Jumal on ustav. Aitäh Sulle!
Ma tänan, et Jumal on ustav ka minu jaoks. Kuigi süda plõksib sees, on Tema ustav. Olen palunud, et Ta võtaks siin minu suu, mõistuse ja südame ning jagaks seda, mis mul südamel on.
Peaksin esmalt selgitama teemat: „Kuidas riietuda”.
Kui otsisin sõnumit koguduse jaoks, jäi mulle ühel hetkel silma – kas lugesin või kuulasin – lugu kümnest neitsist. Jumala rahvas teab seda lugu väga hästi, kuid ütlen ausalt: see lõikas mu südamesse. Te teate, mida tähendab, kui miski lõikab.
Olen seda ennegi lugenud ja see on mind varemgi puudutanud, kuid seekord see lõikas.
Olen õppinud Jumala häält kuulama ja küsisin: „Mis see on, mida Sa tahad kogudusele öelda? Miks see nii teravalt mu sisse tuli?”
Teadsin, et Jumal on vägev kõnelema ja selgitama, ning soovisin, et Issand kõneleks. Ma ei taha, et keegi meie kogudusest kuskil maha jääks või ei oleks ette valmistatud. Mida üldse tähendab olla valmis ja miks on see koguduse jaoks vajalik just praegu?
Sama küsimuse juurde juhatas mind ka Luuka evangeeliumi 12:35:
Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu…
See vastas täpselt otsingule, mida olin Jumala palge ees palunud. See räägib valmisolekust ja riietusest.
Olin kahe vahel, sest ka Matteuse evangeeliumis räägitakse pulmadeks ettevalmistusest. Räägin siia juurde veel Efesose kirja sõjavarustusest, et näidata, kuidas see kõik kokku läheb ilma vastuoluta. Jumala rahvas peab olema riietatud – nii, et ta on valmis sõjaks, ja nii, et ta on valmis kohtuma oma peigmehe, oma kuningaga.
Jeesus, ma palun, et see, mis ei too au Sulle, ei tuleks esile. Tänan, et Sa oled ustav. Kui on vaja, siis lõika meie südamesse; kui on vaja, puuduta, eemalda, tugevda ja julgusta Jeesuse nimel. Aamen.
Jumala sõjavarustus ja vaimne vägi
Efeslastele 6:10–11 ütleb:
Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!
Teeme väikese ekskursi kreeka keelde, et mõistaksime selle teksti vaimset sõnumit. Väljend „saage vägevaks” tuleneb kreekakeelsest liitsõnast endunamoō.
Esimene osa en tähendab midagi sisse panema (näiteks anumasse).
Teine osa (dynamis) tähendab väge või jõudu (millest tuleb ka sõna dünamiit).
Kui kreeklased ja roomlased rääkisid sõnast dynamis, mõistsid nad seda kui alistamatut väge. Nad kasutasid seda loodusjõudude kohta: kui oli maavärin või maja vundamendilt tõstev tornaado, oli see dynamis. Kui nad kirjeldasid oma sõjaväe võimsust ja lahinguid, kasutasid nad samuti sama sõna – see tähendas jõudu seista kindlalt oma territooriumil ning vallutada ka selliseid alamaid, kes tundusid liiga rasked alistada. Kogu selline tähendus sisaldub kõnealuses sõnas.
Sama väge kirjeldavad ka Apostlite teod (1:8), kus öeldakse, et Jumal valab välja oma Vaimu. Kuhu Ta valab? Anumasse! Meie oleme need anumad, kes selle vastu võtavad. Samuti ütleb Luuka 24:49:
Teid riietatakse väega kõrgest.
Seega ei kutsuta meid lahingusse omal käel, vaid meid kutsutakse riietuma. Jumal annab väe, mina riietun Tema varustusega – ja alles seejärel suudan seista vaenlase kavalate rünnakute vastu. Varustus pärineb Jumalalt, mitte inimeselt.
Kui Paulus ütleb “pange ülle”, tähendab see teadlikku tegu. See on meie otsus: kas me tahame riietuda või mitte. Jumal on varustuse valmis pannud, aga meil tuleb teha valik.
