Asusin jüngrikoolitusse Seinajoel „Sateet lähetä” õhtul seoses armumisega. Olin käinud kohtumas ühe naisega ja tajusin, et ta võiks olla minu tulevane abikaasa. Läksime koos „Sateet lähetä” õhtule ja ma mõtlesin, mida teha Põhjamaal, kui siia elama asuksin.
Pastor teatas, et Seinajoel algab täisajaga jüngrikoolitus, kus saab osaleda ja tuli mõte, et abiellun selle naisega ja tulen jüngrikoolitusele Põhjamaale. Sealt sain tugeva aluse oma teenimistööle, kuna seal palvetati palju, õpetati Piiblit tundma ja julgustati armuande kasutama. Käisin seal ühe aasta ja jätkasin hiljem õpinguid Iso Kirja seminaris.
Minu pastor oli õpetanud mulle, et Piibel on terviklikult Jumala sõna ja tõde, mille tõotustesse võib uskuda ja tegutseda selle kohaselt. Kui keegi räägib midagi teisiti kui Piiblis, siis rääkija eksib. Omandasin sellise hoiaku ja suure janu Jumala sõna järgi. Lugesin seda meeletult ja mulle tõusis palju küsimusi. Mul oli olnud ebaterve suhtumine paljudesse asjadesse, kuid Jumala sõna uuendas minu mõtteviisi ja käitumistavad ning see on olnud elav sõna.
Mulle tundus, et olen elanud kuni usku tulemiseni kinniste silmadega. Kõik muutus uueks ja see ongi tõde Piiblis. Soovisin oma elu pühendada sellele, et inimesed ei peaks elama pimeduses Jumala tõelisuse eest, vaid jagama seda võimalikult paljudele ja teha tööd, mis tõstab selle pimeduse aja keskel ülesse Jeesuse tõelisuse.
Mul oli kavatsus omada koheselt suurperet ja nimedki olid valmis kümnele lapsele. Kuid lapsi ei tulnud ja selle pärast sai palju palutud.
Mäletan ühte kibedat olukorda, kui olin kodus rahustanud nutvat abikaasat, sest jälle oli ootus alt vedanud. Läksin seejärel metsa ja hüüdsin Jumalale: „Mida sa tegelikult mõtled? Kes on selline Jumal, kes ei saa vastatud palvetele ega taha teha head.”
Esitasin väljakutse, et kui Sa ei suuda anda last, siis tapa mind siinsamas, või ehk siiski suudad.
Siis läksin kibestunult koju, et ta ei suutnud mind isegi tappa. Alles kodus mõistsin, et usklik mees ja veel pastor ei käi niimoodi Jumalaga kiusu ajamas. Parandasin meelt ja ütlesin, et see kõik on teisejärguline ja tähtsam mulle on see, et saan järgida Jeesust ja teenida teda. Kõik muu tuleb pärast seda.
Läksin kabinetti ja hakkasin lugema Piiblit sealt, kuhu järjehoidja oli jäänud, kus Jumal rääkis Aabrahamile, kes kannatas lastetuse all palju suuremas ja pikemas mõõtmes. Seal oli tõotus, et Jumal annab poja ja temale peab saama nimeks Iisak.
See tabas mind rohkem kui üksnes kirjutatud lugu kellegi teise elust. Äratasin naise, kes magas ja ütlesin, et saame poja, kelle nimeks saab Iisak. See oli aastal 2013, kuid erinevate etappide kaudu sündis ehtne Iisak aastal 2017.
2020. aastal sai ta väikese õe ja see oli tore sündmus. Olin naisega rääkinud, et mis siis, kui saaksime teise lapse ja naine oli arvanud, et ühest lapsest piisab. Siis läksin tööreisile ja ütlesin Jumalale, et see on minu naise arvamus, aga kui ta ei mõista, mis on parim, siis mina soovin veel tütart.
Sellest möödus kuu ja just isadepäeval sai abikaasa positiivse rasedustesti. Mõne kuu pärast sündis meile Justina. Jumala armu ja headust on saadud maitsta, kuigi vahel ka kibedust kogetud. Jumal on olnud ustav, kuigi mina olen kiusu ajanud.
