Kolmainsuse kutse
Hiljuti oli mul suur rõõm veeta aega koos kõigi oma nelja vennaga. Seda ei juhtu sageli. Mehis pidi järgmisel päeval jutlustama ning kuna tal oli sünnipäev, istusime kõik koos meie kodus ümber laua.
Kuna kõik mu vennad on pastorid, kujunes sellest loomulikult vestlus selle üle, mida Jumal praegu teeb ja kuidas keegi meist praegust aega näeb.
Ja huvitaval kombel tajusime kõik ühte ja sama asja.
Midagi väga suurt on tulemas.
Midagi on liikumas.
On tulemas mingisugune läbimurre.
Samal ajal on ka võitlused muutunud. On olukordi, mille peale me ei taha mõelda. On katsumusi, mille puhul me palume: „Jumal, palun ära lase sellel tulla.“
Ja siiski tundub, et paljud kristlased üle maailma räägivad samast kogemusest.
Kui jälgida rahvusvahelisi evangelikaalseid kanaleid ja õpetajaid, siis kuuleb üha sagedamini, et on tekkinud uus vastupanuvorm, uus rünnakute muster.
Üks inimene kirjeldas seda nii:
See on nagu hetk enne kinosaali või teatrisaali sisenemist. Sa oled juba kohal, läbimurre on ukse taga, kuid enne saali jõudmist on eesruum. Ja seal põleb roheline silt „Väljapääs“.
Sa võid ära minna.
Sa võid tagasi pöörduda.
Ja vaenlane teeb kõik, et sa just seda teeksid.
„Mine ära.“
„Põgene.“
„Anna alla.“
„Ära mine edasi.“
Ta kasutab selleks kõike võimalikku, sest ta teab, et kui sa lähed sellest uksest läbi, kui sa jõuad läbimurdeni, siis tema mõju sinu üle väheneb.
Seepärast pakutakse meile pidevalt seda varuväljapääsu.
Hiljuti kuulasin üht internetivestlust, kus osalesid maailmas väga tuntud evangelikaalsed juhid.
Seal olid näiteks Louie Giglio, Craig Groeschel ning Jennie Allen.
Nad rääkisid just sellest võitlusest.
Need on inimesed, keda sageli peetakse tugevateks eeskujudeks. Inimesed, kelle kohta öeldakse: „Tema ei kõigu. Tema ei kuku.“
Aga nemadki rääkisid sellest, kuidas see surve on jõudnud nende ellu.
Üks asi, mida nad kirjeldasid, oli see, kuidas vanad, ammu Jumalaga läbi töötatud teemad äkitselt uuesti esile kerkivad. Asjad, mis olid juba lahendatud. Lahingud, mis olid juba võidetud.
Kuid nüüd püütakse inimest panna uskuma, et tegelikult ei olnudki mingit võitu. Et lahendust pole olemas. Et sa oled ennast petnud. Ja et sa jääd nende probleemide sisse igaveseks.
Mõnel tahavad vanad sõltuvused tagasi tulla. Mõnel tõstavad pead haigused, mille kohta tundus, et need on juba selja taha jäänud. Mõnel kasvavad ärevus ja hirm.
Ja inimesed on segaduses, ka koguduse sees. Nad ei tea alati, kuidas selle vastu võidelda, sest see tundub nagu uus rünnakute tase.
Selles vestluses rääkisid nad ka sellest, mis neid aidanud on. Üks keskseid mõtteid oli:
Hoidke kokku.
Võidelge koos.
Ärge mingil juhul eralduge.
Veel üks väljend, mida kõik kasutasid, oli „pime auk“.
Nad kirjeldasid, kuidas ühel hetkel avastasid nad end kohast, kuhu nad ei olnud kavatsenud sattuda.
„Ma ei näinud seda tulemas.“
„Ma ei tea, kuidas ma sinna jõudsin.“
„Aga ma olin seal.“
Ja ma ei teadnud, kuidas välja saada.
Seejärel rääkisid nad oma taastumisest.
Louie Giglio ütles umbes nii:
„Ma kukkusin auku, millest olin kuulnud, kuid millest ma tegelikult midagi ei teadnud.“
See oli sügav depressioon. Ärevus. Paanika.
Ta ütles, et oli kuude kaupa täiesti võimetu. Hirm ja surmahirm paiskasid teda ühest äärmusest teise.
