Ani Lemström TV7 saates „Lähteellä”. Teda küsitleb Maarit Korhonen.
MK: Olen Maarit Korhonen. Minu külaliseks on Ani Lemström. Ta on laste juhendaja ja pereema, abielunaine ja eelkõige Jumala laps. Tere tulemast saatesse, Ani.
AL: Tänan.
MK: Sinu elus on olnud kriis kriisi järel. Noorelt said usklikuks kriisi kaudu, kui sinu poiss-sõber oli vanglas. Oled kohanud lastetuse valu ja väljakutseid adopteeritud laste vanema rollis. Jäid kogudusse pärast usklikuks saamist. Milliseid mõtteid oli sul tulevikust ja perekonnast?
AL: Olin noor usklik, kes pöördus mõnekümnesena. Issand juhatas mind sellisesse kogudusse, kus oli palju endiseid alkohoolikuid, kes olid väga sügavalt päästetud. Ise hakkasin peatselt paluma endale elukaaslast, abielumeest, kui kohtusin uskliknoortega teistest kogudustest ja panin tähele, kuidas selles vanuses abiellutakse ja rajatakse perekond.
Ka minul tekkis selle suhtes põhjendatud ootus, kuna meie koguduses oli mehi, kellel polnud hambaid või mingit vara. Mina olin ainus noorte hulgas, kellel oli oma üürikodu ja mööbel. Hakkasin paluma meest, kellel on hambad ja eluvahendid.
„Anna mulle korralik ja hea abielumees, kes on usus,” palusin. See oli minu unistus number üks.
MK: Siis selline korralik mees tuli kogudusse.
AL: Nii, ta tuli ühel päeval kogudusse külalisena. Ta oli korralik mees, kes käis tööl, oli igati tavaline, tore, oskas mängida kitarri. Meid ühendas koheselt see, et hakkasime koos muusikat tegema, kuna mina sel ajal juba laulsin. Meist said alguses kirjasõbrad. Umbes aasta aega kirjutasime. Siis üsna lühikese suhtlemise järel abiellusime.
MK: Kas tutvumise ajal esines märke, mis pani mõtlema abielu õnnestumise suhtes?
AL: Jah. Timo oli ja on suurepärane mees ning temal ei olnud midagi viga, aga varsti ma märkasin, et meie iseloomud ei sobi nii hästi kokku, kui ma oleksin soovinud. Mul tekkis kahtlusi, kas tema ikka on see Jumalast määratud mees. Ma ei tahtnud seda vastu võtta, kuna olin noor ja mul oli tugev eesmärk omada peret ja olla abielus.
Kord palvetasime selle pärast koos sõbraga, kelle kaudu tuli prohvetlik sõna, et tema ei ole veel see, kellesse sinu süda on kirglikult kiindunud, et see on veel tulemas. Ma ei soovinud seda vastu võtta, vaid pürgisin edasi suhtlemises, põhjendasin endale mingil viisil neid hoiatusi ja läksin edasi.
MK: Kas sa lootsid, et küll kõik õnnestub ega jaksanud sa oodata Jumala ajastust?
AL: Ei suutnud. Tema oli minu jaoks sobiv kandidaat. Ka Timo oli minusse armunud ning ma soovisin minna edasi. Olin veel noor ja naiivne usus ning vanuse poolest, kellel polnud piisavalt küpsust oodata Jumala tahet ega seda paluda. Ma ei suutnud enam kauem oodata. Meil oli siiski palju head, meid ühendas muusika ja mõndagi näis sobivat täiusliku suhte jaoks.
MK: Siis läksite Mikkelisse?
AL: Kolisime Mikkelisse siis, kui abiellusime.
MK: Milline aeg see oli?
AL: See oli teenimise aeg. Samuti nagu juba enne abiellumist, teenisime aktiivselt koguduses. Timo oli usus noorem ja see oli temale uus. Mina tugevana suunasin, et me läheme nüüd nelipüha kogudusse ja hakkame seal teenima. Panustasime teetoa bussi teenistusse ja rajasime ülistusrühma. Tegelesime muusikaga ja Timo tegi laule. Mängiti ja lauldi ning juhatati ülistusrühma.
MK: Siis suundusite abiellu. Millised olid väljakutsed abielus?
AL: Esimene väljakutse oli lastetus. Olime lootnud saada lapsi, aga see ei õnnestunud.
Mul oli kaks rasedusekatkestust, mis olid väga rasked kogemused. Need ei saanud hooldatud, vaid maeti ja jätkati elu. Oli valus, kui ümberringi pered said lapsi ja meie mitte.
Tagantjärele mõeldes püüdsin ma muuta Timot minule meelepärasemaks. Mul oli raske teda mõista ja armastada sellisena, nagu ta on. Igaühel on õigus olla armastatud sellena, kes ta on. Mina püüdsin teda muuta. See ei olnud hea alus suhtele.