Võin täna kahtluseta öelda, et lapsed tulid täiesti õigel ajal. Varem poleks ma sobinud isaks.
Kui me oleksime saanud lapsed kohe, oleksin olnud liiga hõivatud evangelist, kel pole laste jaoks aega. Minuga oleks juhtunud nii nagu paljude jutlustajate lastega, kes ütlevad täiskasvanuna: ma ei taha kogudust, kuna see varastas minult isa. Või: ma ei taha uskuda, sest Jeesus varastas minu isa. Nüüd, kui selle pärast muret tunnen, on asjad tasakaalus.
On üks naljakamaid lugusid, et Jumal otsustas kutsuda minusuguse mehe pastoriks. Kui olla aus, siis olen näinud Jumalat liikumas minu tegevuse kaudu peamiselt siis, kui ma pole praktiliselt teadnud, mida olen tegemas. Ka täna pole mul korrastatud plaane, kuid Jumal on otsustanud kasutada nõrku inimesi, et tema au tuleks esile.
Asjad on hakanud toimuma viisil, mis on minule mõistetamatu ja olen märganud, kuidas Jumal on tõstnud meis esile Jumala tundmise lõhna. Nii puudulik ja kandiline, nagu ma olen: siiski on igas kohas, kus olen olnud pastoriks, isegi juba enne seda, suutnud inimesed minu kaudu näha Kristust, kes minus elab.
Ühes kohas, just kolimispäeval, kui olime kastide keskele magama heitmas, kostub kobinat korrusmaja aknast. Lähen rõdule vaatama, mis toimub. Seal oli mees, kellel kogu nägu on tätoveeritud ja kes hüüab: „Kas sina oled see mees, kellelt võib küsida Jeesuse kohta?”
Vastan jaatavalt ja rääkisime seejärel õues mõne tunni üle südaöö. Koos nutsime ja vestlesime, lõpuks palvetasin ja õnnistasin teda.
Järgmisel õhtul kostub uuesti kobinat ja seal oli veel rohkem tätoveeritud sõber, kes ütles: „Hei, oled rääkinud minu sõbrale Jeesusest. Räägi ka minule.”
Selliseid imelisi Jumala sündmusi on toimunud. Seejuures olen, mõne arvates küllastumiseni, rõhutanud muutust, mis minu isiklikus elus on toimunud. Paljud on tulnud küsima, kes pole otsinud Jumalat, vaid on soovinud taolist muutust oma ellu, kas ma võin neid aidata.
Olen öelnud, et võime ju rääkida, aga mul on kahju, et ma ei ole sugugi parem nendest spetsialistidest, kes püüdsid mind asjatult aidata. Ma ei saa teha muud, kui juhatada sind Jeesuse juurde.
See on alanud sellest, et Jumala on hakanud kutsuma inimesi ja saatnud neid minu ellu. See on olnud evangeeliumi edenemises peamine vahend. Ma ei ole välja töötanud head strateegiat, mille eelduste kohaselt on inimesi tulnud usku. See on olnud Jumala liikumine, mis ka endale arusaamatutel põhjustel minusuguse puuduliku inimese tegevuse kaudu on saanud avalikuks ja õnnistuseks inimestele.
Olen õppinud Jumala armust pühenduma inimestele juba varases eluetapis ja valusal viisil. Ma ei julge keelduda, kui mõni inimene on otsimas, ega öelda, et mul pole praegu aega.
Olin väga noor kristlane, kui Jumal pani minu südamele ühe uskliku, elasin siis Keraval, kellele pidin rääkima evangeeliumi, kes elas Seinajoel. Käisin Pohjanmaal ega suutnud seekord selle inimesega ühendust võtta, olles olnud talle väga lähedal mõne päeva jooksul. Kui tulin tagasi Keravale, siis järgmisel päeval kuulsin, et see inimene oli sõitnud rekka alla ja surnud.
