Skip to main content

Sündisin Lõuna-Põhjamaal pere esimese pojana, kelle lapsepõlv möödus eeskujulikus ja heas kodus. Ema oli algkooli õpetaja ja isa oli tubli töömees, kes osales samuti valla poliitikas. Meil oli olemas kõik hea perekonna jaoks oluline, meil ei kasutatud mõnuaineid ega olnud erilisi probleeme.

Millegi pärast mõjutas mind naabrimehe eeskuju, keda politsei käis vahel viimas ja vahel toomas. Meie külakaupluses suhtuti temasse ettevaatlikult ja täheldati, et see mees lõhnab isemoodi. Hakkasin mõistma, et see on alkoholi lõhn ja panin tähele inimeste suhtumist temasse.

Siis ükskord, kui olin koos isaga kõndimas sisse ja kui politsei teda talutas, otsustasin, et tahan olla suurena nagu see naaber, joodik ja pätt, nii et inimesed saavad olla ärevil ja mõelda, mida see on teinud, kui politsei tema kannul käib.

Väikese poisina ei saanud minust küll kurjategijat. Vaatamata heale kasvatusele oli mul siiski vajadus teiste hulgast halvaga silma paista. Siis tuli koolikiusamine ja juba varases eas nautisin olukorda, kus suutsin põhjustada teistele valu või panna teised ennast kartma. Siiski oli üldjoontes mul suhteliselt normaalne lapsepõlv.

Kui olin kaheteistkümnene ja oli viimane jõulupäev, sõitsin tugevas lumesajus ilma valgustite ja helkuriteta jalgrattaga pimedal teel kodu poole, kui sain pähe hea mõtte sellise halva nähtavusega proovida, kui kaugele saab teeservast minna, nii et seda enam ei näe. Järgmine mälestus on selline, et olen umbes viie meetri kõrguselt vaatamas, kuidas ma sõidan jalgrattaga ja näen, et tagant tuleb auto, mis sõidab mulle otsa. Saan löögi põrkeraualt, sealt edasi üle kapoti, tuuleklaasi ja katuse ning kukun teele, ja siis kõik pimeneb.

Nii oli tegelikult toimunud ja peale ime, et olin ihust väljunud, juhtus veel see, et keegi mees, kes oli sõitnud mõne kilomeetri kaugusel teises suunas, kuulis häält, mis käskis tal pöörduda tagasi. See oli nii tõeline, et ta loobus tööleminekust ja kasutas autotelefoni teatamaks, et peab pöörduma tagasi selles suunas, kuhu oli korraldus suunduda.

Ta näeb teel halva nähtavuse tõttu enda arvates auto alla jäänud looma. Ta peatub teeserval ja saab aru, et tegemist on inimesega. Siis ta näeb, kuidas teisest suunast, sõidurajal, millel mina tajutult laman, tuleb kaks rekkat järjestikku.

Mees mõistab, et autojuhid ei suuda märgata sellise ilmaga teel lamajat õigeaegselt ning jõuab joosta ja tõmmata mind jopekraest haarates teelt eest ära ja rekkad kihutavad mööda. See oli üleloomulik Jumala sekkumine, et autod ei sõitnud minust üle.

Ärkasin haiglas korraks siis, kui mind oldi viimas operatsioonilauale ja kui hiljem ärkasin, siis imestasin, kuidas saab inimene olla nii täis sinikaid, et ka sõrmede vahe oli violetne. Auto oli tulnud üle sajakilomeetrise tunnikiirusega ja mina olin keerelnud, kusjuures mul oli kaasas vana rattalogu, mis oli jala küljes kinni, kuna vänt oli jalast läbi ja väänas jalga ebaloomulikus asendis teekonnal pööreldes.

Arstil oli silma taibata, et liigutakse piirkonnas, kus tema oskused on piiratud ja kõike ei saa parandada kipsi või nõelumisega ja kutsus sinna jutlustajaid vestlema, küsides enne selleks luba. Minu palatisse tuligi kaks pastorit, kes rääkisid, et Jumal on üleloomulikult sekkunud minu elusse ja teinud ime, mille tõttu ma olen elus ja Jumalal peab olema plaan minu elu jaoks ning evangeelium on see, et Jeesuse kaudu saadakse osadusse Jumalaga.

