- N. Darby ja Plymouthi vendade liikumine
Üks, keda Irving mõjutas, oli iiri anglikaani vikaar John Nelson Darby, kes tegi rohkem kui ükski teine, kujundades ja selgitades premillennialismi õpetust, mida Irving oli hakanud uurima ning mis sai tuntuks dispensatsionalismina.
Darby sündis Londonis 1800. aastal anglo-iiri maaomanike perre. Üliõpilasena võttis ta omaks kristluse ning ordineeriti Iiri kirikusse 1825. aastal. Ometi loobus ta peagi selle kiriku ametikohast ja hakkas arendama omaenda teoloogilisi ideid. Nende hulgas oli vaimulikkonna-ilmikute lahususe kõrvaleheitmine, kõigi usklike ühtsus, Kristuse lähenev oma pruudi juurde tagasitulemine ning koguduse vajadus end selle sündmuse jaoks valmis seada, eraldades end rikutud maailmast.
Darby vaated avaldasid muljet teistele noortele meestele Dublinis ning et väljendada oma ühtsust Kristuses, hakkasid nad leivamurdmiseks koos käima. Nad jätsid ära ametlikud kiriklikud tiitlid, mis paljudel neist olid, ning kohtusid lihtsalt vendadena Kristuses (brethren). 1832. aastaks sündis esimene Vendade kogudus.
Üks neist, keda Darby mõjutas, oli leedi Powerscourt, kes oli ka Irvingi sõber. Ta võõrustas oma valdustes Powerscourti majas Enniskerrys Wicklow krahvkonnas mitmeid prohvetlikke konverentse, kus ka Darby innukalt osales.
Darby oli vendade keskel esile tõusnud loomuliku juhina ja seetõttu võeti tema dispensatsionalistlik õpetus laialdaselt vastu nii selles liikumises, kuid see mõjutas ka kristlasi teistest konfessioonidest. Kõik Irvingi arusaamad Kristuse taastulemisest olid olemas Darby õpetuses, kes jätkas nende arendamist ja levitamist oma ulatuslike kirjutiste kaudu:
- Koguduse salajane ülesvõtmine enne Kristuse avalikku tagasitulekut
- Kannatuste aeg, millele järgneb Kristuse tagasitulemine auhiilguses
- Ajaloo jagamine erinevatesse dispensatsioonidesse (ajajärkudesse, jaotustesse)
- Etnilise Iisraeli eriline koht Jumala plaanis
- Kristuse tuhande aasta pikkune juudilik valitsus maa peal enne viimset kohtumõistmist
Vale oleks väita, et kõik vendade liikumise juhid olid Darby piiblitõlgenduse üle õnnelikud. Üks märkimisväärne oponent oli George Müller, kuulsate lastekodude rajaja Bristolis ja mees, keda austati lailaldaselt tema visiooni ja teedrajava usu tõttu.
Loomulikult on tänapäeva dispensatsionalistid agarad distantseerima end väitest, et Darby vaateid mõjutas ebastabiilne Irving. John Walvoord kirjutas 1976. aastal:
Sageli esitatud süüdistust, et Darby sai oma kannatusajaeelse vaate Edward Irvingilt, ei ole kunagi tegelikult dokumenteeritud. Raske on välja lugeda, kas Plymouthi vennad, kes on pühendunud Piibli õpilased, aktsepteerisid laialdaselt seda kannatusajaeelset vaadet ning kas selle vaate pakkus välja õige õpetuse maineta isik.
Kuid arvestades laialdast Irvingi vaadete levitamist 1830ndatel ning nii Irvingi kui ka Darby osalemist Powerscourti konverentsil, on väga tõenäoline, et esimene mõjutas teist. Iain Murray kirjutab järgnevalt:
See oli just see periood, kui Irvingi mõju jutluste ja kirjutiste, Albury konverentside ja ajakirja The Morning Watch (tõlkes: Hommikune Vahikord) kaudu oli tipus. Vendade hulgas, kes kõik olid innukad vaimulikes harjutustes, võeti Irvingi hoiatusi organiseeritud religiooni ilmalikkuse kohta ja tema piibliõpetusi peigmehe ootuse õndsast lootusest innukalt vastu.
Darbyl oli omadusi, mis Irvingil puudusid ja suures osas saavutasi dispensatsionalistlikud vaated tema kaudu kiire edu 19. sajandi keskel, mõjutades suurt osa Suurbritannia kristlikust kogukonnast, eriti Inglismaa kirikus.
Põhja-Ameerika ja C. I. Scofield
Nüüd tuleb meil oma tähelepanu pöörata Põhja-Ameerikale, kus võeti Darby õpetusi eriti hästi vastu. 1870ndatel toimus üle kogu USA „Piiblikonverentsi liikumise” kasv: suured usklike hulgad kogunesid kuulama Pühakirja õpetust ja selgitamist. Populaarne Niagara piiblikonverents oli üks tuntumaid. Need konverentsid olid oma sõnasõnalise tõlgendamise ja konfessioonideülese veetlusega viljakaks pinnaseks dispensatsionalistliku vaate levimisele.
Üks konverentsidel osalejatest oli Cyrus I. Scofield, kes kutsus kokku piiblikonverentsi õpetajate nõukogu, mis aitas 1909. aastal välja anda kuulsa Scofield Reference’i Piibli. See väljaanne põhines King Jamesi versioonil, sisaldades Scofieldi selgitavaid märkusi.
Märkmed esitasid Piibli tõlgendamise süsteemi, mida me oleme eelpool kirjeldanud dispensatsionalismina. See julgustas inimesi mõistma Pühakirja lähtuvalt dispensatsionalistlikust perspektiivist ning sai kiiresti populaarseks üle kogu Ameerika Ühendriikide ja sellele järgnevalt ka Suurbritannias.
- sajandi evangelikaalide enamus Ühendriikides, eriti kristlased presbüteri, baptisti ja kongregatsionalistlikest ringkondadest, võttis Scofieldi Piibli edu ja mõju tõttu omaks dispensatsionalistliku Pühakirja tõlgendamise meetodi. Sama mõju tagajärjeks Ühendkuningriigis oli selle teoloogilise süsteemi omaksvõtt suurema osa nelipüha liikumise poolt ning 20. sajandi hilisemas osas ka paljude karismaatikute poolt. Scofieldi Piibleid on müüdud miljoneid ning see on saatnud korda rohkem kui miski muu, muutes dispensatsionalismi kristliku peavoolu mõttelaadi sünonüümiks.
Mitmed 19. sajandi lõpus rajatud piibliinstituudid on samuti aidanud kaasa dispensatsiooniteoloogia levimisele. Kõige tuntum neist on arvatavasti Moody piibliinstituut Chicagos. Dallase teoloogiline seminar asutati 1924. aastal konkreetselt selleks, et edendada dispensatsiooniteoloogiat formaalses akadeemilises raamistikus.
Dallase seminari üks esimesi rektoreid Lewis Sperry Chafer edendas dispensatsionalismi veelgi oma süstemaatilise teoloogia kaheksaosalise köitega.
USA teiste piiblikoolide hulgas, kes on saanud tuntuks oma dispensatsionalistliku õpetusega, on Grace’i kolledž, Grace’i teoloogiline seminar, Northwesterni kolledž, Biola ja Grand Rapidsi baptisti seminar.
Dispensatsionalismi kiirele levikule on aidanud kaasa kaks laiemat teemat, mis on teinud selle üheks märkimisväärseks trendiks 20. sajandi kristluses.
Raamatust: Ian Rossoll ja Tony Wastall. Võida maailm või põgene maa pealt.
