka kolmainu Jumal. Kas sellel on mingisugune tähendus ja mõju kogudusele praegu?
Isiklikult on kolmainsus mind paelunud väga varasest east alates. See oli aeg, mil ma ei olnud veel võimeline selle üle sügavalt mõtisklema ega aru saama, mida see müsteerium tegelikult endas kätkeb. Aga ma tajusin lapsena midagi. Ma tajusin mitme isiku kohalolu, nende harmooniat ja koosolemist. Minus oli tohutu igatsus – ma tahtsin seal sees olla.
Ma mäletan seda igatsust oma emotsionaalses mälus. Lapsena kujutlesin seda suure kosmilise tantsuna, millega võisid ühineda loodus ja kõik need, kes olid head. Ja ma tahtsin nii väga sinna kuuluda. Ma teadsin, et mul on selles tantsus oma koht. See tundus nagu päris kuulumine, nagu kojujõudmine.
Samas keskkonnas, kus ma kasvasin, tajusin ma, et olen sellest kõigest justkui tuhandete valgusaastate kaugusel. Ometi oli see igatsus minus olemas.
Jumala kolmainsus on kiriku ajaloos ilmselt tekitanud rohkem pingeid, vastandumisi ja vaidlusi kui peaaegu ükski teine teema. Paljud uurijad, skolastikud, piibliuurijad ja teoloogid on läbi sajandite püüdnud lahti harutada selle sisu, toimimist ja – kui nii võib öelda – selle „mehaanikat“.
Aastal 1054 toimus murdepunkt, mil lääne- ja idakirik lõhenesid just selle teema ühe detaili pärast. Mitmetel kirikukogudel on selle üle vaieldud, võetud seisukohti ja langetatud otsuseid. Ikka ja jälle on jõutud tagasi selleni, mida Martin Lutheri sõber Philipp Melanchthon sõnastas nii: Jumala saladuste ees tuleb aukartlikult seisatuda, mitte püüda neid alati lõpuni ära seletada.
See on üks asi, mis toob meid alandlikkuse paika. Tänapäeva inimene on harjunud mõtlema, et kui ta millestki aru ei saa või isegi kui saab aru, kuid talle see ei meeldi, siis ei pea ta seda vastu võtma. Jumala riigis on teisiti. On palju asju, mille ees me seisatame alandlikult ning imetleme hämmastuses seda müsteeriumi. Kolmainsuses on seda väga palju.
Ma olen kaugel sellest, et võiksin seda teemat täielikult õpetada. Minu teoloogilised teadmised ei ole piisavad kõigi nende küsimuste ammendavaks analüüsimiseks. Ometi tundsin, et täna on vaja sellest kogudusele natuke rääkida.
Piiblis ei esine otseselt sõna „kolmainsus“ ega leia me sealt ka sellekohast süsteemset õpetust. Kuid nii Vanas kui ka Uues testamendis leidub kirjeldusi, viiteid ja isegi terviklikke lugusid, kus kolmainsuse kõik kolm isikut tegutsevad koos ning kus kirjeldatakse nende omavahelisi suhteid.
Kolmainsus ehk triniteet on kristlik nimetus Jumala kohta, mis hõlmab Jumala kolme ilmutuslikku tegevusviisi: Jumal Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana – Isa, Poja ja Püha Vaimuna.
Loodan, et see ei olnud liiga keeruline.
Looja, Lunastaja ja Pühitseja. Isa, Poeg ja Püha Vaim.
Sellel on piibellik alus ning see on Piibli tunnistus Jumala enese ilmutuse kohta. Ilmutus on siin üks keskseid sõnu. Selles ilmutuses saab eristada kolme erinevat, kuid samas lahutamatult ühte kuuluvat isikut.
Piibel kirjeldab Jumalat Isana, kes ilmutab ennast Poja kaudu ja tegutseb Püha Vaimu läbi.
Mõned näited, et see ei jääks ainult sõnadeks.
Vanas testamendis kõneleb Jumal endast mitmuses. Näiteks 1. Moosese raamatus: „Tehkem inimesed oma näo järgi.“ See ei ole lihtsalt vana keelend, vaid viitab sellele, et Jumal ütleb „tehkem“. Samamoodi: „Mingem nüüd alla ja segagem nende keel.“
Ka Jumala nimi Elohim on mitmuse vorm ning viitab Jumala olemuslikule täiusele ja mitmepalgelisusele.