Ja nende arutelu keskmes oli üks oluline mõte:
Kõige sügavamal tasandil on võitluse keskmes valed. Valed, mida vaenlane inimesele sisendab. Sageli väga varases eas. Lapsepõlves. Nooruses. Ja mida inimene hakkab pidama tõeks.
Nad tõid välja kolm põhilist valet, mis nende hinnangul mõjutavad väga paljusid inimesi.
Esimene: „Ma olen väärtusetu.“
Kõik teised on väärtuslikud, aga mina mitte.
Teine: „Ma olen abitu.“
Ma ei saa hakkama. Ma ei oska. Ma ei suuda. Ma kukun läbi.
Ja kolmas: „Mitte keegi ei armasta mind.“
„Ma ei ole armastust väärt.“
Sageli hakkame neid uskumusi kandma juba väga noorelt, ise seda teadvustamata. Ja siis ehitame terve oma eluloo nende ümber.
Iga kord, kui sellele valupunktile vajutatakse, kukume uuesti samasse mustrisse.
Nad rõhutasid, et selle võitluse keel on valetamine. Jäta see meelde. Valetamine. Sulle valetatakse.
Sellepärast tuleb õppida ära tundma, milline mõte tuleb Jumalalt ja milline mitte.
Mõnikord hakkame võitlema valede inimeste vastu. Selle asemel, et seista vastu valele või probleemile, pöördume oma lähedaste vastu.
Mõne jaoks muutub väärtusetuse tunne nii suureks, et ta eemaldub inimestest täielikult. Ta ei suuda enam teiste keskel olla.
Kõik need juhid rõhutasid ühte asja:
Meelt tuleb pidevalt uuendada.
Rooma 12:2 ütleb:
„Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel.“
Teisisõnu: Lase Jumalal oma mõtlemist muuta. Mine palvesse.
Ütle: „Püha Vaim, ma ei taha enam neid vanu mõttemustreid.“
„Palun anna mulle uued.“
Teine soovitus oli: Kasuta vaimulikke tööriistu. Kõike seda, mille Jumal on sulle andnud. Palvet. Jumala sõna. Osadust. Ülistust. Paastu.
Kõike, mis on sinu vaimulikus relvalaos. Kasuta neid teadlikult ja järjepidevalt.
Pane tähele ka väikseid libastumisi. Sageli ei sünni suured kukkumised korraga. Neile eelnevad väikesed järeleandmised. Väikesed kõrvalekalded. Väikesed kompromissid.
Ja veel üks oluline mõte:
Õpi ära tundma lahingu lõhna. Õpi märkama juba kaugelt, millal võitlus on lähenemas. Sest mida varem sa selle ära tunned, seda paremini tead, mida teha.
Kui sa tead, et lahing on tulemas, siis mida sa teed?
See on huvitav küsimus. Kui ma seda praegu saalilt küsiksin, saaksime ilmselt väga palju häid vastuseid.
Kui sa tead, et lahing on tulemas, siis mida sina teed?
Mida mina olen õppinud?
Kui lahing on tulemas, siis tuleb panna selga Jumala sõjavarustus. Tuleb kutsuda eestpalvetajaid appi. Vajadusel paastuda. Palvetada keeltes. Palvetada sihipäraselt ja konkreetselt nende asjade vastu, mille kaudu rünnak tuleb. Tuleb kutsuda inimesi enda kõrvale.
Mitte uskuda neid kolme suurt valet:
„Ma ei saa hakkama.“
„Ma kukun läbi.“
„Keegi ei taha mind.“
Ja veel üks asi: ole ette valmistatud. Aga kõige tähtsam – ole täidetud Jumala sõnaga.
Kui sinu vaim on täidetud Jumala sõnaga, siis oled tugev. Isegi siis, kui emotsioonid karjuvad ja torm möllab, saad sa hakkama.
Unustame selle võltsi „kõik on korras“ näo.
„Jah, mul on kõik hästi.“
„Tegelikult läheb suurepäraselt.“
Kuigi tegelikult oled uppumas ja su maja põleb.
Me ei saa enam niimoodi elada. Sest tõde on meie relv.
