Tänane külaline on Kalevi Marin, kes on 85aastane ja teeb endiselt misjonitööd. Ta on ime selles, et ta oleks pidanud juba neli korda surnud olema ega üldse sellesse maailma mitte sündima.
Mu vanem õde on minust kolmteist ja pool aastat vanem. Kui tema sündis, ütlesid arst ja ämmaemand minu ema kohta, et proua Marin ei saa enam kunagi lapsi. See olevat selgemast selgem. Polevat mingit võimalust.
Aga kolmeteistkümne aasta pärast jäi ema uuesti beebiootele ja see oli üllatav. Aga nii ma siis sündisin.
Tavaliselt tuldi kogudusest koju vastsündinud last õnnistama, aga mu isa ja ema viisid mu Kuopiosse, Eelimi kogudusse, kus mind õnnistati.
Nii nagu Jumala sõna räägib sellest, kuidas Hanna ja Elkana viisid Saamueli templisse õnnistamisele, otsekui loovutades ta Jumalale. Nii “loovutati” ka mind, nagu mulle sellest on räägitud.
Siis aga juhtus nii, et ma jäin 2aastasena auto alla. Auto rattad sõitsid üle mu rinnakorvi ja kõhu. Mind viidi haiglasse, kus olin neli kuud. Viimasel kuul olin täiesti teadvusetult.
Ühtlasi olin ka halvatud – mul ei liikunud ükski kehaosa. Mind söödeti kummivoolikutega ja seal oli selline lehter. Mulle anti peamiselt mingit vedelikku.
Siis toodi mind koju surema. Isa palkas mind hooldama sama õe, kes mind ka haiglas ravis. See oli tookord Kuopio linna maakondlik haigla.
Ema palus igal jumalateenistusel palvetada, et Jumal tervendaks minu, kuigi see tundus üsna võimatu. Ometi esitas ta alati sellise eestpalve.
Ühel laupäeval tuli meile koju mind üle vaatama keegi professor Hämäläinen, kelle sõnul ma pidanuksin juba surnud olema. Ta mõõtis minu südamerütme ja ütles: “Ma ei annaks siin isegi ühte tundi eluaega.”
Siis läks ta voorimehega tagasi koju ja mina elasin ikka edasi.
Järgmisel hommikul läksid ema ja isa koosolekule, kus ema esitas esimest korda sellise palvesoovi, et nad suudaksid üle elada selle, kui nende poeg Kalevi neilt ära võetakse.
Jutlustaja Vilho Soininen palvetas aga tuliselt: “Tõsta see väikemees sealt püsti! Sündigu see Sinu auks, Jumal!”
Ma olin samal hetkel oma hällis püsti tõusnud ja raviõde imestas: “Mis nüüd juhtus?”
Ma olevat tahtnud võrevoodist välja ronida, mispeale ta tõstis mu võrevoodist põrandale, hakates mul kätest kinni hoidma.
Mina aga põgenesin tema käte vahelt. Läksin uksest välja liivakasti ja hakkasin seal mängima samade autodega, mis olid sinna kevadest jäänud. Ajavahe oli siis neli kuud.
Raviõde rääkis sellest ka mu emale ja isale, et poissi ei saanud enam tuppa tagasi. Ma tahtsin autodega mängida ja ta pidi mind liivakasti jaoks sobivalt riidesse panema.
Ema ja isa hakkasid jumalateenistuselt tagasi tulema. Meie maja asus mäenõlval, mille allkorrusel oli kauplus. Ema nägi eemalt, et Kalevi on väljas ja pidi selle peale kokku kukkuma. Ta arvas, et see on minu ingel, keda talle näidatakse.
Teiselt poolt jooksis kohale ehmunud raviõde, kes ütles: “Kalevi tõusis võrevoodis püsti! Ta hakkas nõudma, et tahab minna välja, ja nüüd ta siis mängibki seal.”
Järgmisel hommikul läksime isaga linna. Sel ajal polnud busse ega muud transporti. Kõndisime isaga kaks kilomeetrit linna, minnes kohe kirstuettevõttesse.
Isa ütles: “Siin ongi see poiss, kelle jaoks ma kirstu tellisin, mis on nüüd valmis.”
Poeomanik hakkas nutma ega öelnud midagi. Ta läks kassa juurde ja andis isale kogu raha tagasi.
Siis läksime maakonna haiglasse, kus võttis vastu professor Hämäläinen. Isaga suurde ooteruumi sisse astunud, öeldi kohe: “Marin, tulge siia!”
