Sid Roth: Tere tulemast minu maailma, kus kõik on loomulikult üleloomulik. Mu tänased juutidest külalised kogesid mõlemad isiklikku kohtumist Jeesusega. Ootan, et seesama vägi, mis muutis neid, saab vabastatud ka teie üle ja te saate nägema suuri imesid.
Tere tulemast Püha Vaim! Liigu ja voola! Mu tänased külalised, June ja Shelly Volk kasvasid mõlemad üles juudi peredes ega tundnud Jeesust kui oma Päästjat. June’i pere oli konservatiivsem, Shelly oma õigeusklik.
June: Me elasime Connecticutis, New Haveni linnaosas. Olime olnud abielus 10 aastat ja meil oli 3 last. Shelly oli ühe börsifirma asepresident, nii oli meil palju raha. Armastasin küll maailma, aga mu elus oli otsekui üks tühi koht ja ma ei saanud aru, mis see on.
Shelly noorem vend Paul läks koos nelja juudist sõbraga Berkeleysse Californias ja nad kõik õppisid selle aasta jooksul Jeesust tundma. Paul plaanis tulla tagasi koju, et rääkida oma vanematele oma hiljuti leitud usust. Ta kutsus ka meid koos lastega vanemate koju.
Paul hakkas peale sööki oma värskelt leitud usust rääkima ja mu ämm, kes armastas kogu südamest oma poegi, tõusis püsti ja läks majast välja ning tema mees, minu äi, järgnes talle. Shelly tõusis ka püsti, sülitas maha ja…
Shelly: Ma päriselt sülitasin kõige täiega maha.
June: Mu pojad võtsid isal käest ja läksid ka välja ning ma mõtlesin: “Vaene Paul!” Kuna armastasin teda nii väga, olin valmis kuulama, mis tal öelda on. Ta jagas mitmeid Piibli kirjakohti.
Ma ei mõelnud „ei” ütlemisele Jeesusele ega Jumalale. Mõtlesin üksnes vaese Pauli kannatustele ja tahtsin talle hädas toeks olla. Ta luges erinevaid kirjakohti, kuigi ma ei kuulanud neid. Siis aga esitas ta küsimuse, mis pälvis mu tähelepanu.
Meie poeg Scotty oli üksnes nädal varem tulnud koju juutide koolist ja küsis minu käest: “Ema, kas Jumal on olemas?”
Ma ei teadnud, kuidas sellele vastata ja samas ma mõtlesin, et pean ju midagi vastama, teades samas, et talle ei saa valetada. Niisiis ma ütlesin talle: “Ma ei tea ja ma ei usu, et üldse keegi seda täie kindlusega teaks, kuid ma loodan, et Jumal on olemas.”
Vastasin Pauli küsimusele umbes samamoodi. Ta rääkis palju Jeesusest, öeldes: “June, sa ei pea isegi mind uskuma, sest kui tahad teada tõde, võid küsida seda otse Jumala enda käest, sest Piiblis, Roomlastele 10:13, on öeldud: “Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”
See jäi kuidagi mu sisse kõlama ja ma teadsin, et küsin kord Jumalalt, kas Ta on olemas… Ma ei teadnud, kas Ta on, aga ma teadsin üht, kui Ta tõesti on olemas, siis ainus tõeline Jumal on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal ja kui Ta tõesti on olemas, siis see on see Jumal, keda tahtnuksin tunda.
Nägin samal ööl kohutava õudusunenäo. Tõusin voodis istuli ja Shelly küsis, kas minuga on kõik hästi?
Ütlesin, et on, aga teate ju isegi, mis tunne on pärast halba unenägu. Lamasin voodis ega suutnud enam uinuda, mõeldes, et nüüd on parim aeg, kui kunagi varem.
Hüüdsin sel ööl Jumala poole, öeldes: “Isa, kui Sa mind kuuled, siis palun vasta mulle, kas Jeesus oli Sinu Poeg? Isa, palun, ma väga vajan teada, kas Jeesus oli Su Poeg?”
Paremal pool meie voodit oli aken ja selle ümber ruloo. Korraga nägin tuld selle ruloo ümber. Otsekui tulekeeled sähvisid selle ümber seda ära põletamata. Siis see tuli liikus lakke, ümbritsedes kogu me toa lage. Tundsin seejärel pea kohal tugevat survet, öeldes samas iseendale: “Sa üksnes kujutad seda kõike ette.”
Samas kogesin jalgades judinaid ja miski otsekui sisenes minusse, puhastades kõik minu sees oleva. Mu keel hakkas kontrollimatult liikuma üles-alla ja mu huulilt kõlasid sõnad, mida ma polnud iial varem kuulnud.
Need sõnad olid: “Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.”
Kordasin seda palvet kolm korda ja kolmandal korral tundus, otsekui kogu mu olemus oleks seda palunud, kui need sõnad voolasid mu huulilt. Siis rõhumine kadus mu pea kohalt ja tuli lahkus toast samal kombel, nagu see oli tulnud.