Ma ei taha oma aruandesse enese keelduvat vastust, kui keegi tuleb akna taha küsima Jeesuse kohta. Ma ei julge öelda, et ei saa, sest see võib olla väga otsustav hetk selle inimese elus. Kui mulle oleks pastor öelnud, et ei sobi, siis, kui mina helistasin ja olin ärkamises?! Mis oleks siis minuga juhtunud? See on minu Jumalalt annina saadud valmisolek. Kui keegi tõeliselt otsib, siis vestlus toimub.
Piibel ütleb, et meil on Kristuse meel. Mind ennastki hämmastab, kuidas seda, mis on vastu lihaliku inimese mõtteviisile, paneb tegema Kristuse Vaimu mõjutus, mida alati ei esine.
Lugesin Niilo Yli-Vainiost kirjutatud vana raamatut ja vaimustusin lapselikult sellest, kuidas Jumal teda kasutas. Palvetasin öösel kodus, et Jumal teeks midagi sellist ka minu elus. Olin minemas just misjonireisile ja valmistamas ette piibliõpetust teemal, kuidas Jumal juhib. Sain süüdatud ja palusin värsket näidet.
Peatselt helises uksekell meie korrusmajas, kus välisuks on lukus. See polnud helisenud teistes korterites, mis oleks kuulda olnud. Avamisel oli ukse taga joobnud inimene, kes ütles, et ta elab kaugel: väljas on külm ja raha otsas ning temal on nälg. Ta küsis, kas ta võib tulla sööma ja jääda ööseks.
„Minu naine hämmastuks liiga palju, kui meil oleks hommikul veel üks naine. Kuid kui probleem ei ole sellest suurem, siis teen sulle võileivad, vahetan riided ja viin su koju.”
Läksin teda viima ja samal ajal tuli tema elukaaslane, kes küsis: „Sa oled küll vist usklik?”
Vastasin, et võin seda kinnitada. Ta ütles, et märkas seda kohe, ja nad mõlemad hakkasid nutma. Selgus, et nad olid olnud aastaid tagasi Jeesuse järgijad ja ka teenijad. Siis oli tulnud nende ellu langemine ja patt ning mõlemad olid saanud tõmmatud alkoholismi ja jamadesse. Reis lõppes põlvitamisega elutoa põrandal ja öö hommikupoolel sain õnnistada neid uuesti taevasteele.
Küsisin naiselt, kuidas ta sai sisse välisuksest meie ukse taha. Temal ei olnud arusaamist, et välisuks oleks olnud lukus. Samuti ei osanud ta selgitada, miks ta tuli trepist üles kolmandale korrusele „juhuslikult” meie ukse taha, ja andis seal uksekella. Jumal saatis ta meie ukse taha ja tema ise ei teadnud, kuhu ta tuli. Sain sellest hea näite oma jutlusesse.
Edasi avas Jumal mu arusaama tajuma, ‒ kuna olin elanud Soomes, nn kristlikul maal, ilma et oleksin kokku puutunud evangeeliumiga ‒ et on terveid rahvaid, keda nimetatakse evangeeliumile kättesaamatuteks, ja erinevatel põhjustel armusin türklastesse.
Avanes võimalus saada pastoriks kellegi soomlase kodukoguduses ühes Türgi linnas. Positiivsena oli seal türklastel nii suur huvi, et nad külastasid meie soomekeelset kogunemist, mida neile tõlgiti. Neid hakkas tulema usku ja sain olla nende kõrval siis, kui sündis türklaste oma kogudus.
Olen seal näinud sellist janu elava Jumala poole, mis on moslemitel, kes ei ole saanud rahuldust oma usust. Olen teinud palju reise eesmärgil, et mina olen valmis rääkima inimestega. Issand on avanud imelisi võimalusi ja seal on väeline võitlus vaimumaailmas ilmnenud teisiti kui kodumaal. Ilmingud on teistsugused ja inimesed räägivad avameelsemalt.
