Skip to main content

Tsiteerime koos Piiblit Tiituse 2:11-14: “Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.”

Piibel räägib lõpuaegadest selle esimestest lehekülgedest kuni Ilmutuse raamatuni. Paar päeva tagasi olin arsti vastuvõtul regulaarses kont­rollis. Arst ja kaks õde küsisid minu käest: “Mida te arvate maailma hetkeolukorrast?”

“Ma arvan, et elame lõpuajal.”

Mu üllatuseks arvasid kõik kolm, et täpselt nii see ongi. Üllatav.

Räägin nüüd sellest, kuidas lõpuaegadesse suhtuda. Oleme eelnevalt kuulnud prohveteeringuid, mis ütlevad, et lõpuajad on tõsiste läbikatsumiste ajad. Meie ees on arvatavalt kogu inimkonna suurimad kannatused ja proovilepanekud. Loetlen mõnin­gaid Piibli ennustusi lõpuaegade kohta ning annan seejärel nõu, kuidas minna sellele ajale vastu hirmuta.

2Tm 3:1 kirjutab Paulus Timoteosele: “Aga see olgu sul teada…”

Jõuline soovitus. Peame olema teatud asjades kindlad, kuid seda ei saa unustada “et viimseil päevil tuleb raskeid aegu”.

Kreekakeelne sõna, mis on siin tõlgitud kui “raske”, esineb Uues Testamendis vaid ühe korra: salmides, kus räägitakse kahest mehest, keda kurjad vaimud vaevasid ning kes tulid Jeesusele vastu Gennetsareti järvest ida pool.

Seal salmis on kasutatud sõna “vägivaldne”. Need mehed olid üsna vägivaldsed. Järelikult ütleb Piibel, et viimsetel päevadel on tulemas vägivaldsed ajad. See on minu arvates täpsem tõlge kui “rasked ajad”.

Paulus põhjendab, miks lõpuajad saavad olema keerulised. Sellepärast et inimloomus, selle eetika ja moraal on lagunenud. Ta loetleb moraalseid patte, mis iseloomustavad inimesi sel ajal.

Kolm nendest on sellised, mida inimesed armastavad. Nad armastavad üksnes iseennast, teiseks raha ja kolmandaks armastavad nad rohkem naudinguid kui Jumalat.

Piibel osutab eksimatu täpsusega inimkonna suurele põhiprobleemile, mis on ka sellel maal selgesti nähtav ‒ inimesed armastavad üksnes iseennast.

Enesearmastus on lõhkunud abielusid, perekondi, kogudusi ja ka ühiskonda tervikuna. Suhtumine on selline: “Mina tahan seda. Mul ükskõik, mida sina tahad. Mina teen nii, sina võid tegutseda omamoodi. Mina tean, mida tahan, ja ma ka saan selle.”

Selline suhtumine lõhub perekondi, perekondade lagu­nemine viib aga ühiskonna hävinemiseni ja igasuguse ühiskondliku korralduse kriisini.

Teine kirjakoht, kus meid hoiatatakse lõpuaegade sündmuste suhtes, on Mt 24:7-13. Jeesus räägib sünnitusvaludest, mis on Jumala maapealse kuningriigi alguseks. Jumala kuningriiki pääseb üksnes ühe tee kaudu. Sellele teele ei saa hüpata poole pealt, vaid sinna peab sündima.

Jeesus ütles: “Kui inimene ei sünni uuesti, ei saa ta jumalariiki näha ega pääse ka sinna sisse.”

See ei puuduta pelgalt üksikuid inimesi, vaid kogu maailma tervikuna. Maailm võib jumalariiki pääseda üksnes sündimise teel.

Mt 19. peatükis nimetab Jeesus seda uue maailma sündimiseks või taastamiseks. Kuid igale sünnitusele eelnevad sünnitusvalud.

Mt 24:7-13 loetleb Jeesus, milles need sünnitusvalud seisnevad. Kõigepealt tõusevad riigid üksteise vastu. On huvitav kokkulangevus, et kreekakeelne rahvast tähistav sõna on “ethnos”, millest tuleneb ka väljendus “etniline konflikt”, mida kuuleme sageli uudistes.

Järgmiseks tõuseb riik riigi vastu, mis tähendab minu arvates poliitilisi sõdu. Kõikjal on näljahäda, haiguslikud epideemiad ning maavärinad. Ja nüüd kõrvad kikki: kõik rahvad vihkavad ja kiusavad kristlasi taga. Vastasseisu tõttu taganevad paljud kristlased usust ning reedavad üksteist, et oma elu päästa. Tõuseb valeprohveteid. Kurjus kasvab.

