Aarne Ylppö sündis 12lapselisse perre, olles pere kaheksas laps.
Aarne käis sajandivahetusel, kui ta oli veel väike poiss, arestimaja õue peal asuvas teises majas emaga asjatoimetustel. Nii kohtusid nad ühe oma külastuse ajal Mathilda Wrede’ga, kes oli tol ajal üks tuntumaid kristliku vanglatöö tegijaid.
Aarne Ylppö oli sel päeval esimest korda elus oma emale sõnakuulmatu, järgides Mathilda Wrede’t sealsesse vangitürmi. Ta ei kuulanud ema sõna vaatamata tolle hüüdmistele, vaid läks vaatama, mis türmis toimub.
Ta nägi Mathilda Wrede sõbralikku suhtumist ühte vangi. Naine naeratas vangile ja jagas talle kristlikke traktaate. See puudutas nii võimsalt väikese Aarne südant, et ta oli terve kodutee mõtetes, miks küll see tädi oli nii lahke selle vangi suhtes?
Aeg kulus ja Aarne Ylppö suundus Helsingi Ülikooli juurat õppima. 1919. aastal liitus ta Toijala vabatahtlikega, et minna sõdima Eesti Vabadussõtta. Just sel ajal koges ta väga võimsalt vaimulikku läbimurret.
Ta on jutustanud. “Kitsas ja väikeses snaiprite palvetoas kuulutati Püha Vaimu väes ristilöödud Kristust. Seal tabas mindki – suurimat patust, Jumala Sõna löök südamesse, mis toimus 1919. a. septembris. Kerglasliku olemise rahu kadus, patt sai patuks ja elu ilma usuta tundus hirmutav.
Paar kuud hiljem andis Jumal mulle armu kogeda uuestisündi ja elavat lootust, mis toimus usklike palvekoosolekul 9. novembril 1919. aastal. See oli minu elu kõige imelisem hetk, kui raske patukoorem langes õlgadelt ja ma võisin kogeda tõelist päästeimet oma elus.”
Nüüd aga tuleme tagasi sellesama arestimaja juurde. Pärast usklikuks saamist, kui ta kord ühel õhtul Piiblit luges, nägi ta nägemuses sama arestimaja, mida ta aastaid tagasi oli lapsepõlves külastanud. Ta nägi nägemuses vangi, kes viipas temale vanglauste vahelt, kutsudes Aarne Ylppöt enese juurde. Ta oli nägemusest hämmingus, tõusis püsti ja imestas, kas oli see olnud unes või ilmsi?
Kui ta vaatas oma Piiblisse, avanes ta silme ees lõik Apostlite tegude raamatust, mis kõnetas teda veelgi enam. Apostlite teod 16:9: „Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!””
Selle kogemuse tagajärjel lõpetas Aarne Ylppö oma õpingud Helsingi ülikoolis. Ta ise jagas seda lugu hiljem Päästearmee lehes “Sõjahüüd”, kus ta oli aastaid kaastööliseks. Ta kirjutas: “Olin kui Saulus Tarsosest, kelle jaoks Kristus tähendas käsuseaduse lõppu.”
Tõsiasi, et Aarne Ylppö jättis oma juuraõpingud pooleli ja läks Konnunsuole õpetajaks, ehmatas ja üllatas kogu tema peret, kuid eriti ema, kes kirjutas Aarnele järgmiselt: “Kui lähed Konnunsuole, katkevad kõik su sidemed koduga. Mõtle järele ja tule mõistusele, jätkates oma õpinguid.”
Hiljem nii Aarne ema kui teiste sugulaste meel muutus, kuid mingil hetkel oli see suureks jahmatuseks kogu perele. 60ndatel aastatel oli Aarnel kombeks külastada oma õdesid-vendi, kui ta kunagi ei varjanud oma usku ja veendumusi, mis väljendus kõiges.
Usun, et kõik, kes on näinud pilte temast, võivad kinnitada sama. Väikest kasvu prillidega mees, kelle pale säras. Ta uskus tõeliselt sellesse, mida ta uskus, ning ka elas selle järgi, mida õpetas, mida ei kohta just sageli.
Aarne Ylppö oli terve elu Konnunsuol õpetaja. Tema südameasi aga oli rääkida vangidele Jeesusest. Konnunsuol polnud tookord vanglapastorit. Samal ajal öeldi, et Konnunsuol kuuleb kõige paremat vaimulikku õpetust, kuna Aarne Ylppö oli seal. Ta elas ja tegutses Konnunsuol kuni pensionini. Ta tegi vaimulikku tööd nii Konnunsuol kui kogu Soomes: seda erinevates kogudustes, aga veelgi enam erinevates vanglates.
Konnunsuo vanglal oli oma haldur, kelle nimeks oli Räsänen ja kelle tütar kohutus samuti Aarne Ylppöga Konnunsuol, kes meenutab järgmist.