Nii me läksime koos tema kabinetti. Professor uuris mind igalt poolt põhjalikult ja ütles siis: “Ta on igati terve laps. Ainus, mis tal on, on see, et tema rüht on nagu vanal mehel.”
Mind oli rinnust pigistatud ja see oli jäänud “märgiks” sellest, et see väike poiss on kunagi olnud olukorras, kus te oli surmasuus.
Siis me läksime koju ja ma hakkasin iga päev kätel rippuma ja 10-aastaselt läks mu selg tagasi sirgeks.
Emal läks üldiselt hästi, kuid ta oli järeleandmatu palvetaja. Mina käisin juba koolis, kui ema töötas samal ajal juuksurina. Korraga sai ta taevast sõnumi: “Nüüd peab kohe minema palvetama!”
Ta küsis oma kliendilt, kas keegi teine juuksur võib jätkata tema lõikust, kuna tema peab ära minema. Klient oli nõus.
Ema pani kiiresti jope selga ja jooksis koju. Ta polnud üldse jooksja inimene. Tavaliselt ta kõndis, isegi pikki vahemaid.
Seekord ta jooksis koju ja ka mina tulin just koolist. Kui ema esiku poolt sisse tuli, oli ta higist täitsa märg ja punane. Ta läks elutuppa, viskas teel jope nagisse ja hakkas kohe palvetama.
Kui tulin järgmisel päeval koolist, ema ikka veel palvetas elutoas. Läks veel paar tundi, enne kui ema sealt ära tuli.
Ta läks seejärel Alhströmi sauna ja võttis puhtad riided kaasa. Kuid ta oli palves saanud ühe nime.
Isa arvas, et see võib kindlasti olla keegi misjonär. Ta otsis kõikvõimalikest kohtadest ja leidis lõpuks selle nime ühest misjoniseltsist, mis asus Aafrikas.
Ema kirjutas kõik täpselt üles ja kirjutas kirja sellest, mis oli juhtunud. Poole aasta pärast tuli vastus, sest kolm kuud kulus posti liikumiseks sinna ja sama palju tagasi.
Nimetatud misjonär kirjutas selles kirjas, kuidas teda rööviti sel ajal misjonijaamast. Inimsööjate hõim viis ta enda juurde ja nad sidusid ta kinni posti külge. Siis nad pidasid terve öö oma rõõmurituaale, kus olid ka tõrvikud ja mida kõike muud.
Äkki nad peatusid ja vahtisid teda mitu tundi. Siis sidusid nad ta posti küljest lahti, kuigi ta ise oli ikka veel kinni seotud, ja viisid ta tagasi misjonijaama, jättes ta kuhugi muru peale. Sealt ta ka leiti.
Ta jagas kõiki neid üksikasju, mis juhtusid kellaajaliselt täpselt siis, kui ema hakkas palvetama. Kui misjonär vabastati, lõpetas ka ema palvetamise.
Olin 6-aastane, kui nägin kord aknast kuradit. Vaatasin elutoa aknast välja ja nägin Toivase Heiki õuel hingevaenlast. Ta oli jubeda väljanägemisega ja musta värvi.
Ma ei kartnud, aga ma ei tahtnud teda vaadata. Läksin hoopis diivanile istuma. Siis hingevaenlane tõusis, vaatas aknast sisse ja jõllitas mind. Peab ütlema, et ta silmad olid nii külmad ja läbistavad.
Mina ütlesin väikese poisina: „Sul pole mingit võimalust minu juurde pääseda! Mu ema palvetab siin toas ja sul pole mingit võimalust siia tulla.”
Hingevaenlane vihastus selle peale. Ta tõusis natuke kõrgemale ja pani silma akna vastu, mille järel tekkisid aknale kõik vikerkaare värvid. Siis aga läks ta ära.
Ma ei rääkinud sellest emale midagi, kuigi mind pani natuke imestama, mis asi see selline oli.
Olin kolmeteistkümne aastane, kui olime kolinud Kuopio kesklinna. Siis küsisin emalt, kas ta mäletab, kui väga ta proovis seda akent puhtaks pesta, aga see ei õnnestunud. Ema isegi mõtles, et kas peab klaasi ära vahetama, aga seda siiski ei tehtud. Jäeti niisama.
Ema ütles, et ta mäletab küll seda. Ta imestas samuti, mis on selle klaasiga juhtunud.
Mina aga mõtlesin, mida see minu elu jaoks tähendab ja küsisin seda emalt. Ema oli natuke aega vait, mõtles ja ütles siis:
“Kuule, ma ütlen sulle nii, et kord sa satud mingis olukorras kokku sellesama hingevaenlasega ja sul pole kuskilt ümbruskonnast mingit abi loota. Aga siis keegi äratatakse üles sinu eest palvetama. See on täitsa kindel, et sa ei ole üksi!”