Vanas testamendis kõneleb Jumal ka oma Pojast. Psalmis 2:7 öeldakse: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.“
Samuti räägitakse Vanas testamendis Jumala Vaimu ja Jumala Sõna tegutsemisest. Näiteks 1. Moosese 1:2: „Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal, ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.“
Või Jesaja 48:16: „Ja nüüd on Issand Jumal läkitanud minu ja oma Vaimu.“
Ka see, kui me laulame: „Püha, püha, püha“, on tähenduslik. Kui Piiblis räägitakse Jumala pühadusest või Teda austatakse, kasutatakse sageli kolmekordset väljendust. Mitmed piibliuurijad näevad selles viidet kolmainsusele: püha Isa, püha Poeg ja püha Püha Vaim.
Uues testamendis on kõige tuntum kirjakoht ilmselt Matteuse 28:19, suur misjonikäsk:
„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“
Samamoodi ristime ka tänapäeval.
Ka algkogudus, see kõige varasem kogudus, mõistis Jumala ilmutavat ja päästvat toimimist kolmel viisil – Isa, Poja ja Püha Vaimu tegutsemise kaudu.
Kui Paulus räägib armuandidest 1. kirjas korintlastele 12. peatükis, väljendab ta samuti kolmainsuslikku mõtet: Vaim on seesama, Issand on seesama ja Jumal on seesama.
Väga sageli on kolmainsus seotud Kristuse esiletõstmisega. Üks kolmainsuse iseloomulikke jooni ongi see, et kolm isikut toovad üksteist esile. Seal ei ole tänapäevases mõttes eneseupitamist, enese reklaamimist ega enesekiitust, millega me ühiskonnas üha enam harjume. Vastupidi – nad tõstavad üksteist üles, austavad üksteist ja kirgastavad üksteist.
Rooma 15:16 ütleb:
„Olla Kristuse Jeesuse teenija paganate seas, tehes Jumala evangeeliumi preestritööd, et paganate ohver oleks meelepärane, Püha Vaimu läbi pühitsetud.“
Siingi näeme Kristust, Jumalat ja Püha Vaimu koos tegutsemas.
Või 1. Peetruse 1:2:
„Kes on valitud Jumala Isa etteteadmise järgi Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks…“
Hakake Piiblit lugema kolmainsuse vaatenurgast. Te näete, kui palju seda seal tegelikult on.
Jeesus ütleb Johannese 14. peatükis:
„Ja ma palun Isa, ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti – Tõe Vaimu, keda maailm ei saa vastu võtta.“
Jällegi on kõik kolm esindatud.
Uus testament räägib palju Jeesuse ühtsusest Isaga. Paulus ütleb: „Jumal oli Kristuses.“ Pühast Vaimust kõneldakse seal samas kui elavaks tegijast. Ka teda nimetatakse mõnikord Issandaks, kes teeb inimese vabaks.
Ka tänases piiblitekstis, mis rääkis lepingutest ja Siinai mäest, olid kõik kolm esindatud.
Need kolm isikut on erinevad. Nende omavaheline erinevus on reaalne ning igale isikule on omased jumalikud omadused. Nende omavahelist suhet iseloomustab täielik võrdsus olemuses ja väärikuses.
Üks ajaloolisi vaidlusküsimusi on olnud, kas kolmainsuses on hierarhia või mitte – kes on ülem, kes on alam, kes kellest lähtub. Aga sellesse me täna ei süvene.
Nagu ma juba ütlesin, on nende omavahelise suhte peamisteks tunnusteks austus, kirgastamine ja armastus, üksteise teenimine, esiletõstmine, ühised otsused ja nende elluviimine.
Isa armastab ja austab Poega.
Poeg armastab, austab ja kirgastab Isa.
Püha Vaim toob oma tegevuses esile nende mõlema aulisust.
Miks ma neid omadusi rõhutan?
Sellepärast, et keskne sõna on ilmutus.
Meie, kogudusena siin maa peal – nagu me laulsime: „Nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ – oleme kutsutud peegeldama Jumala ilmutust ja samasugust toimimisviisi.
Üksteise austamist, kirgastamist, armastamist, teenimist, esiletõstmist, ühiste otsuste tegemist ja nende teostamist.
Täpselt nii, nagu see toimib kolmainsuses.
Luuka evangeeliumis loeme, kuidas Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale nagu tuvi ning Isa ütles taevast:
„Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel.“
Johannese 14. peatükis ütleb Jeesus:
„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“
Väga maiselt väljendudes võiksime öelda, et kolmainsuses on meile antud täiusliku armastuse ja meeskonnatöö toimimise mudel.