Minu lapsepõlv möödus 60ndatel ja 70ndatel Konnunsuo Keskvangla lähedal asuvas majas. Mäletan ühte sellist hetke, kus meid oli palju lapsi, kes me mängisime vangla lähedal väljakul. Sinna tuli üks üsna väikest kasvu mees, kes oli Aarne Ylppö. Ta märkas iga seal olevat last ja ma mäletan, kuidas ta õnnistas ka mind ja pani oma käe minu pea peale. Kuigi olin veel väike, mõistsin siiski, et see oli midagi väga erilist.
Minu isa, kes töötas samuti Konnunsuo Keskvanglas, tõdes sageli, et kuritegelikku keerisesse sattunud vangi ei päästa muu kui vaid usklikuks saamine või suure vaeva kogemine. Tema kandis hoolt vaevanägemise eest ja kristlastest vanglatöö tegijad lõid oma tööga võimalusi selleks, et vangid võiksid saada usklikuks ja kogeda väga reaalset elumuutust. Nii said nad ka oma kuritegelikust keerisest välja. Kuid mina olen endiselt tänulik selle kohtumise eest Aarne Ylppöga ja usun, et õnnistus, millega ta mind õnnistas, on avaldanud erilist mõju minu elule.
Olavi Runolinna oli valgete juht, kes sattus Konnunsuo Keskvanglasse ühe naise mõrva tõttu. Ta haaras Konnunsuo vanglaski nö juhi rolli, avaldades mõju vangla siseasjadele. Tema poeg Veikko räägib neist sündmustest ja sellest, kuidas need olid 1930ndatel seotud Aarne Ylppöga.
Aarne Ylppö oli tol ajal Konnunsuo vangla õpetaja, kuid lisaks õpetajaametile pidas Aarne Ylppö vanglas ka jumalateenistusi. Minu isa ajas see täiega marru. Nii läks ta vangladirektori juurde ja palus tal Ylppö teenistused lõpetada, kuna taolist hullumeelsust polevat vaja vangidega jagada. Vangid pidavat saama rahu kõigist sellistest asjadest.
Nii juhtuski, et Ylppö vabatahtlik vaimulik töö ja kristlikud teenistused vanglas lõpetati ära. Samal ajal aga käis mu isa pidevalt vangla kiriku orelit mängimas, kuna ta oli üsna musikaalne. Ta mängis nii klaverit kui ka orelit. Kuid peale kiriku lauluraamatute polnud seal teisi noote, mistõttu ta mängis orelit nende lauluraamatute põhjal.
Siis ta hakkas mõtlema: “Ega see nüüd kõige hullem ka pole, kui Ylppö jätkaks nende jumalateenistustega. Siis ma võiksin orelil saata neid laule, mida nad laulavad.”
Nii juhtuski, et isa läks taas vangladirektori juurde ja palus, et Ylppö võiks jätkata jumalateenistuste pidamisega. Ylppö oli tõeliselt rõõmus selle üle ja küllap oli nii mõnigi vanglas selle pärast palvetanud.
Vangla töötajate seas oli mitmeid usklikke. Nii alustas Ylppö ühel pühapäeval taas jumalateenistuste pidamist. Mu isa mängis kiriku rõdul orelit, Ylppö aga jutlustas ja ka palvetas teenistuse lõpus.
Kord Ylppö küsis, kas on kedagi, kes sooviks eestpalvet enda eest, et Jeesus võiks tulla tema ellu ja teda aidata?
Nagu ütlesin, oli mu isa üleval rõdul. Ta olla tõusnud püsti, kõndinud rõdu ääre juurde ja hüüdnud kõva häälega: “Mina palun eestpalvet, et võiksin avalikult ja häbenemata kuulutada Jeesuse oma Issandaks.”
Seejärel oli ta läinud alla altarile ja palunud, et Ylppö palvetaks tema eest. Ylppö tegigi seda, paludes tema eest patuse palve. Loomulikult tundis mu isa end patusena, kogedes vajadust andestuse järele nii Jumalalt kui inimestelt.
Kõik teavad ja tunnevad Aarne Ylppöt nimega Konnu kloun. Kummaline nimi. Kust ta selle nime sai? See nimi viitab nädalale, millal Aarne tuli Konnunsuole tööle. Ta jutlustas Konnunsuo vanglas esimest korda 1921. aastal. Ta oli valmistamas ette oma jutlust ning palvetas põlvili kusagil raamatukogu või klassiruumi põrandal.
17aastane noor poiss Martti Juhansson oli esimest korda vanglas, et kohtuda vangla õpetajaga. Kuid siis nägi ta Aarne Ylppöt põrandal põlvitamas, mistõttu ta lõi ukse hooga lahti ja siis pauguga kinni ning hüüdis kõva häälega üle õue: “Konnule on saabunud tõeline kloun!”
