Sünni uuesti II
Mõistes seda neljaosalist algust Apostlite tegudes, võime minna tagasi evangeeliumidesse ja näeme, et iga sammu neljast kajastati ka evangeeliumides.
Näiteks Ristija Johannes ütles inimestele: parandage meelt, uskuge sellesse, kes tuleb pärast teda, saage veega ristitud ja kes tuleb pärast, ristib teid Püha Vaimuga. Ristija Johannes viitas selle neljaosalise plaani suunas.
Näeme, et ka Jeesus ise rääkis oma õpetustes igast neljast elemendist, kuid Ta ei asetanud neid kokku. Ta rääkis meeleparandusest, Temasse uskumisest ning ristimisest. Ta rääkis ka sellest, et ühel päeval läkitab Ta Püha Vaimu anni. Ta mainis kõiki nelja.
Kui jälgida perioodi Tema ülestõusmise ja taevamineku vahel, kui Ta andis viimased käsud apostlitele ja kogu kogudusele, kõneles Ta ülesandest, mis puudutab kõiki nelja aspekti.
Ta andis ülesande kuulutada meeleparandust, evangeeliumi, et inimesed usuksid Temasse, et nad ristiksid järgijaid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ning ootaksid, kuni nad saavad Püha Vaimu, et jagada seda teistega.
Näeme, et selline neljaosaline mudel on evangeeliumides olemas, kuid need pole kusagil ühendatud. Sel pole veel täit tähendust, nii nagu hiljem, kuid see juba eksisteerib. Kui aga vaatame kirju ja Ilmutuse raamatut, siis on kõik neli osa ka seal olemas, kuid mitte üheskoos.
Kui Paulus kirjutab kristlastele, viitab ta tihti nende kristliku tee algusele. Vahel ta ütleb: kas te ei mäleta, et pöördusite ebajumalatest elava Jumala poole? Kas te ei mäleta, kuidas hakkasite uskuma Kristusesse?
Teinekord ta ütles: kas te ei mäleta, et teid ristiti? Samuti: kui teid ristiti, maeti ja äratati üles koos Temaga.
Vahel ta ütleb: kas mäletate, kuidas saite Vaimu? Kas saite Vaimu usu kuulutamisest või käsutegude tegemise kaudu? Nad teadsid, et nad olid vastu võtnud Püha Vaimu.
Need neli osa esinevad erinevates kohtades ka kirjades. Ühes kirjas on aga kõik neli osa õiges järjekorras koosesitatuna. See on Heebrealastele 6. peatükis.
Me ei tea, kes on selle autor, kuid ta kirjutab juudi usklikele. Ta ütleb: ma ei taha teiega jälle algusest alata. Peaksite juba täiskasvanud olema, vajate liha, mitte enam piimatoitu. Ma ei taha minna tagasi ning alustada jälle meeleparandusega, usu, ristimise ja käte pealepanemisega. Ta ütles, et ei taha seda enam uuesti korrata.
Kas pole märkimisväärne, et kõiki nelja mainitakse Apostlite tegudes samas järjekorras? Nii näeme sama usutee alguse neljaosalist mudelit kirjeldatuna Apostlite tegudes, ettekuulutatuna evangeeliumides ja eeldatuna kirjades. Veendusime, et eksisteerib neli sammu. Nimetan neid „neli sammu vabaduseni”, et kogeda täit vabanemist.
Huvitav on see, et erinevad kirikuvoolud on rõhutanud peamiselt ühte sammu neljast. Olete ilmselt kuulnud liberaalsest suunast koguduses. Nad ei eksi sugugi kõiges. Vabameelsed peavad just meeleparandust oluliseks. See tõlgendus koguduses väidab: sa pead muutma oma suhtumist, pead muutma oma eluviise.
Viimasel ajal rõhutavad nad rohkem poliitilist ja sotsiaalset ebaõiglust kui individuaalset ebamoraalsust, kuid nad rõhutavad kindlalt meeleparandust.
Probleemiks saab see siis, kui ainult seda rõhutada, mille tõttu saab sellest Kristuse pääste otsimine tegude läbi, nagu peaksid ise ennast muutma. Samas on see oluline osa.
Evangeelsed ringkonnad peavad oluliseks usku. Küsides tüüpiliselt evangeelse koguduse liikmelt, kuidas saada päästetud, vastab ta: usu Jeesusesse ja saadki päästetud. Ta arvatavasti ei maini veega ristimist, ilmselt ei maini ta ka Püha Vaimu vastuvõtmist. Ta ütleb: lihtsalt usu! Seega rõhutavad nemad usku.
Sakramentaalne suund, vahel väljendatakse seda ka katoliikliku suunana, kas siis rooma- või anglokatoliiklik – rõhutab ristimist. Nad ütlevad, et kristlaseks saadakse veega ristimise läbi. Nemad annavad sellise vastuse. Nad ütlevad isegi, et kui sind lapsena ristiti, siis saigi sinust kristlane.