Kui sinu võitlus on pidev vajadus ennast tõestada, kui sulle sosistatakse kogu aeg:
„Sa pead näitama, et oled piisav.“
„Sa pead tõestama, et oled tasemel.“
Siis tuleb endale või oma hädas olevale sõbrale meelde tuletada:
„Kuule, me kuulume teise kuningriiki. Sa oled juba vastu võetud. Sa ei pea ennast tõestama.”
See ei kuulu üldse Jumala riigi menüüsse. Sa oled armastatud.
Ja tõde on see, mis teeb vabaks.
Mõne inimese puhul tuleb seda tõde meelde tuletada aastaid, mõnikord aastakümneid, kuni ta lõpuks laseb lahti sellest vanast hirmust ja valest.
Mulle meeldis üks kujund, mida selles vestluses kasutati.
Seal oli hirmunud jänes. Ja tegelikult on hirm sageli see, millega meid seotakse.
Louie Giglio ütles, et kui inimene võitleb surmahirmuga – ja seda on tänapäeval palju –, siis kõige tõhusam ravim on Jumala tõde.
Ma näen oma töös väga palju surmahirmu.
Ja ükskõik, mida vaenlane sulle on valetanud, vajad sa enda kõrvale inimesi, kes räägivad tõtt.
Vahet pole, kas selle tõe vahendajaks on pastor, psühholoog, psühhiaater, sõber, kodugrupp või palvegrupp.
Kui inimene on sügavas pimedas augus, siis ta vajab kedagi, kes ütleb:
„Ma tean, kus sa oled.“
„Ma näen sind.“
„Ja ma tean, et siit on väljapääs.“
Olen istunud inimeste kõrval, kes ei ole kolm aastat leinast välja saanud. See auk võib olla väga pime ja väga sügav.
Sellises kohas on vaja, et keegi ütleks ikka ja jälle:
„Sa tuled välja.“
„Jumal on tõotanud tee läbi selle olukorra.“
„Hoia sellest kinni.“
Mul on üks sõber, kellele Jumal paneb aeg-ajalt südamele konkreetseid inimesi. Ta saadab neile piiblisalme või julgustavaid sõnumeid. Kümneid kordi on ta saatnud mulle just õige kirjakoha õigel ajal. Need sõnad on olnud nagu köis, millest kinni hoida.
Sa ei tea kunagi, kuidas Jumal tahab sind kasutada kellegi teise teenimiseks.
Louie Giglio rääkis, et kui talle öeldi erinevate haiguste tõttu korduvalt, kui halb olukord on ja kui tõsine võib olla tulevik, õppis ta vastama:
„Ma ei sure. Mul on igavene elu Kristuses.“
Ja kui ta hakkas seda tõde ikka ja jälle välja ütlema, hakkas ta sellest august välja ronima.
Ta meenutas ka 23. psalmi.
Seal ei öelda, et Jumal juhib meid surmavarju orgu surema.
Seal öeldakse:
„Kuigi ma kõnnin surmavarju orus…“
See tähendab, et ma liigun läbi selle. Ta viib mind läbi.
Vaenlane ütleb:
„Siia sa jääd.“
„Siin on sinu lõpp.“
„Siin me sind matame.“
Aga Jumal ütleb:
„Ma viin sind läbi.“
Ja kui lugeda psalmi edasi, siis surmavarju oru järel ootab kaetud laud.
Veel üks oluline mõte, mida kõik need juhid rõhutasid:
Mitte mingil juhul ei tohi jääda isolatsiooni. Isolatsioon on vaenlase tööriist.
Üksindus Jumala ees on midagi muud. Kõrbes koos Jumalaga olemine võib olla õnnistus. See võib olla koht, kus inimene muutub. See võib olla vaimulik distsipliin. Mõnikord ka valus, kuid hea. Isolatsioon on aga koht, kus vaenlane hakkab õitsema.
Ja kui sa oled sinna sattunud, siis vajad sõpru, kes tulevad sulle järele. Sõpru, kes ütlevad:
„Nüüd tuled sa sellest nurgast välja.“
„Ükskõik, kas sa tahad või ei taha.“
„Me ei jäta sind siia.“
Sellepärast on nii oluline, et koguduses oleks ausus. Et me räägiksime asjadest nii, nagu need tegelikult on. Mitte ainult oma õnnestumistest ja võitudest. Vaid ka sellest, kui enam ei jaksa. Kui enam ei oska. Kui enam ei näe lootust.