Meile on antud eeskuju. Ja mitte ainult eeskuju – meile on antud ka võimekus ning eesmärk, mille poole püüelda koguduslikes suhetes.
Kui keegi mõtleb nagu mina lapsena, et see kõik on valgusaastate kaugusel ja me ei jõua sinna kunagi, siis me ei ole arvestanud ressursiga, mis on meile kaasa antud.
Jeesus väljendab oma ülempreesterlikus palves sügavat igatsust:
„Ma palun nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.“
Me oleme Tema omad.
„Hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie.“
Ja edasi:
„Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, oled minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis.“
„Mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks.“
Milleks?
„Et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid nõnda, nagu sa oled armastanud mind.“
Siin ei ole vahet.
Nii nagu Jumal armastab Jeesust, armastab ta ka meid.
Kas sa saad täna oma südame avada ja öelda:
„Ma usun.“
Või vähemalt:
„Ma tahan uskuda. Ma tahan selle vastu võtta.“
See on koht, kuhu Jeesus tahab juhtida oma pruudi, oma koguduse.
See on kutse astuda suure tantsu sisse – olla osa kõige imelisemast ja täiuslikumast osadusest, mis inimesele on antud.
Seda ühtsust, armastust ja kirkust valab meisse Püha Vaim.
Ja kui see tundub sulle liiga taevane või muinasjutuline, siis tule maa peale ja võta see vastu.
Tee oma silmad lahti ja ütle:
„Jah, ma tahan.“
„Jah, ma võtan vastu.“
„Jah, ma usun, et minu suhetes ja meie koguduslikes suhetes võib see toimida.“
Ja nüüd teen ühe järsu pöörde.
2. Moosese raamatu 34. peatüki 29. salmis räägitakse sellest, kuidas Mooses kohtus Siinai mäel Jumalaga ja sai käsud. Kui ta mäelt alla tuli, hiilgas tema pale. Me lugesime tänases tekstis, et ta pidi selle hiilguse katma looriga, et rahvas ei näeks, kuidas see tasapisi hajub.
Aga iga kord, kui ta läks tagasi Jumalaga kohtuma, tuli see hiilgus tagasi.
Selles peitub ka suur sõnum meie jaoks.
Meiegi kirgastume, kui kohtume kolmainu Jumalaga. Tegelikult võime vaimses mõttes särada pimeduses, kui tuleme kohtumiselt Jumalaga, sest ka meie muutume Tema kirkuses.
Piibel ütleb, et me muutume kirkusest kirkusesse, aust ausse. Tema Vaim teeb seda tööd meie sees ning tuleb meiega kaasa.
Ja Jeesus ütleb:
„Teie ihust voolavad elava vee jõed.“
Halloo!
Jumala Vaim tahab toimida sinu kaudu, oma koguduse kaudu, Kristuse ihu kaudu. Ja see kõik leiab aset meie südames.
Enam ei ole kivilaudu. See oli see „surmateenistus“, millest me täna lugesime.
See ei ole alati väliselt nähtav nagu Moosese puhul, kuid see on tajutav. Sa astud ruumi, kus on sellised inimesed, ja mõtled: „Vau, kus ma olen?“
Kui paljud on tulnud sellest uksest sisse ja öelnud:
„Siin on midagi erilist. Siin on midagi teistsugust. Siin on Püha Vaimu kohalolu.“
Te teate kindlasti seda kuulsat kolmainsuse ikooni, kus Isa, Poeg ja Püha Vaim istuvad ühe laua ääres. Selle ikooni juures on väga kõnekas see, kuhu nende pilgud on suunatud. See on erakordselt sügav kujutis, kuigi mul ei ole seda täna võimalik teile näidata.
Samas teame, et me ei sära kogu aeg. Nii nagu Moosese palge hiilgus taandus, nii „lekime“ ka meie. Me vajame pidevat uut kohtumist Jumalaga, pidevat uut täitumist ja juurdevoolu.
Aga me teame, et Jeesus palub, Jeesus igatseb, Jumal teeb tööd ning Püha Vaim tuleb meie sisse, et seda kõike teostada ja reaalsuseks muuta.
Nüüd läheme ühe konkreetse koguduse juurde.
Mõtleme Pauluse peale, kes nägi Korintose kogudusega palju vaeva. Seal oli igasuguseid probleeme: omavahelisi konflikte, valeõpetajaid, suhtumisprobleeme ja palju muud.
Kõigest hoolimata seab Paulus nende silme ette eesmärgi. Ta ütleb:
„Teie olete Kristuse kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, mitte kivilaudadele, vaid südamelaudadele.“
Jällegi viide kolmainsusele – Kristuse kiri, mida Jumal kirjutab Püha Vaimu kaudu.