Kui Rooma sõdur läheb lahingusse üksnes kiivriga, läheb ta poolikult. Jumal ei taha, et me läheksime lahingusse või annaksime oma elu poolikult, vaid et kogu meie elu oleks kaetud Kristuse ja Tema varustusega.
Kristusesse riietumine tähendab tegelikult Tema iseloomu – tõe, õigluse ja kõige muu – omaksvõtmist. Riietumine ei ole pelgalt väline, vaid ka sisemine.
Kellele kuulub meie süda ja igatsused?
Kümme neitsit ja pulmarõivad
Nüüd tulen tagasi kümne neitsi loo juurde. Kõigil nendel oli kutse, kõigil oli ootus ja kõigil oli lamp. Väliselt olid nad kõik ühesugused, kuid ainult viis olid valmis.
Palun mõistkem seda olulist tõde: religioossus ega usklik olemine ei tähenda alati valmisolekut. Me võime aastaid käia koguduses, laulda, ülistada ja tunda Piiblit, kuid Jumal küsib: „Mis on sinu südames? Kas su süda on valmis?”
Kujutage ette kuningat, kes kutsub meid pulma. Võtame kutse vastu, paneme selle taskusse, aga kohale läheme oma igapäevastes tööriietes, sest meil „ei olnud aega” neid vahetada.
Kutse oli? Oli.
Kohal me oleme? Oleme.
Kas me olime valmis? Ei.
Täpselt nii oli kümne neitsiga. Kõik olid kutsutud, kõik ootasid peigmeest, kuid ainult viis olid tegelikult valmis.
(Rõhutan igaks juhuks: see ei tähenda, et täpselt pool kogudust läheb kaduma ja pool mitte – see on piltlik kategooria, et me ei satuks masendusse. Kuid sel on sügav vaimne tähendus, miks Jumala Vaim selle mu südamele pani.)
Jeesus räägib Matteuse 22. peatükis inimesest, kes tuli pulmapeole ilma pulmarõivata ja ta ütleb: “Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.”
Taas ta läkitas teisi sulaseid: “Öelge kutsutuile: “Vaata, mu söömaaeg on valmis. Kõik on valmis. Tulge pulma.” Aga nad ei hoolinud sellest. Nad läksid oma teed.
Ja siis ta läkitas veel teise sulaseid ja ütles: “Minge kutsuge keda iganes, halbu ja häid. Kõik on valmis, tulge.”
Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles: “Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?”
Tal oli kutse ja ta oli kohal, kuid tal oli vale riietus.
Piibel nimetab pooli neitsitest „rumalateks”. Kreeka keeles on see sõna mōros. See ei tähenda vaimset puuet ega madalat IQ-d, vaid seda, et nad teadsid, mida teha, aga ei teinud seda.
On neid, kes armastavad olla pulmaseltskonnas, kuid ei taha minna süvitsi ega tunda tõeliselt oma Peigmeest. Nad on Kristuse suhtes hoolimatud, mõeldes: „Mina teen ikka nii, nagu mulle meeldib.”
Antiikajal ei olnud igal tavainimesel võimalik endale pidulikku pulmarõivast muretseda. Kuningas või pulmavanem pani ise pulmakülalise jaoks vahendid valmis – näiteks andis raha, et külaline ostaks endale sobivad riided. Kui võtad raha vastu, aga kasutad seda muuks otstarbeks, eirad sa kutse andja ootust.
Juudi pulmakommetes pidi peigmees maksma pruudi eest lunahinna. Jeesus ostis meid oma vere ja eluga! Mõelgem sügavalt, millega ja kuidas me end riietame. Riietu Kristusega, et suudaksid seista ja olla kindel.
Seismine ja vaenlase nooled
Efeslastele 6. peatükki vaadeldes kasutatakse korduvalt sõna seiske erinevates grammatilistes vormides. See sõna kirjeldab meie vaimset positsiooni lahingus. See asetab meid võidupositsioonile. Jumala tahe on, et kogudus – Tema pruut – seisaks seal, kuhu Jeesus on ta oma vere hinnaga ostnud.
Seiske on aktiivne käsk: võtke kindel positsioon, ärge taganege! See ei tähenda tormamist uusi alasid vallutama, vaid seismist juba võidetud positsioonil. Nagu sõdur, kes ei ole valmis taganema sentimeetritki.