See juhtuski 33 aastat hiljem Saudi Araabias. Seal oli olukord, mis on omaette pikk lugu, aga ma pidin andma ühele ostuosakonna poisile Uue testamendi.
Hakkasin magama jääma, sest päev oli olnud sündmusterohke. Olin olnud Rijadis Kohtumõistmise väljakul, kus inimestel raiutakse käsi maha, kus neid piitsutatakse ja kus lüüakse päid maha.
Olin seal nn vaikimise ajal, kui inimesed ei tohtinud omavahel rääkida. Sel ajal läksid inimesed mošeedesse palvetama. Kui palveaeg läbi sai, tulid nad sealt välja. Ma seisin seal üksi.
Äkki kuulsin selja tagant samme ja mind haarati kõrist ja hakati kägistama. Ütlesin: “Kao minema Jeesuse nimel!”
Vaatasin ettevaatlikult selja taha, aga seal polnud kedagi. Kui vaikimise aeg läbi sai ja esimene takso tuli, sõitsin koju. Kui hakkasin hambaid pesema, nägin oma kaela peal musti jälgi. Heitsin seejärel magama.
Kui juba magasin, tundsin, et keegi on minu toas. Avasin silmad ja nägin toas jäiselt valget kuradit. Panin lambi põlema ja ta kadus.
Mõtlesin, et magan edasi lambi valgel. Olin rampväsinud. Päevasel ajal on Saudi Araabias varjus +58°C. Eks iga inimene, olles sellise kuumaga väljas, ikka väsib.
Jäin just uuesti magama ja tundsin taas, et keegi on mu toas. Avasin silmad ja nägin, et kurat oli mu voodi otsas. Täpselt samasugusena nagu teda 6aastasena nägin. Ajasin ta Jeesuse ja eriliselt Jeesuse vere nimel sealt välja ja ta läks.
Siis jäin uuesti magama, tundes taas, et keegi on mu toas. Ma ei oska isegi öelda, mitu korda pidin teda selle öö jooksul välja ajama. Hommikul, kui lõpuks ärkasin, olin väga väsinud, sest polnud saanud öösel mingit rahu. Võtsin Uue testamendi ja läksin autosse.
Kui öö on niimoodi mööda saadetud, tundub, et midagi on katki. Ka mõttemaailm on suures segaduses. Mõtlesin, kas pean äkki minema kontorisse ja paluma, et lähen Soome tagasi. See oli väga jube öö.
Sõitsin siis töö juurde, kuhu läksin alati tund aega varem. Seal oli Abdullah, minu ostuosakonna poiss, kellega olin kokku leppinud, et annan talle pühakirja. Olime rääkinud pühakirjast nii Koraani kui Piibli mõistes ja ma lubasin viia talle Piibli.
Ta oli ukse peal ja tuletas mulle meelde, et pidin talle pühakirja tooma. Ta teatas, et ma jõuan veel selle tuua, kui olin öelnud, et ma polnud seda kaasa võtnud. Läksin seda tooma.
Mul kukkus kui kivi südamelt, kui ta ütles, et pean sellele kohe järele minema. Nende kultuuris juhile üldiselt käske ei jagata, aga siis ta kamandas mind, sest ta oli pühakirja lugemisest niivõrd huvitatud.
Läksin seda tooma ja jõudsin tagasi õigel ajal, kuna kojusõit võttis aega veerandtunni. Töö juurde jõudnud, oli Abdullah aga kadunud. Mõtlesin, kuhu kohta ta küll kadus.
Otsisin teda kogu aja igalt poolt. Küsisin ka teistelt, kus ta võib olla. Ta ju pidi poodi minema. Aga ma ei leidnud teda.
Siis saabus lõunaaeg ja just enne seda ta tuli ning koputas mulle õlale. Kui ümber pöörasin, ütles Abdullah: “Kohtume kümne minuti pärast sauna taga.”
Vastasin, et sobib.
Läksin kümne minuti pärast sauna juurde, kus Abdullah juba ootas. Andsin talle Uue testamendi, tema asetas selle vastu oma rinda ja ütles:
“Kas tead, et siin YIT-s on tööl palju inglise keelt rääkivaid nuhke. Aga mina olen ainuke, kes pole salapolitsei teenistuses. Ma olen täiesti aus. Kui aga salapolitsei saab teada, et sa andsid mulle Uue testamendi ja mina selle vastu võtsin, võetakse meil mõlemal järgmisel reedel Rijadi väljakul pea maha.”