Hiljuti ütles keegi mulle:
„Ma olen kakskümmend aastat palvetanud ja oodanud imet.“
„Mitte midagi ei ole juhtunud.“
„Ma ei jaksa enam.“
„Ma ei taha enam.“
„Mul ei ole midagi alles.“
Ja siis seisad sa selle inimese kõrval ning mõtled:
„Jumal, mida ma nüüd ütlen?“
Sageli annab Püha Vaim just siis selle sõna või teo, mida tol hetkel vaja on.
Aus rääkimine toob meid alandlikkusesse. Aga see viib meid ka usalduse paika. Ja seal on vabadus.
Tõeline alandlikkus sünnib aususest. Ja ausus avaldub valmisolekus teha ennast haavatavaks.
Me vajame abi, et tunnistada oma võitlusi. Vahel ka oma eksimusi.
Jaakobus kirjutab:
„Tunnistage oma patud üksteisele ja palvetage üksteise eest.“
Mitte häbistamiseks. Vaid tervenemiseks. Vaid puhastumiseks. Vaid selleks, et keegi saaks seista sinu kõrval.
Ma ei hakka praegu pikalt rääkima sellest, mida teeb ühe inimese pimedas augus olemine tema lähedastega.
Aga ka lähedased võivad olla väga koormatud. Ka neid tuleb märgata.
Samas võivad just nemad olla sillaks, mille kaudu inimene tagasi osadusse tuleb.
Ideaalis peaks igal inimesel olema omamoodi toetusmeeskond. Ja sageli toob Jumal õigel ajal õiged inimesed sinu ümber. Inimesed, kes aitavad sul sõnastada seda, mida sa ise sõnastada ei oska. Inimesed, kes tunnevad ära teatud rünnakud ja mustrid.
Inimesed, kes ütlevad:
„Praegu on vaja palvetada.“
„Praegu on vaja puhata.“
„Praegu on vaja abi otsida.“
„Praegu on vaja edasi liikuda.“
Ja kui sa õpid uut moodi elama, suhtlema, puhkama, oma peresuhteid hoidma ning Jumalaga käima, siis õpivad need inimesed koos sinuga. Ja te kasvate koos.
Sellepärast on kodugrupid tähtsad. Palvegrupid on tähtsad. Laulukoorid on tähtsad. Teenimisrühmad on tähtsad.
Mitte ainult tegevuse pärast. Vaid sellepärast, et inimesed räägiksid omavahel. Suhtleksid. Hoiaksid kokku. Kannaksid üksteist. Ja toetaksid üksteist.
Viimane mõte.
Pane tähele alarme. Nii nagu telefon annab häiresignaali, nii on ka meie elus hoiatusmärgid.
Ja kui sinu sisehääl või inimesed sinu ümber ütlevad:
„Võta tempo maha.“
„Ära mine sinna.“
„Ära tee seda.“
Siis tasub kuulata.
Ja kui sinu sisse tuleb hääl, mis ütleb:
„Ma ei ole armastusväärne.“
„Ma jään alati läbikukkujaks.“
„Ma ei ole midagi väärt.“
Siis ära jää sellega üksi. Mine ja otsi abi.
Sa oled täpselt nii tugev, kui aus sa julged olla. Ja kui oled tark, reageerid juba esimesele häiresignaalile.
Üks vestlusringis osalenud juht ütles, et ta jälgib oma keha.
Kui keha läheb pingesse, mõtted blokeeruvad ja sisemine rahu kaob, siis on see tema jaoks esimene hoiatus.
Siis ütleb ta:
„Jumal, midagi on valesti. Mida ma pean nüüd tegema?“
Ja kui see seisund kestab juba paar päeva, võtab ta ühendust sõpradega, kes palvetavad tema eest.
Sest ta on õppinud, et lahinguid ei võideta üksi.
Niisiis on relvad olemas ja Jumal õpetab meid neid kasutama.
Miks ma sellest nii pikalt räägin?
Sellepärast, et me peame õppima edasi liikuma. Me peame õppima paranema. Eesmärk on see, et meie oleksime kogudus, kuhu teised saavad tulla tervenema, taastuma ja osa saama kolmainsuse õnnistusest.