Miks see on nii oluline? Sest Jumal on andnud meile igaühele oma eluülesande, kutsumuse ja territooriumi, mille üle valitseda ja kus kindlalt seista.
Jagaksin teiega oma isiklikku võitlust. Kui valmistasin seda jutlust ette, tundsin enda sees suurimat nõrkust: „Jumal, ma ei ole suuteline seda edasi andma. Ma ei oska, miks ma üldse peaksin jutlustama?”
Kuid siis kehtis see sama põhimõte: teadsin, et Jumal oli mind kõnetanud, ja mul tuli seista sellel positsioonil, mis Ta mulle andis. Ma seisin ja sain kätte selle sõnumi, mida nüüd teiega jagan.
Meie lahinguväli on meie mõistus – see on pidev maadlusmatš vaenlasega. Vaenlane üritab sind maha tõmmata pettekujutluste ja mõtetega: „Sa ei oska midagi, anna alla.” Kuid Jumal kutsub kogudust seisma. Sa pead otsustama, et ei loovuta sentimeetritki. See nõuab pingutust.
Kui Paulus ütleb, et püsiksime kuradi salanõude vastu, siis teadke: meid rünnatakse pidevalt. Miks kasutas Rooma sõdur sandaale, mille all olid metallnaelad? Et ta püsiks ega libiseks!
Kui kaks armeed vastamisi surusid, võitis see, kes jäi paigale. Vaenlane ei saa meid alati kohe maha lüüa, kuid ta üritab panna meid libastuma – tegema mõne kompromissi, esitama mingi vale, mitte andestama solvumist või mõne muu patu kaudu.
Me saame kõik need vaenlase süüdistused oma jalge alla tallata ja öelda: „Kurat, sinu mõtted ei ole minu mõistusesse teretulnud!”
Me võitleme praegu oma perega kalli 11-aastase lapselapse tervise pärast, keda vaenlane on rünnanud. Me seisame tema tervise eest.
Sa ehitad oma ellu distsipliini: kui vaenlane tuleb oma sosinate ja ahvatlustega, seisad sa vastu nii kaua, kuni sa ei reageeri enam tema pettustele. Sa jätkad kuradi hülgamist ja Jumala järgimist.
Paulus ütleb: “Pange jalga rahuevangeeliumi kingad, et püsida.”
Isegi kui sa oled palvetanud, uskunud ja kuuletunud, kuid pole tulemust veel näinud – nagu meie oma lapselapse puhul –, ei tähenda see käte rüppe laskmist. Sa oled pannud selga Jumala varustuse ja nüüd sa püsid. Kalju püsib tormis; palmipuu paindub tormituules maani, kuid tõuseb taas püsti.
Piibliteadlased ja sõjaajaloo tundjad kinnitavad, et käsk seiske tähendab aktiivset vastupanu kurjusele ning keeldumist taganemast usust ja Kristuse võidust.
Usukilp ja koguduse ühtsus
Paulus ütleb: „Võtke usukilp!”
Rooma sõduri kilp koosnes mitmest nahakihist, mida immutati veega ja katte ääred kinnitati metalliga. Seda oli vaja igapäevaselt õlitada, et nahk ei kuivaks ega muutuks rabedaks.
Tolleaegsed tulenooled olid seest õõnsad ja täidetud süütevedelikuga. Kui selline nool tabas kuivanud kilpi, lahvatas see põlema. Kuid märja ja õlitatud kilbi vastu see kustus.
Samamoodi peame me olema pidevalt täidetud Püha Vaimu õliga. Kümne neitsi loo peamine erinevus oli just nimelt õlivarustuses. Lampides kasutati õliga läbi immutatud riiet. Kui neitsid ootasid, kuivas see riie ära; edasi said liikuda üksnes need, kellel oli kaasas varuõli.
Seda vaimulikku õli ei saa laenata – see on isiklik osadus. Sul võib olla telefon, rakendused ja korras korpus, aga kui aku on tühi, pilti ette ei tule. Kristlase elus võib olla kogudus, Piibel ja teenistus, kuid kui puudub elav osadus Püha Vaimuga, hakkab sisemine valgus tuhmuma.