MK: Siiski püüdsid sa teha tööd abielu säilitamiseks?
AL: Jah. Pöördusime varsti abielu nõustamisse. Mõistsin, kuidas olen tegutsenud isekalt ja austusvääritult. Ma muutusin ja pingutasin väga. Püüdsin armastada ja teha kõike, et olla hea naine ja osaliselt see Jumala armust õnnestuski. Uskusin, et kuna me olime sõlminud abielu, mis oli Jumala ees kinnitatud liiduna ja millele mina olin pühendunud, tahtis Jumal meid õnnistada.
Hiljem ka õnnistas. Võtsime kaks adopteeritud last ja saime ääretu seikluse ja kutsumise osaliseks lapsi lapsendanud vanematena. See ühendas meid palju.
Teisalt tõi see pingeid, kuna lastel oli mitmeid raskusi ja lisas uusi väljakutseid.
MK: Teid tõmbas eri suundadesse see, kui Timo läks õppima.
AL: Olime niigi usus erinevad. Mina olin rohkem lapsemeelne, kellel oli kergem uskuda Jumala sõna. Olin nagu väike laps, kes oli kasvanud vastavas õhustikus. Timo oli rohkem filosofeerija ja mõtiskleja, kes kahtles.
Selles olukorras ei aidanud kaasa asjaolu, et ma ei suutnud olla tema vastu mõistev ega armastusväärne, ega lasknud tal kasvada tema ajakavas koos Jeesusega. Püüdsin teda liiga palju survestada mingis suunas, ka usuasjades.
See viis meid erinevatesse suundadesse. Kui Timo läks teoloogiat õppima, erimeelsused süvenesid vaimulikult. Mina tahtsin liikuda karismaatilistes suundumustes ja Timost sai liberaal.
MK: Kõige selle juures tuli teil abielulahutus.
AL: Mul oli tugev soov teha kõikvõimalik meie abielu heaks. Mõtlesin, et maailmas ei pea omama kõike. Meil ei pea olema maailma kirglikum abielu. Olin sellega leppinud. Olin otsustanud, et piisab, kui meil on kaks last. Meil on perekond ja elu, mida oleme koos ehitanud neliteist aastat. Piisab kui leiame sügava partnerluse. Uskusin sellesse ja tegin palju selle heaks. Käisime abielulaagrites ja erinevates teraapiates.
Kuid Timo otsustas teisiti. Ta oli juba pikalt vaadanud väljapoole ja hellitanud mõtet lahutusest, elust ilma minuta. Siis ta leidis teise naise ja alustas salasuhet oma töökaaslasega. Ta jäi sellega vahele ja siis kõik purunes.
MK: Milline šokk see oli sinule?
AL: Väga tugev, sest ma üldse ei osanud seda karta. Mina ise, vaatamata tundepuhangutele, olin olnud ustav ja soovisin pühenduda ning palunud endale armastust oma mehe vastu. Arvasin, et ta teeb samuti. Ma lootsin tema peale pimedalt. See oli väga suur šokk.
Tal oli teine. Tema valis teise. Ta tahtis mind vahetada teise vastu. Ta oli petnud ja valetanud ning tegutsenud minu selja taga.
Selles ilmnes ka tohutu viha, et keegi teine naine võtab minult minu oma, purustab meie pere, viib lastelt isa ja minult abikaasa. Ta siiski oli minu mees. Jumal pani meid kokku püha abielulepinguga.
See põhjustas suure viha, raevu ja lootusetuse. Ma ei oleks kuidagi tahtnud temast vabaneda. Ma tegelikult rippusin tema särgis kinni, nutsin ja hüüdsin: „Ära hülga! Ära jäta mind ega riku seda peret. Teeme veel midagi. Proovime veel!”
Tajusin, et mitte ainult abielu, vaid kogu minu elu ja laste saatus olid purunemas. Lapsed olid adopteeritud, kellel oli ilma selletagi ränk saatus ja oleks väärinud tasakaalukat elu.
MK: Abielu purunemine on nagu doomino-efekt, mis mõjutab elus nii paljut: lapsi, sugulassuhteid, sõprussuhteid. Sellest tulenevad hülgamishaavad.
AL: Just nii, see on nagu doominoefekt. Kas keegi mõtleb teisele? Igaüks mõtleb sellele, mida tema ise kogeb. Ma olen armunud teisesse ja mul on õigus saada hea paarisuhe.
Muidugi soovib Jumal igaühele head paarisuhet. Selle heaks peab palju tööd tegema. Kuid et vahetada lihtsalt kedagi teise vastu, see mõjutab paljude elu. Sugulased ja sõbrad peavad valima poole. Kui oled neliteist aastat ehitanud ühiselu ja siis korraga kõik puruneb.