Ma ei saanud sellest tollal niimoodi aru, et selle asja pärast võib kaela kaotada.
Samal päeval juhtus see, et sain sõnumi kutsega minna peakontorisse. Kui sinna jõudsin, ootas seal mind juba valmis ostetud lennnupilet Medinasse.
Läksin kohe kohvreid pakkima, et olla valmis lennuks ja juba samal ööl lendasin Medinasse.
Samal ajal torisesin veidi Jumalaga, et oleksin tahtnud peale nii ränka kogemust lugeda koos Abdullahiga pühakirja ja seletada seda talle, et ta võinuks selles hakata kasvama.
Olin siis Medinas ja tuli jõulueelne aeg. Ma olin seal poissmehe lepinguga, mis nägi ette kolm kuud tööd ja pärast seda üks kuu puhkust. Nii olin sõitmas tagasi Soome.
Oleksin saanud sõita Jedda kaudu, mis on otsetee, aga ma võtsin pileti Rijadi kaudu, kuna tahtsin näha Abdullahi. Seal jäi piisavalt aega selleks, et sõita vajalikku kohta taksoga ja samamoodi tagasi tulla.
Nii ma siis läksin. Ka väravavalvur oli rõõmus minu tuleku üle.
Haigla ehitusobjekt asus ühel mäeküljel. Abdullah oligi seal ja tal oli kittel seljas. Ta tõstis kitli hõlmad üles ja hakkas minu poole jooksma, samas hakates nutma ja mind suudlema.
Kõik töötajad kogunesid ümberringi vaatama ja mõtlesid, mis nüüd toimub. Saudi-araablane suudleb valeusulist!
Abdullah hakkas nutma ja ma küsisin: “Mis sul viga on? Mis on juhtunud?”
Ta vastas: “Ma olen uuesti sündinud!”
Siis hakkasin ka mina nutma. Ma ei suutnud enam. Ma pole üldiselt täiskasvanuna nutualdis, aga siis ma puhkesin nutma.
Võtsin seda suuandmist väga südamesse. Ma polnud enne kunagi meest suudelnud. Tõsi küll, suudlesin ka siis, kui viisin piibleid Nõukogude Liitu.
Siis aga tuli minu aeg lahkuda. Mind ootas värava juures takso. Istusin taksosse ja sõitsin tagasi.
Ma ei mäleta sellest reisist mitte midagi. Minu sees pulbitses sedavõrd, kuna Abdullah oli saanud usklikuks. Kuidas on see võimalik?
Mõtlesin oma peas, et mina oleksin jaganud talle usku pöördumist nö vale kultuuri taustaga. Seal on väga suur kultuuride erinevus. Kuid Püha Vaim juhtis teda, nii et ta sai usklikuks just lugemise kaudu.
Siis juhtus nii, et kui saabusin Saudi Araabiast koju, siis viis aastat pärast seda sündmust oli ajakirjas Seura üks lugu, kus keegi haigehooldaja rääkis oma loos: „Ma pidin minema Saudi Araabiasse selleks, et saada usklikuks.”
Võtsin temaga kohe ühendust. Ta oli parajasti Turus ja ma küsisin tema käest kõike. Uurisin ka seda, millised mehed parasjagu juhtkonnas on.
„Kas ma tohin esmalt küsida, kas seal on selline mees nagu Abdullah?
See on mõistagi varjunimi. Saudi Araabia kuningas oli ka Abdullah, nagu ma just ütlesin.
Ma lisasin, et Abdullahil on sudaanlannast ema, mida on vähestel.
Ta vastas: “Jah on. See Abdullah on neil juhtkonnas.”
Siis ta rääkis, kuidas ta esimest korda sinna läks. Tema kolleeg oli teda kaasa kutsunud, öeldes: “Tule koos minuga, sest sa oled kristlane.”
Siis ta läkski sinna koos temaga. Aga seal ta ei saanud teisiti, kui pidi tulema usku, sest isegi tema mõtetest räägiti talle.
Ütleksin lõpetuseks kõigile seda, et teadku iga kristlane, kes on uuesti sündinud, et on väga tähtis, et me juhinduksime Jeesuse misjonikäsust. Me palvetame misjonitöö eest ja annetame selleks ka vahendeid, sest see on suurim ja tähtsaim ülesanne, mis elus saab olla.
Jeesus ütles nii: “Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule, kõikidele suguharudele, hõimudele ja keelerühmadele!”
TV7 saates
„Isanda lauas”