Midagi aga oli toimunud minu sees ja ma olin täiesti teistsugune. Ma teadsin, et ma teadsin, et ma teadsin, et Jumal on olemas ja et Jeesus on Tema Poeg.
Palusin tol ööl Jumalalt veel midagi. Palusin: “Palun lase ka Shellyl tunda ära see tõde, sest ilma temata pole minust midagi.”
Ärkasin järgmisel hommikul, see oli augustis 1973. a. Me vanemad lapsed läksid laagrisse ja tütrele tuli lapsehoidja. Läksin kööki hommikusööki valmistama.
Shelly tuli kööki ja andis mulle hommikuse põsemusi, mispeale teatasin, et mul on talle midagi öelda. Ütlesin väga ettevaatlikult: “See, millest Paul meile rääkis, on tõsi. Jumal külastas mind.”
Ja siis ma selgitasin talle, mida olin kogenud, samas mäletamata seda palve osa, mispeale Shelly ütles…
Shelly: Armas aeg, mis siin toimub?
Ma ei pidanud oma venda enam juudiks, kuna ta järgis Jeesust ja ma poleks iial uskunud, et minu juudi päritolu naine võiks eales millegi sellise peale mõelda. Nii vastasin talle: “Ma lähen nüüd tööle, aga sina võta kaks aspiriini ja pane oma laubale kompressi, sest siis hakkab raudselt parem.”
Just nii ma ütlesingi. Kuid ta ei teinud seda. Milline kummaline naine, ei võtnudki oma meest kuulda…
Mida mul oligi ette võtta? See oli täiega üle mõistuse minu jaoks. Piiblis on öeldud, et juudid otsivad märki ja nii hakkas juhtuma igasugu uskumatuid asju.
Sõitsin kord ühega me autodest, mis oli nii nadis seisus, et kutsusin seda käulaks. See jäi korraga seisma ega käivitunud enam, mispeale ütlesin: “Issand, kui Sina oled see, keda mu vend ja naine tunnevad, siis suudad kindlasti selle auto käivitada.”
Keerasin võtit ja auto käivitus. See ei olnud minu jaoks piisav, sest kasutasin nii enda märke kui paljude teiste omi, mõeldes: “Mis ometi toimub?”
Olin kena juudi noormees, kes oli isegi bar mitzva läbi teinud ja nüüd korraga ilmus Jeesus välja! Igal juhul, sain 15 kuud hiljem ka päästetud.
Olin kord reisil ja minuga oli kaasas mu sekretär, kes oli samuti uuestisündinud usklik. Ta ütles, et peaksin kohtuma ühe mehega, kes oli tulemas New Havenisse. Tegu oli juudi mehega, kelle nimi oli Art Katz.
Mu vend Paul oli samal ajal Californias, aga ta kirjutas mulle ja ütles, et pean kohtuma selle mehega. Me elasime New Havenis, Connecticutis ja see mees kusagil New Jerseys, mis polnud meist väga kaugel.
Helistasin talle, kavatsedes öelda, et mul on piletid täisevangeelsele õhtusöögile, peale mida tahtnuksin temaga vestelda, et leida abi, kuna olin dilemma ees. Selle asemel aga küsisin: “Kuidas teile meeldiks veeta koos perega üks nädalalõpp meie kodus?”
Ma ei tundnud teda, kuid mis veelgi hullem, ta nimetas mind vennaks, isegi nii, et ma polnud teda iial näinud. Igal juhul, ta tuli ja sõitis me maja ette…
Sid: Muide, Art Katz, kes nüüdseks on juba taevas, oli kahtlemata kõige väljendusrikkam mees üldse, kes töötas keskkoolis õpetajana. Ta kõne kõlas kui poeesia. Ma polnud eales varem nii väljendusrikast meest kohanud.
Kui ma oleksin pidanud valima kogu maailmast kellegi, kes räägiks ühe juudi mehega, siis ma oleksin valinud selleks Art Katzi.
Shelly: Siis sõitiski see väljendusrikas mees meie maja ette, avas autoukse ja ma arvasin, et sealt astub välja tumedas ülikonnas valge pastorikraega mees. Tema aga küsis: “Kas teil pingpongi lauda ka on?”
Mõtlesin: “Mis toimub?”
Ta oli suurepärane pingpongi mängija. Sõime reedel koos õhtust ja vaatasime laupäeval jalgpalli. Ta ei survestanud mind kuidagi. June’i vanemad tulid meile ka külla ja me istusime kõik suure söögilaua ääres, kui Art ütles mu äiale: “Gus, tahaksin lugeda midagi Vanast testamendist, Jesaja 53. peatükist. Kas võin seda teile lugeda?”
Mind jäeti vestlusest täiesti välja. June oli ka mulle kunagi Jesaja 53. peatükki lugenud, aga palusin tal seda mitte selgitada. Selle asemel ütlesin: “Kui sa nii kangesti tark oled, hakka siis hoopis rabi naiseks, aga ära tule siin mulle seda seletama.”
Kui aga Art seda luges… See tekst algab sõnadega: “Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?”