MK: Kuidas mõjus lahutus suguvõsale ja lastele?
AL: Esmalt olin väga vihane. Ütlesin lastele, et issil on nüüd hoor. Lapsed küsisid, mida hoor tähendab. Ma rääkisin Piiblist, mida see täpselt tähendab ning ütlesin, et isa on nüüd hooramas. Mina paljastasin selle suhte ka selle naise abielumehele. Helistasin talle.
Siis tuli mõte, et ma saan hakkama. Varsti aga märkasin, kui raske on kahe väikese lapsega ilma isata. Ma ei olnud kunagi ise majandanud ega maksnud ühtegi arvet. See kõik langes minu peale. Tegelik elu muutus palju karmimaks ja ma läbisin oma tundetorme. See oli karm.
MK: Rääkisid, et viha puhul peab rääkima lastele midagi ilusat nende isast.
AL: Olin kaks nädalat kiusu ajanud ja helistanud eksmehele. Ma kirusin teda, süüdistasin teda hooruses lastele ja kõigile sõpradele. Rääkisin, kui halvasti on mind koheldud ja kui valesti ta käitus. Ta tegelikult tegi nii ja ma tundsin, et minu viha on põhjendatud.
Siis ühe palvehetke ajal, kuna mul oli juba siis lähedane ja tugev suhe Jumalaga, hakkas Jumal rääkima, et nüüd aitab. Sa lõpetad eksmehe kirumise ja laste isa haukumise.
Siis ütlesin poegadele, et leiame 10 punkti ja kirjutame need paberile, miks teil on hea isa. Tegime 10punktilise nimekirja ja siis ma helistasin mehele, et olen selliseid jutte levitanud ja nüüd avastasin, et ka mina pole süütu. Ka mina olin temaga halvasti käitunud, eriti algusaastatel.
MK: Sul oli üksihooldaja argipäev. Milliseid mõtteid ja olukordi läbisid?
AL: Raskeimad olid majanduslikud mured. Raha ei piisanud ja oli nii palju meeste tegemisi, millega ma ei saanud hakkama. Ma ei suutnud pakkuda poistele seda, mida nad vajasid. Kui oled üksi, ei ole sul kellegagi jagada vanemlikku vastutust.
MK: Kas see tõi ka teatud pitseri sinu kui üksiku ja lahutatud kristlase peale?
AL: Jah. Kogesin seda, et kui kohtasin uut inimest, siis ju ei teatud, kuidas lahutus oli kulgenud. Ütlesin, et olen lahutatud ja juba see on pitser. Ütlesin, et mul on kaks last ja keegi ei teadnud, kuidas ma olin need saanud. Ma ei hakanud kõigile selgitama, et mees pettis ja hülgas minu. Tegin ka seda, et pilti endast parandada.
Kui lastel oli koolis raskusi, siis kutsuti esmalt rektori jutule lapsed ja siis ema. On raskem olla üksi naisena. Pead olema nii isa kui ema eest. Naisel tekivad siis tugevad tunded.
MK: Kuidas Jeesus aitas sind abielu lahutuse ajal, olles tugevuseks ja abiks?
AL: Jeesus aitas palju. Esmalt selles, et pääseda üle vihast, tulla toime, kolida uude kodusse. Selles aitas Jeesus mind konkreetselt mitmes olukorras. Näiteks tuli ühel pojal jalgratta kett maha. Ma polnud kunagi kette tagasi seadnud. Olin sisemiselt katki. Läksin trepikoja alumisse otsa ja nutsin, nii et keegi ei näinud. Palvetasin: „Jeesus ma ei suuda ega saa selle ketiga hakkama.”
Sealt tuli 12aastane naabripoiss rattaga ja küsis: „Kas vajate abi, võin aidata selle keti peale panna.” Juhtus palju selliseid konkreetseid sündmusi.
MK: Kui mõelda ajastuse peale, et just siis tuli see 12aastane poiss. Räägi oma nägemusest.
AL: Just pärast lahutust mõtlesin, miks nii läks, Issand. Minuga ei tohiks nii juhtuda. Jumal näitas mulle nägemuse, kuidas ma lendasin koos Jeesusega. Tõusime kõrgele õhku ja meie all oli kaunis liivarand, kuid see oli pime ja varjuline. Mõtlesin, et see oli kaunis, kuid mitte enam. Sinna ei paista päike ja see on korrastamata.
Jeesus ütles, et see on sinu abielu, mis võis olla kaunis, kuid mitte enam. Läheme edasi. Mina ei oleks tahtnud minna, kuid Jeesus ütles, et nüüd läheme. Me tõusime ja lendasime koos Jeesusega.
Ei mina ega Jumal oleks seda tahtnud, kuid nii see läks ja Jumal teeb midagi uut.