Üks osa minust oli kindel selles, et see on ilmseim selgitus kogu toimunule ja teine osa oli vastavuses minu ootusele elust. Kui ma usun Jumalasse, kellel on plaan minu elu jaoks, siis saab sellest minu elu tähtsaim asi ja minu valitud tee ei mahu siis enam Jumala plaani. Ma vältisin seda teadlikult ja tegin otsuse, et ma ei ole nõus uskuma Jumalasse ega kõrgematesse jõududesse, nii et keegi teine otsustaks minu elukäigu üle.

Lihameel võitis ja valitses 12 aastat. Läksin pärast taastumist kooli vanemasse astmesse ja minu ellu tulid mõnuained, alkohol ja hiljem ka muud ained. Midagi loksatas paigale ja ma mõistsin, et see on minu elu.

Hakkasin ilmselgelt tegema kuritegusid ja 16aastaselt olin esimest korda A-kliinikus ja sain esimese tingimisi vanglakaristuse. 17aastaselt sidusid sõbrad minu esmalt puu külge, siis olin narkojoobes rihmatuna autoistme külge ja ärkasin nahkrihmaga seotult psühhiaatriaosakonna sängis.

Toimus esimene psühhiaatriahaigla külastus ning siis narkovastaseid ja võõrutusravi kuure, mida ei suuda aastate jooksul kokku lugeda. 18aastasena tuli esimene vabadusekaotus ja 19sena teine. Langus oli küllaltki kiire.

Vanglas algas aeg, mida ma nimetan teiseks perioodiks, kui Jumal hakkas mind kutsuma. Kuni selle ajani olin mõelnud, et keegi ei saa minu vastu midagi. Olin teinud kuritegusid nii, et mul oli ükskõik, kui keegi näeb, sest ma arvasin, et keegi ei saa mulle midagi teha. Olin ise oma elu isand.

Kuid kui esimest korda Kerava noortevangla uks minu taga sulgus, siis mõtlesin, et mul ei lähegi niisama, midagi saadi siiski teha. Siis oli aega mõelda sellele, et ma ise ei kontrolli oma elu, kuigi olin arvanud, et teen, mida ise tahan. Selline eluviis tõmbab kaasa.

Siis tuli elumuutus, et kui vahetasin kongi, oli eelmine kinnipeetav jätnud riiulisse Piibli, millesse oli kirjutatud mõte: „Sellest Piiblist leidsin vabaduse, kuigi olen vanglas. Loodetavasti leiad ka sina.”

Siis mõtlesin, et sellega pole ma veel tutvunud ja olin selle 12 aasta taguse Jumala sündmuse surunud alateadvusse. Siis hakkasin lugema Piiblit, nii nagu raamatuid loetakse, algusest peale ja Moosese Seaduse kohal hakkas torkima, et ma ei suuda isegi Soome seadusi täita.

Siis saatis sugulane mulle lugeda raamatu „Kuoleman kauppias”. Lugesin, kuidas narkomaanist kurjategija saab usklikuks, võtab vastu andestuse ja uue elu. Võtsin ka vangla raamatukogust sarnaseid, nagu Klinu Laukkase raamatu lugemiseks ja mõtlesin, et kui need jutud on tõde, siis võib see Jeesus muuta ka minu elu. Teadsin, et mind ei saa miski muu aidata, kuna mind oli seni püütud nii minu tahtel kui tahtevastaselt mõnegi elukutselise abistaja poolt aidata.

Kuid siis komistasin armu otsa. Tundus liiga lihtne, et võib lihtsalt paluda patud andeks ja saada uue elu. See oli vastu minu õiglusetunnet, et elus tuleb kõik ära teenida. Siis panin Piibli mõistetamatute asjade hulka ja pidasin kõiki usklikke segaseks.

Sõbrad kutsusid ka mind vanglakirikusse: tule vaatama, seal on kooris ilusaid naisi. Vastasin, et mina ei lähe kirikust naisi otsima. Seda kestis kuni 24. eluaastani, enne kui tuli Jumala viimane kutse.

Ema on elanud kogu mu nooruse hirmu all. Ta ei saanud öösel magada, sest kartis, et kas tuleb telefonikõne, et ma olen surnud või olen kellegi tapnud. Isa uputas ennast tööga ega rääkinud palju. Ema püüdis küll rääkida ja tuli selle abil usku. Ta oli korralik luterlane, kuid kui ta hakkas palvetama, et Jumal muudaks minu elu, siis kohtus ta olukorraga, et ta ka ise ei tunne Jumalat. Ema hakkas öösiti minu eest palvetama.

See on olnud vanematele koormaks ja ka minu väikesed õed on palju kannatanud, kartnud ja häbenenud selles väikeses maakohas, kus sildistati kogu pere.