Ajal, mil Art seda mu äiale luges, tundsin midagi kummalist toimumas oma südames. Ütlesin: “Jumal, on see tõesti võimalik, et Jeesus on meie Messias?”
Olin täiesti šokis. Heitsin õhtul magama. Meil oli pühapäeva hommikuks plaan minna ühte baptistikogudusse. Teadsin, et meil on üksnes 2 autot, Arti ja minu oma. Pidasin seda küll võimatuks, aga palusin siiski Jumalalt: “Kui Sa tõesti tahad mu elu kätte saada, siis tahan sõita kirikusse nii, et vaid mina ja Art oleme minu autos. Lihtsalt meie kaks.”
Hingasin pärast seda kergendatult, sest teadsin, et see on võimatu. Kaheksa inimest ei istu ju ometi ühte autosse, et mina ja Art saaksime sõita teises autos.
June tuli pühapäeva hommikul minu juurde… Olime kutsunud lõunaks oma juutidest pere ja sõbrad külla, et nad kuuleks hr Katzi rääkimas Piiblist, mispeale June teatas: “Ma ei saa teiega täna kaasa tulla. Arutage see Artiga läbi, aga ma ei saa tulla, sest pean valmistuma perekonna külastuseks.”
Seisin esiukse ees, käsi puusas, kui keegi haaras mul käest ja ütles: “Shelly, ma tahan tulla sinu autoga, sest Inger ja lapsed pole veel valmis.”
Mõtlesin endamisi: “Taevake küll! Jumal, mida Sa teed?”
Jagasin siis talle, et midagi toimus minu sees, kui ta mu äiale Piiblit luges. Ta sirutas oma käe mulle istme tagant ja hakkas palvetama, mispeale järgisin teda palves ja ta ütles: “Tere tulemast, vennas, Jumala riiki!”
Me palusime siis päästepalve. See viks ja viisakas juudist börsimaakler palus Jeesuse oma Päästjaks. Nii oligi.
Nad pidid pühapäeva õhtul tagasi koju minema, aga Art jäi veel üheks päevaks. Piiblis on öeldud, et üks päev on nagu tuhat aastat.
June: Shelly läks esmaspäeva hommikul tööle ja ajal, mil Art sõi hommikust, helises telefon. Helistajaks oli baptistikoguduse pastor, kus Art oli eelmisel päeval kõnelenud, kes tahtis Artiga rääkida.
Art küsis minu käest: “Kas sa oled ristitud?”
Ütlesin: “Ei, sest ootan Shelly järele.”
Shelly: “Ristimine” kõlas kuidagi nii võõralt ja paganlikult. Mis ristimine.
June: Ja siis kuulsin Arti ütlemas: “Laske bassein täis,” ja lõpetas kõne.
Ütlesin: “Art, Shelly pole ristimiseks valmis.”
Selle peale ta teatas: “Küll ma kannan hoolt tema eest. Kõnelen täna päeval tudengitele, aga kui Shelly tuleb töölt, siis tegelen ma temaga ise. Sina otsi välja tema teksad, üks vana särk ning mõned rätikud ja näeme baptistikoguduses!”
Shelly tuli koju, haaras külmikust tükikese kana ja hakkas sööma, teatades siis: “Muide, Art ütles, et ta tahab, et me näeksime ühte ristimist pealt.”
Küsisin vastu: “Kas see on kõik, mida ta sulle ütles?”
Shelly vastas: “Mhmhm? Miks sa seda küsid?”
Küsisin: “Kas ta ka ütles, keda seal ristitakse?”
“Ei. Miks sa seda küsid?”
Ütlesin: “See on sinu ristimine.” Mispeale ta vastas: „Kohe kindlasti mitte.”
Igal juhul küsisin, kas võin siiski igaks juhuks tema riided ja rätikud kaasa haarata.
Ta ütles: “June, istu autosse ja kirikusse jõudes istu kõige tagumisse ritta, ütlemata sõnagi.”
Shelly: Niisiis… jõudsime kirikusse. Palvetasin teel kirikusse uuesti. Mul pole aimugi, kust see tuli, aga ütlesin: “Issand, selleks, et saada mind ristitud, tahan näha tee ääres üht blondi hääletajat.”
Ma muudkui otsisin neid märke.
Jõudsime kirikusse, istudes tagumisse ritta. Naised läksid ühte riietusruumi, mehed teise ja ma vajusin pingis üha madalamale, sest kuulsin Art Katzi samme mulle lähenemas.
Ta ütles: “Noh argpüks, mida sa ootad?”
Ütlesin, et palusin midagi, aga Jumal ei vastanud sellele, mistõttu ma ei pea ka saama ristitud.
Ta küsis: “Shelly, mis sul viga on? Piiblis on öeldud, et nad uskusid ja said ristitud.”
Ütlesin: “Art, mina ei saa ristitud.”
15 minutit hiljem tõstis ta mu ristimisveest üles, peale seda, kui oli June’i sealt üles tõstnud ja nii ma saingi ristitud Jeesusesse Kristusesse. Olin kui seitsmendas taevas.
TV7 saates „Yliluonnolista