Nelipühalik suund rõhutab neljandat osa ‒ Püha Vaimuga ristimist. Samas nelipühilased õpetavad, et on kaks Püha Vaimu vastuvõtmist. Üks siis, kui usud, teine siis, kui saad Püha Vaimuga ristitud.
Kõik need neli suundumust peavad oluliseks üht neljandikku tõest. Probleem on selles, et kui võtad osa tõde ja teed sellest kogu tõe, saab sellest valeõpetus.
Enamus valeõpetustest saab alguse sellest, kui võtta osa tõest ja rõhutada seda, kuni sellest saab kogu tõde.
See pole kogu tõde, et vaid meeleparandus teeb sinust kristlase. Pole kogu tõde ka see, et usk teeb su kristlaseks. Samuti pole kogu tõde, et ristimine teeb su kristlaseks. Kogu tõde pole ka see, et Püha Vaimu vastuvõtmine teeb su kristlaseks.
Peamine tõde, mida tahan täna edasi anda, on väga lihtne. Vajame kõiki nelja osa. Uue testamendi kohaselt on kõik neli vajalikud Jumala riiki tulemiseks, vajalik päästetud saamiseks ja igavesse ellu astumiseks juba siin.
Kas pole kahju, et erinevad kirikuvoolud rõhutavad üht osa Uue testamendi tõest nii, et see saab nii suureks, et teised kolm ei paistagi välja? Kui näed kõiki nelja kui ühist tervikut, mõtled rohkem Uue testamendi apostlite viisil.
Loomulikult on usk neist neljast kõige olulisem. Sellele pannakse ka kõige rohkem rõhku. Ülejäänud kolm toetuvad sellele.
Kahtlen väga, et keegi parandaks meelt pattudest, kui nad seejuures ei usuks. Milleks meelt parandada, kui see poleks tõsi? Ristimise peamine osa on usk, mille tõttu sa teed seda.
Koloslastele 2. peatükk selgitab, et ristimisest pole midagi kasu, kui sa pole usus. Lisaks küsib Paulus Galaatlastele 3. peatükis: kuidas te saite Püha Vaimu? Usu läbi. Seega on usk kogu terviku aluseks.
Kuid peame kõiki nelja sammu nägema usu osana, kui ütleme, et oleme ainult usu läbi õigeks saanud. See ei tähenda usku ilma meeleparanduseta, see ei tähenda usku ilma ristimiseta ega Püha Vaimu vastuvõtmiseta. See tähendab sellist usku, mis hõlmab kõiki nelja osa.
Väga ohtlik on öelda, et saime päästetud ainult usu kaudu, kui see tähendab välja jätta ülejäänud kolm. Saame päästetud usu läbi, mis parandab meelt, mis laseb end ristida ja mis võtab vastu Püha Vaimu.
Tahan vaadata viimaseks kahte sõna või fraasi, mida kasutatakse kõige sagedamini tänapäeval kristlaseks saamisel. Mõlemad on olemas ka Uues testamendis.
Esimene sõna on «pöördumine”, teiseks „uuesti sündimine”. Kuidas need kaks sõna sobituvad nende nelja sammu juurde uuestisünni puhul, millest rääkisin.
Mõned inimesed küsivad: “Millisele neljast osast viidatakse sõnaga „pöördumine”? Millised neli sobivad kirjeldama väljendit „uuestisünd”?
Kahjuks kaldume tänapäeva levinud sõnakasutuses ütlema, et pöördumine ja uuestisünd on täpselt samad asjad. Uues testamendis nad ei ole. Nad on kaks päris erinevat sõna. Tavapärases tunnistuses kaldume ütlema, et pöördusin või sündisin uuesti, viidates samale kogemusele.
Vaatame, kuidas neid kaht sõna, „pöördumine” ja „uuestisünd”, kasutatakse selles raamatus. Me peaksime kasutama neid samamoodi, niiviisi ei peta ega eksita me iseennast või teisi.
Esimesena peame mõistma, et sõna «pöördumine” ei ole miski, mida Jumal teeb Uues testamendis. See on miski, mida mehed ja naised teevad. See on miski, mida nad teevad iseendale või teistele.
Kui täpne olla, siis Jumal ei „pööra” kedagi. Mina kas pöördun ise või pööran kellegi teise usku. See tähendab lihtsalt „ümber pöörama”, seda, kui teed kannapöörde.
Pole oluline, kui kaua selleks pöördeks aega kulub. Sa võib-olla pöörasid aeglaselt ümber, samm–sammult. Oluline on, et sõna «pöördumine” tähendab seda, et enne liikusid ühes suunas, pärast aga vastupidises.
Sa kas veensid iseennast ümber pöörama või veensid kedagi teist ringi pöörama, kas pöördusid ise või pöörasid venna eksiteelt.
Jätame sõna «pöördumine” selleks, mida teeme meie. Ma kas pöördun ise või veenan sind pöörduma ja me teeme kannapöörde. See on inimese tegu, kus tema pöördub ringi.