Sealt see hüüdnimi “Kloun” oma alguse sai. Kui Aarne Ylppö vangidega vestles ja küsis: “Kes ma olen?”, vastasid kõik: “Kloun.” Mille peale Aarne Ylppö vastas: “Just nii, ma olen Jumala kloun.”
Martti Juhanssonist kirjutatakse veel seda, et ta sattus veel hiljemgi mitu korda vanglasse, kuid Aarne Ylppö oli alati väga abivalmis ja osavõtlik tema suhtes. Ta aitas Marttit nii raha kui riietega ja kui ta vanglast vabanes, aitas Aarne teda sealgi. Viimast korda vangis olles sai temast usklik ja ta palus Aarnelt andeks kõigi oma mineviku tegude pärast. Sama aasta detsembris ta suri. Milline imeline Jumala ajastus selle vangi elus!
Aarne Ylppö oli tuntud ka oma heldekäelisuse poolest. Ta jagas peaaegu kõike, mis tal oli võimalik, nii vangidele kui teistele vajaduses olijaile. Nii näiteks annetas ta osa päranduseks saadud maast Toijala nelipühakogudusele, kuhu ehitati Toijala nelipühakoguduse hoone, mis on seal veel tänagi.
Pärast pensionile jäämist elas Aarne Ylppö oma ülejäänud elu Tamperes. Algul Toomkiriku tänaval koos oma naise Ainoga ja pärast Aino surma Raholas. Me teame, et mitte ükski inimene ei saa kedagi päästa – ainuüksi Jumal on see, kes päästab. Jeesus Kristus on meie Päästja. Kuid Jumal saab kasutada inimesi ja Ta kasutas sõja ajal ka Aarne Ylppöt.
Aarne Ylppö sai kord hilisel õhtutunnil Jumalalt sõnumi, mille ta ka edasi andis. See mõjutas väga tugevalt seda, milline oli soomlaste suhtumine juutidega seotud teemadesse tolle sõja ajal. Soome ei pääsenud juutide asjus küll üdini puhtana, kuna 8 juudi vangi anti välja ja üks laev juutidega saadeti tagasi.
Kuid kõige üldisemas mõttes oli Soome ametlik seisukoht selline, et juute ei antud välja. Küsimuseks jääb, kas mitte nende 8 juudi väljaandmine ja juutidega laeva tagasisaatmine ei põhjustanud seda, et Soome kaotas Nõukogude Liidule 12% oma maa-alast.
“Ära vaata põlgusega oma venna peale tema viletsuse ajal; ära rõõmusta Juuda laste pärast nende hukkumispäeval; ära oma suuga suurusta hädapäeval! Ära mine sisse mu rahva väravast tema õnnetuspäeval; ära sinagi tunne rõõmu tema hädast ta õnnetuspäeval; ära pista kätt tema varanduse külge tema õnnetuspäeval! Ära varitse teelahkmel tema põgenikke hävitamas, ära loovuta tema pääsenuid hädapäeval! Sest Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks. Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale.”
Aarne Ylppö luges seda teksti umbes 60 aastat tagasi Oulu Lääne vanglas, jagades seda lugu. Ta olin Konnunsuol olles saanud Jumalalt õhtul ühe sõnumi, mille kohaselt ta pidi minema ja edastama selle sõnumi peapiiskop Erkki Kailale.
Ta mõelnud, et kell on juba 10 õhtul ega lähe ta enam kuhugi. Kuid ometi asus ta varavalges teele, olles kell 8 hommikul peapiiskopi ukse taga. Kui peapiiskop avas ukse, ütles ta Aarnele, et ta oleks pidanud juba keset ööd tulema.
Lugu oli nimelt selles, et Soome president Mannerheim oli helistanud peapiiskopile ja küsinud, mida ta tegema peaks? Sadamas oli olnud laev umbes 300 juudiga pardal, kes oleks saadetud Saksamaale. Mannerhein vajas kirikumehe arvamust, kas anda nad välja või mitte?
Nii võttis peakiiskop taas Mannerheimiga ühendust ja ütles: “Üks jumalamees tuli mu juurde ja luges mulle midagi. Las ta nüüd loeb seda teilegi. Ühtlasi on mu vastus teie küsimusele eitav.” Nii ei antud neid juute välja.
Nõukogude ajal tegutses Eestis Piiblite viimisega raudse eesriide taha Uudo Veevo, kes oli elektri- ja telefoniinsener. Tema oli väga põhjalikult uurinud kogu seda lugu ja leidnud, et need riigid, kes olid andnud juudid Saksamaale ja Hitlerile välja, langesid kõik kommunismi mõjuvõimu alla. Kuid need riigid ja valitsused, kes ei andnud juute välja, säilitasid oma iseseisvuse.