Kujutage ette kahte sõdurit: üks hoolitseb igapäevaselt oma mõõga, jalanõude ja kilbi eest; teine mõtleb, et aega on. Kui sõda äkitselt tuleb, on üks segaduses, teises aga valitseb rahu.
Roomlastele 16:20 ütleb:
Aga rahu Jumal purustab saatana peatselt teie jalge alla.
Sõna purustama tähendab kreeka keeles otsekui luude puruks pressimist või viinamarjade puruks tallamist. Jumal julgustab meid: see hetk tuleb! Seisa ja püsi – vaenlane saab purustatud sinu jalge all. Vahel on vaja paluda nagu Taavet 92. laulus: “Sind on võitud värske õliga.”
Usukilpi ei saa aga jätta maapinnale – see tuleb üles tõsta.
Antiikarmees moodustasid sõdurid kilpidest nn “kilpkonnaharjutuse” (rivistuse). Kilbid olid konstrueeritud nii, et neid sai omavahel külg külje kõrvale kokku ühendada. Kui sinu usk on nõrk, seisab vend või õde sinu kõrval ja võitleb koos sinuga. Tagumised sõdurid tõstsid oma kilbid pea kohale, et kaitsta ka esimest rivi ülalt tulevate noolte eest.
See on pilt kogudusest! Me oleme kutsutud teineteist toetama, ühiselt palvetama ja üksteist kaitsma, mitte arvustama. Aleksander Suur austas iga oma sõdurit lahinguväljal, pannes käe nende ümber ja öeldes: “Sa oled austatud, ma olen kaasvõitleja koos sinuga.”
Mina tahan olla täna teie kõrval kaasvõitlejana.
Paulus võtab sõjavarustuse teema kokku sõnadega: palvetage igal ajal, palvetage Vaimus, püsivalt ja kirglikult! Palve on see, mis õlitab kogu varustust, et see toimiks ühtse tervikuna.
Vahel on vaja meil palvetada nii, et kasutame neid vaimulikke nooli ja palvemõõku!
Paulus räägib Efeslastele 6:17 „Vaimu mõõgast, mis on Jumala sõna”.
Kõik ülejäänud sõjavarustuse osad – kiiver, soomusrüü, kilp ja jalanõud – on mõeldud kaitses seismiseks. Kuid mõõk on relv, millega me ründame vaenlase valesid ja saavutame läbimurde.
Kui me palvetame Vaimus ja kuulutame välja Jumala Sõna, siis me ei seisa pelgalt koha peal kaitses, vaid murrame läbi vaenlase kindlustustest. Palve ongi see nähtamatu tegevus, mis käivitab kogu Jumala sõjavarustuse.
Palve kui pidev osadus ja rünnak
Piibel ütleb: „Palvetage igal ajal Vaimus kõiksuguse palve ja anumisega…”
See tähendab, et palve ei ole lihtsalt meeleheitlik hüüd siis, kui torm on juba käes. See on pidev ühendus Peigmehega, see on igapäevane anuma täitmine Vaimu õliga.
Ära lase oma kilbil kuivada: Tule iga päev Jumala ette ja lase Tema Vaimul end värske õliga üle valada.
Hoia oma mõõk terav: Loe ja kuuluta Sõna oma elus, oma peres ja oma olukordades.
Seisa kõrvuti oma vendade ja õdedega: Tõsta oma usukilp mitte ainult enda, vaid ka teiste kaitseks.
Meie Peigmees on tulemas. Kogudus ei ole kutsutud olema eksinud, hoolimatu ega ettevalmistumata nagu viis rumalat neitsit. Kogudus on kutsutud olema pruut, kes on riietatud valgesse, puhtasse ja säravasse pulmarõivasse, mis on unikaalselt kaetud Kristuse enda õiguse ja väega.
Seisame siis kindlalt sel positsioonil, mille Kristus on meile oma lunahinnaga ostnud! Ärge loovutage vaenlasele ühtegi sentimeetrit oma mõtetes, oma peredes ega oma kutsumuses. Me oleme võitjate poolel, sest rahu Jumal purustab saatana peatselt meie jalge alla.
Aamen.
KARIN RAJA
26.07.26.