Veidi enne 24. eluaasta täitumist olin kasutanud kõiki ühiskonnas pakutavaid abivahendeid vabanemiseks, mida olin ka ise otsinud. Ma ei soovinud elada sellist elu, kuid olin jõetu. Olin saanud palju häid nõuandeid, kuid polnud jõutagavara selle järgi elamiseks. Siis tuli Jumala Vaimust minusse kindlus, et ma kas suren noorena enneaegselt mõnuainetesse või pean tegema selgeks Jeesus-asjad.

Vangiraamatust „Kuoleman kauppias” meenusid Heidi sõnad: „Proovi Jeesust, ei maksa midagi ja saad tohutu fiilingu.” Lugesin veelkord seda raamatut ja võtsin ühendust Kerava nelipüha koguduse pastori Talja Ariga.

Jumalateenistustel polnud ma kunagi käinud ja suundusin pastori vastuvõtule sooviga vestelda. Olin nii tõsises kohas, et võtsin pangaarvelt välja kogu raha. Olin olnud mõne kuu tugirühmade toel kaine ja mõtlesin, et kui pastoriga kohtumisel ilmneb, et ristiusk on üksnes mingi harrastus, mida olin kartnud, siis lähen otseteed kõrtsi, joon ennast täis ja võtan endalt elu.

Või siis teine võimalus. Kui Jeesus-jutud, mida olen lugenud raamatutest, on tõsi, siis saab pastor loa esitleda mind sellele Jeesusele: ma saan usklikuks ja minu elu muutub täiesti.

Oli kaks võimalust, kas surm või uus elu, vahepealseid ei olnud. Läksin vastuvõtule, kuid pastor oli minu arvates liiga noor, liiga rõõmus ja oli kõike muud, kui olin arvanud stereotüüpselt. Püüdsin rääkida oma elust kõige mustema stsenaariumi järgi ja lootsin salaja, et pastor vastab, et sinusuguseid me aidata ei saa.

Mida rohkem rääkisin, seda laiemaks läks pastori naeratus. Siis ta küsis: kas sulle tundub, et oled jõudnud ummikusse? Ma midagi iitsatasin, et kuidas ta siis ei mõista vähematki minust. Siis ta ütles midagi sellist, mis oli ühest küljest rumalaim, mida olin kunagi kuulnud, kuid täna ütlen, et see oli väelisim, mida olin kuni selle ajani kuulnud.

Ta ütles: „Siis sul ei ole häda midagi, kuna Jumalale ei ole miski võimatu. Jeesus saab aidata ka sind.”

Mul läks silme eest häguseks ja nägin juba, kuidas ma viskan pastori kontorinurka ja hakkan peksma teda rusikatega näkku. Kujutasin juba ette tema veriseks minevat näoklompi ja ennast karjumas: „Kas sa ei saa aru, kellega sa räägid? Olen käinud kõigi professionaalsete abistajate juures kümme aastat ja minu elu on olnud üksnes õnnetus ning nüüd sa ütled, et ei ole midagi häda ja püüad kirjutada kõik Jeesuse arvele.”

Kuid siis, kui olin kaotamas enesevalitsust, hakkasin nä­gema seda olukorda teisiti ja mõistsin, et minu ees istub mees, kes usub sellesse, mida ütleb. See ei ole tema jaoks juhend, mis tuleneb eeskirjadest, et kui tuleb selline mees, siis kuidas lahendada tema probleeme, vaid ta pakub mulle võimalust, et Jeesus saab aidata.

Siis ta küsis: „Kas võin palvetada sinu vabanemist sidumistest ja siis paluda nn patuse palve?”

Palud Jeesuselt patud andeks ja lubad tal tulla oma ellu. Tundetasemel ei olnud mul sel hetkel rohkem usku kui teistel varasema elu päevil, kuid oli mõistmine, et nüüd on see hetk, kui tahan panna sellele kogu lootuse, sest polnud muud võimalust, kuna inimesed ei suutnud mind aidata.

Laskusime põlvili, ta pani käe mu peale ja kuulutas mulle vabanemist sõltuvustest. Siis me palvetasime koos, tema ees, mina kordasin järele. Ma ei mäleta, mida ütlesin suuga, aga südame hüüd oli: „Jeesus, kui sa oled olemas, siis anna mulle andeks kõik mu pahateod ja kui sa pärast seda kõike saad anda mulle veel uue elu, siis olen nüüd siin ja luban elada seda Sinu tahte kohaselt.”