Mõned inimesed on koguduses haiget saanud. Kui sinul on selline valukogemus, siis ma tahan sulle öelda: kallis inimene, tule tagasi ja luba Jumalal anda sulle tervenemise kogemus.
Ma ütlesin enne, et kui me läheme läbi surmavarju oru, siis seal on kaetud laud.
Taavet ütleb 23. psalmis:
„Sa katad mu ette laua mu vastaste silme all.“
Kui me istume selle laua taha, peame kõigepealt teadma, et sinna on meid kutsunud Kuningas. Tema, kellest me oleme täna rääkinud – püha, ülim ja kõikvõimas Jumal. Me vaevalt suudame hoomata, kui suur ja väeline Ta on. Ometi on Ta katnud selle laua just sinu jaoks ning ootab sind sinna.
Aga see koht on täiesti erakordne. Laud on kaetud keset lahinguid. Keset vaenlasi.
Ja kui sa seal istud, siis sina valid, kuhu vaatad. Kas vaatad oma vaenlasi või vaatad oma Kuningat.
Jumal ei ole seda lauda katnud ainult selleks, et sind toita ja kinnitada. Ta on selle katnud keset võitlusi ka selleks, et sinu vaenlased näeksid, kuidas sina särad keset raskusi ning kuidas nemad peavad taganema. See on tunnistus ka vaimses maailmas.
Leia üles oma laud keset võitlusi. Jumal on selle sinu jaoks katnud. Selle laua ümber on ka teised inimesed, kes oskavad sind juhendada, toetada ja julgustada.
Ütle Jumalale:
„Ma võtan vastu sinu lahendused.“
„Ma võtan vastu sinu teed.“
„Ma usaldan sind.“
Ja ma usun, et meie kogudus, Kolgata kogudus ja paljud teised kogudused võivad olla paigad, kus praeguse vaimse tervise kriisi keskel leitakse tervenemist. Paigad, kus kogetakse armastust. Paigad, kus tõde teeb inimesed vabaks.
Lõpetuseks:
„Olge rõõmsad. Seadke oma asjad korda. Laske end julgustada. Olge üksmeelsed. Pidage rahu. Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega.
Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega.“
Aamen.
Palvetame.
Kolmainu Jumal, kallis Isa, kallis Poeg ja kallis Püha Vaim, me täname Sind, et Sa oled ennast meile ilmutanud nii võimsalt ja armuliselt.
Sina, kes elad kirkuses, aus ja ligipääsmatus valguses, oled avanud meile tee ning kutsunud:
„Tulge. Tulge teiegi.“
Isa, me ütleme täna: me tahame tulla. Me igatseme tulla. Me vajame seda osadust. See on meie tõeline kodu.
Ma palun, Issand, iga inimese eest, kes täna on pimedas augus või võitleb vaenlase rünnakutega. Saada talle taevast abi ja kingi talle koguduse abi.
Vabasta meid igasugusest võltsusust ja valedest. Luba, et koguduse keskel võiks olla ausus, tõde ja avameelsus.
Ka siis, kui me ei ole kõiges ühel meelel, õpeta meid käituma taevariigi kombel, et võiksime jõuda ühtsuse ja rahuni.
Julgusta täna igaüht, kes on otsustanud uskuda, et temast ei saa midagi, et ta ei suuda ega saa hakkama.
Jeesuse nimel tühistame kõik vaenlase valed. Me ei lähe tagasi vanadesse sõltuvustesse, hirmudesse ega ummikteedesse. Me läheme edasi läbimurdesse.
Issand, me kisume maha kõik mõttekindlused ja valed uskumused, mida vaenlane on meie ellu ehitanud. Me käsime vaikida häältel, mis räägivad valet. Ja me võtame vastu sinu tõe. Tõe, mis tuleb sinu sõnast.
Me usume seda. Me seisame sellel.
Ja me palume: tee see tõde elavaks meie elus viisil, mida me varem pole kogenud.
Isa, õnnista meid.
Aita meid.
Ja me ülistame Sind – püha, suurt, kõikväelist ja kõikvõimsat Jumalat, kes viib täide oma plaani ning on andnud meile eesõiguse olla Tema kaastöölised.
Jeesuse nimel.
Aamen.
MARI VAHERMÄGI
31. 05. 2026
Nõmme baptistikoguduses