Nii andis Soome välja üksnes väikese osa juute, sedagi valitsuse teadmata. Salapolitsei tõttu anti välja kaheksa juuti, kuid selle näol oli tegu pigem õnnetu juhusega. Soomele jäi alles tema iseseisvus, nii nagu Rootsile, Norrale ja Taanilegi.
Aarne Ylppö sünnist on tänaseks möödunud 125 aastat, kuid mälestus temast ja tema tegevuse mõju elavad veel täna. Kui 1959. aastal korraldati Tamperes vanglate päevad, räägiti sellest, kuidas peaaegu kõik usklikuks saanud vangid, kes olid sinna kogunenud, olid Aarne Ylppö töö tulemus.
Aarne Ylppö tunnistab veel oma hauakivi kaudu: “Keda on mul karta ja kelle ees peaksin värisema?”
Oma raamatus “Issand on mu võidulipp” kirjutab Aarne Ylppö viimaste lausetena: “Palun endale jätkuvalt armu, et elada Püha Vaimuga täidetud elu ja olla Kristusele ustav kuni lõpuni. Ühtlasi aga jätkata innukalt tööd sellel tööpõllul, mille Issand mulle oma armu läbi üle 40 aasta tagasi avas.”
Jumal vastas sellele palvele ja Aarne sai töötada Issanda põllul kuni oma elu lõpuni. On räägitud, et ta käis oma viimaste jõulude ajal Kakola vanglas, jagades seal vangidele igal korrusel jõulusõnumit ja jõulutervitust. Kuna ta aga ei jaksanud enam ise treppidest üles minna ja lifte tol ajal polnud, siis kandsid vangid ise teda ühelt korruselt teisele.
Kui ta aga hiljem juba Tampere haiglas oli, käis ta mööda palateid ja rääkis inimestele Jeesusest. Tol ajal palvetasid nii Soome rahvas, president kui Aarne abikaasa. Usun, et sel kõigel oli oluline mõju sellele, mis Soomes sõja ajal toimus.
Mia Joki laul “Issand, hoia meie rahvast”.
Kui me vaid mõistaks
Et Sina oled see, kes Sa meid kaitsed
Kui vaid me rahvas näeks
Et Sinu käsi on see, mis varjab meid
Sinu käsi on see, mis varjab meid
Issand, hoia me maad
Issand, hoia me maad
Sest vaid Sina oled me turvapaik
Valvates me üle nii ööd kui päevad
Issand, kutsu nüüd me rahvast
Issand, kutsu nüüd me rahvast
Sest vaid Sina oled me lootus
Sa tahad päästa meid
Kui me vaid mõistaks
Et Sinul on vägi, mis kaitseb meid
Kui vaid rahvas tunneks oma Kaitsjat
Kes neid armastab
Kes kaitseb oma rahvast ja armastab neid
Issand, hoia me maad
Issand, hoia me maad
Sest vaid Sina oled me turvapaik
Valvates me üle nii ööd kui päevad
Issand, kutsu nüüd me rahvast
Issand, kutsu nüüd me rahvast
Sest vaid Sina oled me lootus
Sa tahad päästa meid
“Tundke rõõmu selle linna heast käekäigust,
kuhu mina olen teid pannud
ja palvetage oma linna eest,
sest selle hea käekäik on teie hea käekäik.
Sest mina tunnen mõtteid,
mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand:
need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted,
et anda teile tulevikku ja lootust.
Siis te hüüate mind appi
ja tulete ning palute mind,
ja mina kuulen teid.”
Palves peitub jõud, suurim jõud
See toob meid Sinu juurde taevasse
Palves peitub jõud, suurim jõud
See toob meid Sinu juurde taevasse
Issand, hoia me maad
Issand, hoia me maad
Sest vaid Sina oled me turvapaik
Valvates me üle nii ööd kui päevad
Issand, kutsu nüüd me rahvast
Issand, kutsu nüüd me rahvast
Sest vaid Sina oled me lootus
Sa tahad päästa meid
“Me esiisad on aastasadade jooksul ammutanud Piiblist nii raskustes, tagakiusus kui rahu ajal elu, jõudu ja tröösti. Me rahvas vajab taas Jumala sõna uueks loovat väge. Võtkem siis alandliku südamega vastu kõik selle õnnistused. Õigsus ülendab rahvast, aga patt on rahvale häbiks.”
Kyösti Kallio tekst sõtta minevate meestele Uues testamendis.
Aarne Ylppö töö jätkub veel aastaid hiljem. Vanglates toimub kristlik töö ja ma usun, et Aarne omaaegne töö oli ülimalt märkimisväärne, avaldades oma mõju täna tehtavale kristlikule vanglatööle. Aarne Ylppö elab edasi meie mälestustes ja tema töö jätkub.
TV7 arhiivist