MK: Siis tuli toiduabi.
AL: Avastasin, et vaene ei saa tervislikult süüa. Ostan odavast kauplusest võimalikult odavaid lihapirukaid, mis on madala kvaliteediga. Kui soovin süüa tervislikku kodumaist köögivilja, ei ole mul selleks raha. Mul ei piisanud raha hea toidu jaoks. Pidin valima, et jätta mõni kulutus tegemata, et saada toitu.
Meie kodu külastas koguduse palvering ja ma hankisin alati sellele lauale toitu usus, samas mõtlemata, kuidas saada toitu lastele järgmisel päeval.
Siis tuli prohveteering, kui keegi nägi toidukorvi ja Issand ütles, et sellest alates on su toidukorv alati täis.
Mõtlesin, mida see tähendab, kuna seal ei räägitud midagi rahast, et selle eest toitu hankida. Siis tutvusin mehega, kes vahendas kauplusest ülejäänud toitu edasi. Võisin kaks aastat käia seal kaks või kolm korda nädalas perele toitu toomas, valides parimaid tervislikke toidukaupu.
Need olid kalliste kaupluste mahetooted, sest sageli jäävad just need üle, kuna on kallimad. Saime süüa tervislikult ja võisin selle tõttu pidada autot. See oli tohutu õnnistus.
MK: Kui Jeesus ikka uuesti vastas sinu igapäeva vajadustele, siis millise jumalasuhte see kujundas?
AL: Nende üksihooldaja aastate jooksul, kui oli kõige raskem, oli Jeesus kõige lähedasem. Vahel on isegi kahju nendest aegadest. Käisin sellises koguduses, kus õpetati selgelt, et Jumala sõna on rohkem tõde, kui see, kuidas sinule tundub, mida näed või millised on olukorrad. Looda Jumala sõna peale.
See oli tähtsaim aare, mida õppisin. Õppisin lootma Jumala sõnale. Olin mitmes väga raskes olukorras viibides väga rõõmus. Koguduses öeldi mulle, et sul on asjad nii hästi, et oled rõõmus ja täis Issanda väge.
Mina mõtlesin: „Oh milline nali! Kui nad vaid teaksid, kuidas asjad tegelikult on.”
Ütlesin, Jumal, miks ma olen nii rõõmus. See ärritab mind, kuna mul on nii palju palvevajadusi ja probleeme.
Kuid ma õppisin Jumala sõna ja keskendusin Jeesusele. Veetsin aega koos temaga. Õppisin seda, et Jumal ei jäta mind kunagi. Ma ei pea hädaldama ega paanitsema. Nägin ikka uuesti ja uuesti, kuidas Issand aitab läbi igast olukorrast.
MK: Aastal 2015 toimus muutus, räägi sellest.
AL: Kohtusin siis oma uue abikaasaga. Jumal andis oma armus mulle veel uue võimaluse. Kogesin romantilist armastuslugu. Olin ja olen ikka veel temasse tuliselt armunud. Oleme olnud abielus neli aastat.
MK: Milline Ani oli enne ja nüüd?
AL: Enne Ani mõtles must-valgelt. Nüüd on asjad hallimad. Mitte kõik, Piibli tõed on ja püsivad. Need ei ole hallid.
Enne olin usus enesekindel, valmis Piibliga pähe virutama. Olen nüüd alandlikum ja väikesem. Jumal on palju suurem. Enne arvasin, et pean ise lahendama kõik oma probleemid. Pean ise midagi ette võtma. Nüüd suudan oodata, mida Jumal teeb, jätta see Jumalale. Võin elada ebakindluses, ka nii, et ma ei tea, mis juhtub. Loodan Jumalale, sest tema teab.
MK: Kui ma kuulan sind, siis imestan, mida kõike on Jumal sinu elus teinud. Imetlen seda muutust, mis sinu südames on toimunud. Kui mõelda, milline Jumal meil on, kes aitab ja tervendab ning taastab! Kas tood kiituse ja ülistuse Jumalale selle eest, mida tema teeb?
AL: Tänu Isa, Jeesuse nimel, et saan olla Sinu laps. Tänu, et oled olnud ustav kõik need aastad. Tänu, et kandsid hoolt minu eest. Tänu, et andsid minule nii palju. Tänu Isa, et saan olla osaduses Sinuga. Tänu, et oled andnud oma sõna, mis kannab, viib edasi ja on kindel. Ülistus ja au Sulle, püha Jumal. Oled hea Isa, tugev ja vägev, oled kõikväeline, täis armastust ja armu. Sa oled püha. Halleluuja!
MK: Tänu, Ani, et jagasid oma lugu. Usun, et sellest saavad paljud puudutatud. Ole õnnistatud. Rahu ja hingamine lisandugu sinu elus.
Aamen.