Siis tuli tegelik häda ja nüüd tundub see lapsik, et mis siis, kui see läheb Jumalast mööda ja mina panustan kõik sellele. Aga mis siis, kui ta ei kuule? Kuid ta kuulis.

See oli täielik revolutsioon ja kui me tõusime palvest, küsis pastor, kas ma tunnen midagi. Ma vastasin pettununa, et ei tunne midagi.

Aga siis hakkas näos midagi imelikku juhtuma ja see oli lai naeratus. Seda oli tunda näolihastes ja kuna ma polnud midagi sellist kunagi tundnud, siis pidin seda käega katsuma. See ajas mind naerma ja ma arvasin, et mul on üsna hea olla.

Siis tuli täielik kindlus, et mul on asjad Jumalaga korras ja kui nüüd sureksin, siis ma ei peaks vastutama oma pahategude eest, vaid olen saanud need tegelikult andeks.

Samuti oli mul mõistetamatu kindlus, et ma kunagi ei pöördu enam tagasi minevikku. See ei olnud kooskõlas sellega, mida arst veel juunikuus ütles minu kohta, et miks tõite ta siia, oleksite võinud viia ta otse prügimäele, sest nii palju oldi minuga haiglas vaeva nähtud.

Viimane võõrutusravi oli katkestatud sotsiaalosakonna poolt sel põhjusel, et mind oli arvatud nii lootusetuks meheks, et minu elus ei muutu midagi, kui tahes suure rahaga ravida.

Äkki olin ise kindel, et mitte kunagi enam. Julgesin seda öelda, et minu sõltuvus katkes.

Ma ootasin, et näen ehk tuliseid tähti või valgussähvatusi, imesid väliselt, kuid suurim ime toimus minu sees, sündis uus elu.

Üsna varsti pärast uskutulekut otsustasin rääkida sellest sõpradele ja see oli kerge, kuna kaks peamist sõpra, kes ei olnud suhtunud soojalt usuteemadesse, istusid vanglas ja neile sain üksnes kirjutada. Üks neist vastas, et see on mulle väga hea ja teine kirjutas, et sellega poleks saanud keegi teine peale Jumala hakkama.

Jõuluks läksin külla vanematele, kellele ma polnud telefonitsi midagi rääkinud. Läksin koju, kallistasin ema ja ema arvas, et nüüd on midagi juhtunud. Istusin köögilaua äärde, kus ema valmistas süüa. Pidin ikka ema kiusama ja alustasin nii: „Ema, kuna sa oled usklik inimene, siis kindlasti oled palvetanud ka minu asjade eest.”

Ema vaatas mind ettevaatlikult, sest olin keelanud tal endale usuasjadest rääkida, ja nõustus.

Küsisin: „Mida sa oled palunud?”

Ema vastas: „Et sa vabaneksid narkootikumidest ja viinast, saaksid korteri ja uskliku sõbra.”

„Kas sa oled veel midagi palunud?”

Ema oli veel ettevaatlikum ja ütles, et on enim palunud seda, et ma usku tuleksin.

Ütlesin: „Ema kuidas sulle tundub, kui kõigile neile palvetele on vastatud?”

Siis lõhe, mida ema valmistas, lendas tal käest ja ta hüüdis: „Halleluuja!”

Siis ta veel korra veendus, et ega ma nalja tee. Võttis seejärel nitroglütseriini ning hüüdis veelkord halleluuja ja hakkas siis helistama ümberkaudsetele palvesõpradele. Minu isa sai usklikuks umbes kuu aega hiljem.

Tahan öelda seda inimesele, kes on või pole seotud mõnuainete või kuritegevusega. Kuid kui oled sisemiselt ummikus ja kõik õlekõrred on läbi proovitud ning näib, et pole lootust, siis tsiteerin sulle pastor Ari Taljat:

„Sul pole midagi häda, kuna Jumalale pole miski võimatu.”

Võin enda ja paljude teiste kogemuste põhjal öelda, et Jeesus saab sind aidata.

Tahan julgustada ka sind, kelle sõber on lootusetus olukorras, kelle kõrval sa oled kannatanud valusid või palvetanud tema eest. Need palved saavad kuuldud. Ja kui sa ise polegi usus, siis sinu ligimene võib vajada Jeesust. Tasub rääkida talle, et oled kuulnud, et on olemas elav Jumal, kes võib muuta inimese elu.

TV7 saates

Isännän pöydässä”

Kommenteeri