Ühel korral palvetasin tõsimeelse moslemi eest, kes rääkis, et igal öösel tuleb kuri vaim, kes äratab, ähvardab ja kiusab teda. Tema ise on palvetanud, et see lõpeks, samuti tema moslemitest sugulased, kuid see pole taandunud. Ta küsis, kas võib sinu Jeesus mind aidata.
Olin koos sõbraga ja vastasin, et võib küll. Panime käed selle mehe peale ja kuulutasime vabastust. Uskusime, et Jeesus osutab ennast olevat suurema kui surnud prohvet, nii et ta tõepoolest elab ja tema nimes on vägi.
Nägin seda meest paar kuud hiljem, kes rääkis, et pärast seda palvet ei olnud kuri vaim teda enam vaevanud. Sellest sai positiivne kuulujutt. Külastasin teda töökohas, kus tema alluval oli sama probleem, kellele tema oli rääkinud, et Jimmy usub Jeesust ja on pastor: kui ta palvetab, siis kurjad vaimud lahkuvad.
Oli mitmeid juhtumeid. Keegi tuli bussiga isegi naaberlinnast, kui kuulis, et olin seal ja kuna mul oli maine Jeesus-mehena, kellel on meelevald palvetada nendes olukordades, nii et palved täituvad.
See on süüdanud, kui näed inimesi sellisest rahvusest, kelle keskel on väga vähe uuestisündinud kristlasi. Nad otsivad siiralt Jumalat ja tema abi oma ellu, kusjuures islam ei vasta nende vajadustele.
See on süüdanud mind olema nagu Jeesus, kes minus läheb otsima ja päästma neid, kes on kadunud. Sealjuures saab meis nähtavaks Kristus, kirkuse lootus. Jumal ilmub, kui paneme oma lootuse tema peale ja ta vastab.
Ükskord väitlesime imaamiga õpetuslikult. Tekkis lootusetuse tunne ja lõpuks küsisin, kes imaamil on palvesoove, millele ta pole saanud vastuseid, et nende eest palvetada. Ei mäleta teemat, aga ta lubas palvetada restoranilauas südaöösel. Restoran oli suletud, aga omanik oli kutsunud imaami meiega vestlema.
Panime käed imaami peale ja ma tundsin, kuidas Jumala ligiolu raske pilv langeb. Ma kummardusin maha ja arvasin, et on kahju, et tema seda ei tunne. Jälgisin imaami, kes oli avanud silmad, vaatas ringi ja küsis: „Mis vägi see siin on?”
Vastasin, et see on ülestõusmisvägi, sama vägi, millega Jumal äratas Jeesuse, kui ta oli risti löödud ja maha maetud. Sellega õpetuslikud vaidlused lõppesid ja hiljem viisin talle Piibli.
Seejärel kuulsin tema kaaslastelt, et ta on läinud hulluks, kuna ta sõitis jalgrattaga mööda linna: tal oli see raamat kaasas ja ta selgitas sealt inimestele asju, mille peale inimesed vihastasid ja ta pidi sealt ära kolima.
Usklikele ütlen, et julge palvetada siiralt selline palve, et Jumal saab avalikuks sinu elu kaudu. Palu, et ta juhib sind nii, et sa leiad tee otsijate juurde ja otsijad leiavad tee sinu juurde. Sellel pole vahet kui hea, halb, õnnestunud või ebaõnnestunud sa oled, kuna aare on pandud saviastjasse, et see vägi ei oleks meist, inimestest, vaid Jumal saaks kogu au.
Sina, kes sa ei ole usus ja pööritad pead, et millest siin räägitakse. Siiski palveta julgesti: Jumal, kui sina oled nii tõeline, nagu räägiti, siis tule ka minu ellu. Jeesus suri ristil ka sinu pattude eest ja kui sa palud teda südamesse, tunnistad oma patud ja annad oma elu tema kätte, siis peale igavese elu saad üliküllusliku ja huvitava elu juba sellel ajastul. Sinu elul saab olema eesmärk, kui see antakse Jumala kasutusse.
TV7 saates
„Isännän pöydässä”
