Ärkamine on Jumala viis võita tagasi kaotatud maailm
Kui inimene langes pattu, toimus temaga midagi kohutavat. Ta mitte ainult ei kaotanud osadust Jumalaga ega saanud kõlbmatuks taevale, vaid inimese sisemise vaimuliku olemusega toimus midagi. Patt pimestas tema, tegi ebaselgeks tema vaimuliku mõistmise ja tegi tema elava Jumala vaenlaseks.
Just sellel põhjusel on pääste midagi, mis ei toimu üksnes välispidiselt, vaid ka seesmiselt. Pääste Jeesuses Kristuses ei tähenda üksnes seda, et Jumal on ehitanud imelise silla pimeduse maailma ja valguse maa vahele ning et meid aetakse sellele suurepärasele sillale nagu masinaid, vaid see tähendab seda, et Looja astub meiega isiklikku suhtesse, valgustab meie arusaama, avab meie silmad ja loob meie meeled uueks.
Nii toimub tõelises vaimulikus ärkamises ja see on Jumala meetod leida kadunud lapsi. Muidugi kasutab ta erinevaid meetodeid tuua inimesed sellele kohale, kuid tema eesmärk on alati sama: „Sest Jumal tahab, et kõik tuleksid tõe tundmisele.”
Pöördugem korraks organisatsiooni juurde. Peame tähele panema, et kristlikul organisatsioonil on õigus elule vaid siis, kui see tegutseb Püha Vaimu elundina, olles edasi viimas ärkamist.
Ilma ärkamiseta võib kogudus töötada mingi aja vaimuliku vanadekoduna, kus tööks sobimatute jumalalaste elu on tehtud võimalikult mugavaks. Kuid on ilmne, et aja jooksul muutub seegi võimatuks. Sest vanadekodus ei sünni lapsi, pole kuulda laste hääli ega nende jalgade kerget tippimist. Õhkkond on vanadusest küllastunud. Loov eluvägi puudub.
Kui kristlikul organisatsioonil jõuab kätte aeg, kui ärkamise lapsed surevad ega sünni uusi, saab sellest sotsiaalne asutus, millel võib olla suurepärane programm ja head põhimõtted, kuid mis ei sobi enam taeva Jumalale. Nii juhtus Laodikeia kogudusega. See oli säilitanud oma nime, kuid kaotanud kõrge ja särava positsiooni ja siis Issand ütles: „Ma sülitan su välja oma suust.” Temal ei olnud sellele enam rakendust.
Sama on juhtunud ka suurte kogudustega teisel pool Atlandi ookeani ja seesama on juhtunud ka mõne kristliku kohaliku kogudusega siinpool ookeani. Kui nende ridade abil saaks kasvõi ühe vaimuliku juhi ärkama ja muutuma revolutsiooniliseks usklikuks, oleks palju võidetud.
See, kellel vaimulik ärkamine on üskkõik, on sama ka taeva Jumalale. Sest patuste pääste on igal ajal olnud Jumala esimene eesmärk. Seetõttu on täiesti võimatu, et vahekord Jumala ja inimese vahel oleks korras, kuigi temal oleks Jumala peamisest eesmärgist ükskõik. On võimatu olla tõeline kristlane ja olla hoolimatu põletavas küsimuses, ligimese päästes.
See, kes on vaimuliku ärkamise vastane, pole midagi vähemat kui Jumala ja tema töö vastane. Ta kas ei ole Jumalast sündinud või ta on kaotanud elu, mida kunagi omas.
Vaimulikku ärkamisse, samuti nagu Jumalasse, ei saa suhtuda poolt valimata. Muidugi võime suhtuda ükskõikselt vaimuliku ärkamise erinevatesse vormidesse. Mitte ainult, vahel peame selgelt lahti ütlema mingitest ilmingutest ja tegevustest. Sest mingi ärkamine, isegi parim, ei ole läbinisti jumalik. Alati esineb ka mingil määral inimlikku ja puudulikku, kuna Jumal kasutab inimlikke töövahendeid selles imelises töös.