Selle kirja lõpusalmid on väga erilised. See on ainus koht Pauluse tervitustes, kus ta nimetab koos kõiki kolme kolmainsuse isikut.
2Kr 13:11–13:
„Lõpuks, vennad, olge rõõmsad, seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu. Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega.“
Seejärel räägib ta üksteise tervitamisest püha suudlusega, kuid lõpetab sõnadega:
„Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega.“
Jällegi sõnad, mida oleme kuulnud kümneid ja kümneid kordi. Aga vaatame nende sisse.
Vahetult enne seda ütleb Paulus, et ta ei taha tulla kogudusse karistusega. Ometi tunnistab ta oma muret:
„Ma kardan, et teie seas võib leiduda riidu, kadedust, raevutsemist, isekust, keelepeksu, laimamist, hooplemist, korralagedust, rüvedust, kõlvatust…“
Milline nimekiri!
Loodan, et Nõmme koguduse nimekiri ei ole päris nii pikk.
Ja ometi ütleb Paulus selle kõige järel:
„Olge rõõmsad ja seadke oma asjad korda.“
Miks?
Sest ta teab, et muutus on võimalik. Ta teab, et taastumine on võimalik.
See väljend „seadke oma asjad korda“ kõlab eesti keeles peaaegu nagu üleskutse koristama hakata. Kuid teistes tõlgetes on mõte palju sügavam.
Seal öeldakse:
„Pürgige täieliku taastamise poole.“
„Julgustage üksteist.“
„Lohutage üksteist.“
„Pidage rahu.“
„Olge ühel meelel.“
„Nõustuge üksteisega.“
„Püüdke üksmeele poole.“
See on see osa, mida meie saame teha Jumala jõus ja Püha Vaimu väes.
Paulus ei ütleks seda, kui see poleks võimalik. Ta kirjutab noorele kogudusele, mis oli mitmes mõttes lõhestatud ja alles kujunemas, kuid ta näeb nende ees võimalust.
Ja siis toob ta välja taastumiseks vajaliku varustuse:
„Issanda Jeesuse Kristuse arm.“
Selles kirjas räägib Paulus palju Jeesuse armust. See on ärateenimatu soosing, mille tõttu on Paulusele, korintlastele ja ka meile kingitud kõik see, millest meil puudus on.
See on seesama kuulus tõotus:
„Minu armust piisab sulle.“
Sa võid olla nõder. Tegelikult peadki tunnistama oma nõtrust, sest just nõtruses saab Jumala vägi täielikult nähtavaks.
Siis ütleb Paulus: „Jumala armastus.“
Igaüks, kes on natukenegi Jumalaga koos käinud, teab, et Jumala armastuses olemine on ainus koht, kus hing päriselt terveneb.
See parandab haavad.
See taastab inimese.
See ehitab üles identiteedi.
See kustutab hävitavad sõnad, mis on elu jooksul meie sisse külvatud.
See on koht, kus inimene saab täielikult terveks.
Ja siis ütleb Paulus:
„Püha Vaimu osadus.“
See viitab täiesti teistsugusele suhtlemise ja suhtumise tasandile – taevariigi tasandile.
Meie loomulikud reaktsioonid on sageli maised ja emotsioonidest juhitud. Aga Jumal tahab õpetada meile midagi enamat.
Kogudusel on kutse olla kolmainsuse peegelpilt siin maa peal. Kuid mitte ainult.
Miks avas Jumal üldse tee sellesse kolmainsuslikku osadusse?
Sellepärast, et Ta tahtis laiendada armastuse ringi.
Ja miks peame meie õppima elama selle armastuse järgi?
Selleks, et veel rohkem inimesi võiks sinna sisse tulla.
Et need, kes praegu on väljas, leiaksid tee sisse.
Praegusel ajal kogevad paljud kristlased, et oleme astunud uude ajastusse. Midagi on muutumas.
Võitlused on teistsugused.
Olukorrad on teistsugused.
Ja tundub, nagu Jumal liiguks edasi viisil, mis muudab kogu pilti meie silme ees.
Võitlused on teistsugused.
On tunne, nagu Jumal liiguks uuel viisil. Nagu kogu pilt oleks muutumas. Me justkui haistame seda, tajume seda, tunnetame seda ning jagame neid tähelepanekuid üksteisega.
MARI VAHERMÄGI
31. 05. 2026
Nõmme baptistikoguduses
(järgneb)
