Alates hetkest, mil Marilyn Hickey koges kutset Jumala riigi tööle, seisis ta silmitsi takistustega. Enamus neist olid tingitud sellest, et ta oli naine. Ometi pidas ta vastu ja peaaegu 50 aastat hiljem panustab ta endiselt täiega.
Marilyn Hickey on jumalasulane ja nõustaja, kes pole kunagi lasknud raskustel või suletud ustel end peatada, et jagada evangeeliumi.
Ta on külastanud enam kui 137 maad, sealhulgas maailma pimedamaid ning ohtlikemaid paiku. Ta on ulatunud põrandaaluste kogudusteni maades, kus evangeeliumi levitamine on keelatud. Oma raamatus “Miski pole läbi seni, kuni sa võidad”, jagab Marilyn Jumala erilisest ustavusest oma elus.
Minu lapsepõlves oli palju head, aga ka palju seda, mis oli puudu. Me kolisime sõja ajal Pennsylvaniasse, kus mu isast sai laevaehitaja. Samas pidime elama onu-tädi juures, kuna meil polnud oma kodu.
Olin 11-aastane, kui onu hakkas mind seksuaalselt kuritarvitama. Ma ei saanud aru, mis see on ja mulle ei meeldinud see, aga ma ei osanud sellega ka midagi peale hakata. See kestis peaaegu aasta.
Leidsime lõpuks oma elupaiga, kuhu kolida. Samas oli see aeg, mil kogesin uuestisündi, sest käisin ühes noortelaagris, kus võtsin Jeesuse vastu oma Päästjana.
Kord välismaal käies jäin haigeks ja mul tekkisid üsna tõsised probleemid. Nõustajad tulid minuga vestlema ja kogu see lugu tuli alles siis välja.
Olin selle kõik endasse matnud kogu selle aja, kuid siis sain sellest vabaks. Arvan, et matame sellised asjad sageli kuhugi maha, selle asemel et lasta Jeesusel end tervendada.
Jumal ütles mulle siis: „Sa arvasid, et mind pole, aga ma olin kogu aeg sinuga.”
Tänu Jumala sõnale ja sellele, mida Ta on minu heaks teinud, tunnen ennast nagu Jumala “lemmikloomana”.
Mul oli alati igatsus jõuda kadunud hingedeni, kuna nemad minu juurde ei tule. Nii alustasin oma kodus piiblitundidega. Pakkudes nii kohvi, küpsist kui piibliõpet, hakkasid need naised saama päästetud.
Juhtisin 22 erinevat kodust piiblitundi ja siis alustasime ühe sellisega õhtuti. Kogu see protsess viis mind ka meediasse.
Minu raamatust võtke kaasa mõte, et me ei annaks alla. Siin ma olen, kaheksakümne kaheksa ja poole aastane, omades rohkem avatud uksi kui eales varem.
Olen kogenud suurt soosingut islamimaades. Tänaseks isegi rohkem, sest nad armastavad eakaid naisi.
Saabusin äsja Egiptusest, kus inimesed tulid teenistusele, said terveks ja tunnistasid sellest. Ühtlasi toimub meil seal järeltöö.
Islamimaades armastatakse vanemaid naisi. Milleks siis alla anda, pensionile jääda või taanduda?
Minu käest küsitakse tihti: “Millal sa pensionile jääd?” ja ma vastan, et ma juba olen.
“Mis mõttes? Sa reisid ju pidevalt ringi!”
“Seda küll, kuid pensionil olemine võimaldabki teha seda, mis sulle meeldib.”
Seetõttu valmistungi minema veel mõnele islamimaale, et pidada seal tervenduskoosolekuid.
Tahan öelda inimestele: „Ärge andke alla! Ärge jääge kiiktooli, vaid võtke jalad alla!”
Tervenemine on laste leib. Inimesed arvavad vahel, et neil pole tervendamise andi. Samas on Jumala sõna see, mis tervendab.
Tervenemised köidavad tähelepanu nii isalmi- kui hindumaades, ka ateistide seas. Tervenemine ei sõltu sellest, kuidas sina tunned, vaid sellest, kes Jumal on.
Kui siis öelda inimestele: “Tulge ja saage terveks!” ning kui ma riietun ja käitun nii nagu kohalikud seda teevad, siis nad ka tulevad ja saavad terveks, ühtlasi ka päästetud.
TV7 saates Klubi 700