Meie õigus ja kohustus on läbi katsuda ja piirata, kuid me ei tohi kunagi olla erapoolikud ärkamise sisemise saladuse, Jumala Püha Vaimu suhtes. Siis kehtivad sõnad: „Kes ei ole minuga, see on minu vastu ja kes minuga ei kogu, see pillab laiali.”
Meie kas andume Jumala tööle ja laseme tal ennast kasutada, või oleme komistuskiviks ja takistuseks Jumala teel maailma ja maailma teel Jumala juurde.
See on loomulik, sest ärkamise Vaim tegutseb inimlike vahendite kaudu. Me kas laseme Issanda Vaimul ennast kasutada või asetume vastasseisu ja takistame Jumalal töötada meie elu kaudu.
Vahel oleme unustanud selle praktikas. Arvame, et vaimulik ärkamine hõljub õhus, mis aegajalt pühib üle mõne paikkonna nagu äikese pilv, mis paisub ja lõhkeb rõhulisel suvepäeval.
Vahel Jumal tegutseb nii, kui tal pole teisi võimalusi. Nii algas ärkamine pietistide hulgas Soomes ühel kaunil suvepäeval 18. sajandi lõpul. Üleloomulik vägi langes põllul töötavate inimeste peale ja nad langesid maha. Kui nad toibusid, oli neid tabanud muserdav patuvaev, mis sundis neid pisarate ja palvetega anuma armu Jumalalt.
Sel korral tegutses Jumal otse, ilma inimlike vahendajateta. See on siiski erand, mitte reegel. Üldiselt Jumal kasutab inimesi, et süüdata vaimulikku ärkamist ja seda laiendada.
Kui räägime ärkamisest Jumala meetodina maailma tagasi võitmiseks, peame mõistma, et me ei räägi vaimulikust massiliikumisest, kuigi selline on pärit Piiblist ja see seal heaks kiidetakse.
Me ei tohi unustada, et ristiusu esimene suur ärkamine oli usuline massiliikumine. Vahend, keda Jumal selleks kasutas, oli Galilea kalamees, kes oli täitunud Püha Vaimuga. Temaga koos oli sadu teisi, kes palvete, vestluste ja tunnistustega liitusid tegevusega. Tulemus oli määratu. Juba esimesel päeva pöördus kolm tuhat ja varsti oli uskutulnuid juba viis tuhat. Naiste ja laste arvu ei mainita.
Kui tahad hukka mõista vaimulikud suurkogunemised, võid anda esimese hukkava löögi selle meetodi vastu, mida Issanda Vaim kasutas esimeses ärkamises.
Ometi pole ma täiesti veendunud selles, et Paulus, paganate apostel, kasutas peamiselt sama meetodit. Olen korduvalt pööranud tähelepanu sellele, et ta vestles inimestega koolis ja sünagoogis, turul ja kodudes, Jeruusalemma templis ja Ateena Areopaagil. Vahel ta ka jutlustas, kuid sageli ta suhtles väikeste inimhulkadega. Siis ta rääkis nii, et „paljud tulid usku”.
Samas etiooplasest hoovkondlane ei osalenud kummaski võimaluses. Ta polnud kuulnud ühtegi jutlust ega meie teadmise kohaselt osalenud ühelgi massikoosolekul enne, kui ta sai kristlaseks. Tema juures oli Jumalale andunud diakon, kes soojal, loomulikul ja lihtsal viisil tunnistas talle Jumala valmistatud päästest. Nende kahe mehe kohtumise tulemusel hoovkondlane ristiti ja jätkas teekonda rõõmsa usklikuna.
Vaimulik ärkamine on Jumala meetod võita tagasi kaotatud maailm. Kuid ärkamine võib olla üksikute inimeste rühma või suure hulga kogunemine. Jumal ei sõltu hulgast, päästes ainult ühe inimese, ega kaota ta inimest ka suure massi hulgas.
Jumal kasutab töövahendina inimesi, kuid selleks ei pea olema preester, jutlustaja või evangelist, et olla ärkamise püha tule kandja. Üksnes süda peab olema süüdatud.
FRANK MANGS