Milliseid samme neljast hõlmab sõna «pöördumine”? Kõiki nelja. Kõik neli sammu on Uues testamendis käskivas kõneviisis.
Meile öeldakse, et parandaksime meelt. Meil kästakse uskuda ning ristitud saada, meil kästakse vastu võtta Püha Vaim. Kuna meile on antud käsk seda kõike teha, siis see ongi inimese pöördumise tegu.
Pöördumine on inimese tegu, millel on neli osa. Pöördun siis, kui parandan meelt, usun, kui saan ristitud ja kui võtan vastu Püha Vaimu. Seetõttu olen nüüd näoga vastassuunas. Seega kõik neli osa on inimese enda teod.
Nüüd tuleb aga üllatav osa – Uues testamendis on kõik neli osa ka Jumala teod. See ütleb, et Jumal annab meile meeleparanduse. Usk pole meist enesest, vaid on Jumala and. See ütleb, et Jumal peseb ära meie patud ristimise läbi. See ütleb, et Jumal valab välja oma Vaimu minu üle.
See on hämmastav: meeleparandus, usk, ristimine ja Vaimu vastuvõtmine on kõik inimese teod, mis toovad esile pöördumise. Nad on samuti kõik ka Jumala teod ja seda nimetab Uus testament uuestisünniks. Igas etapis teen mina midagi ning ka Jumal teeb midagi. See hõlmab mõlemat.
Annan ühe tehnilise termini, sest räägime endiselt teoloogiast. Keegi kuulas mu õpetust kolm kuud, pärast seda ta küsis minu käest: oled sa kalvinist või arminianist?
Kalvinist usub, et Jumal teeb kõik, arminianist usub, et meie teeme kõik. Kalvinistid rõhutavad Jumala tegevust, arminianistid aga inimese oma.
Ütlesin talle: “Kuulasid mind kolm kuud, peaksid juba teadma.”
Ta ütles, et ta tõesti ei tea. „Mõni päev mõtlen, et David on tubli kalvinist. Järgmisel pühapäeval jutlustad nagu arminianist.”
Ütlesin, et ta peaks teadma vastust, sest ma olen mõlemad. Uues testamendis esinevad need mõlemad. See on imeilus kooslus Jumala tegudest ja minu omadest.
Kui mina meelt parandan, toob Jumal meeleparanduse. Kui mina usun, siis annab Jumal usu. Kui mind ristitakse, peseb Jumal mu puhtaks. Kui võtan Vaimu vastu, valab Jumal oma Vaimu. Mõlemad on vajalikud ‒ nii pöördumine kui uuestisünd.
Veel üks mõte uuestisünni kohta. Oleme jäänud kinni mõtlemisse, et uuestisünd peab toimuma hetkega. Kui see oleks tõsi, peaksid vaatama nelja sammu ja küsima, millisel hetkel selles protsessis toimub uussünd.
Kalvinisti sõnul tuleb see enne esimest, sest ei saa nelja sammu teha enne, kui sünnid uuesti. Arminianismi kohaselt 2. ja 3. sammu vahel ‒ pärast seda, kui usud, ja enne ristimist. Katoliiklastel toimub see ristimisel, isegi kui see juhtus enne teisi samme.
Nad kõik eksivad, sest nad usuvad, et uuestisünd on silmapilkne ime. Kui aga uurida sõna „uussünd” Piiblist, siis leiad, et see viitab protsessile, mitmele teostatud sammule.
See ei ole hetkeline sündmus, vaid hoopis protsess, täpselt nagu ka füüsiline sünd on protsess. Ka selle puhul ei saa öelda, et laps sündis just siis.
Samuti ei saa öelda vaimuliku sünni puhul täpset hetke. Saame aga öelda, et sündimise protsess on lõpetatud. Beebi on täielikult elus. Peaksime rohkem muret tundma, et kristlased oleksid elus, kui et inimesed sünnivad uuesti.
Sünd on ainult elu algus. Kõige olulisem pole kristlasena uuesti sündida, vaid elada. Olla elav Jumala riigis ja Vaimus. Kui tahad elada Jumala riigis, vajad kõiki nelja osa. Vajad täielikku uuestisündi, täielikku pöördumist.
Alguses on uuestisünni puhul rõhk sinu pöördumisel, kui aga hakkad lõpule jõudma, rõhutatakse sündimisel Jumala tööd.
Kui räägime uuestisünnist, peaksime rääkima põhiliselt veega ristimisest ja Püha Vaimu vastuvõtmisest. Kui räägime pöördumisest, peaksime rõhutama peamiselt meeleparandust ja usku.
Kuid see kindlasti tähendab, et kolmas ja neljas samm on üsna kriitilised Jumalast sündimise juures. See on sinu vana elu lõpp ja uue algus. See on kogu sünni olemus.
DAVID PAWSON