Kui paljud teist, kes on siin maal vähemalt kümme aastat elanud, on minuga nõus, kui ma väidan, et kurjus on kasvanud? Ja siis öeldakse, et paljude kristlaste armastus jaheneb. Kreeka keeles on siin sõna “agapé”, mis kirjeldab jumalikku armastust.

Siis räägitakse vastupidavusest. Jeesus ütleb: “Kes lõpuni vastu peab, see pääseb.” Algne tekst on veel täpsem: “Kes on pidanud lõpuni vastu, pääseb.”

Praegu oled sa küll päästetud, kuid et selles püsida, pead lõpuni vastu pidama. Kordan lõpuaegade märgid üle ilma kommentaarideta, kuna need on väga olulised: rahvas rahva vastu, riik riigi vastu, näljahäda, katk e. haiguslik epideemia, maavärinad, kõik riigid kiusavad ning vihkavad kristlasi, paljud kristlased taganevad usust ja reedavad üksteist, ilmub palju valeprohveteid, kurjus kasvab, mitmete kristlaste armastus jaheneb ning lõpuks: me peame olema vastupidavad.

Usun, et olete minuga nõus, kui ütlen, et väljavaated pole just roosilised. Olen Piiblist õppinud objektiivsust. Hakkasin 52 aastat tagasi Piiblit uurima sooviga teada saada, mida Piibel tegelikult ütleb, kõrvaldades kõik inimeste arvamused ja vabatõlgendused ning eriti enda eelarvamused.

Kõigil on eelarvamusi iseenda, haiguste, koguduste, riikide, teoloogia ja kes teab veel mille suhtes. Kuid kui tahad tõesti kuulda, mida Jumal oma Sõnas ütleb, pead kõik selle maha panema ning oma südame ja meeled alandlikkuses Talle avama. Pead avama end Jumalale.

Olen sageli oma kuulajatele öelnud, et kui te pole hämmastunud, siis te pole Piiblit lugenud, sest Piibel on hämmastav raamat. Kui te pole kunagi olnud šokeeritud, siis te pole Piiblit lugenud, sest Piibel on šokeeriv raamat.

Vastan oma küsimusele “Kuidas minna lõpuaegadele vastu hirmuta?” Ilmutuse raamatu põhjal. Mul pole tabelit ega tõlgendamise metoodikat, ka ei ürita ma prohveteeringuid ise tõlgendada. Võtan sellise hoiaku, et olen avatud, kui Jumal tahab meile midagi näidata. Aastate jooksul on Ta mulle paljusid asju ilmutanud.

Ilmutuse raamatu esimesed salmid on lõpuaegade mõistmise võtmekohad. Kui me ei alusta Ilmutuse raamatust, siis võivad vaenlase jõud meid purustada.

Minu tõlgendus algab tekstist Ilmutuse 1:10-17, kus Johannes ütles: “Ma olin vaimus Issanda päeval ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunat, mis ütles: “Mida sa näed, kirjuta raamatusse ning saada neile seitsmele kogudusele: Efe­sosse ja Smürnasse ja Pergamoni ja Tüatiirasse ja Sardesesse ja Filadelfiasse ja Laodikeiasse.” Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga…”

Kui Jumal ilmub kellelegi Ilmutuse raamatus, siis ilmutuse saanud isiku tähelepanu ei pöördu kohe Jumala isikule. Tundub, et me ei kannataks kohata Jumalat otse. Niisiis näeb Johannes kõigepealt seitset lambijalga ja lampi.

Johannes jätkab: “… ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga. Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu.”

Tundub, et see oli Johannese võimsaim maapealne kohtumine Jeesusega, lähedasem, kui ühelgi teisel apostlil oli olnud. Johannes oli ju see jünger, kes toetas end Jeesuse rinnale pühal õhtusöömaajal ja küsis: “Kes meist on äraandja?”

Jeesuse ülestõusmise järgselt oli Johannes üks neist, kes nautis Galilea mererannal hommikusööki koos Jeesusega.

Nüüd ilmus Jeesus Johannesele täiesti teisel viisil. Ilmutus oli niivõrd vägev, et Johannes kukkus Jeesuse jalgade ees kokku. Milline see ilmutus siis päriselt oli?

Minu vastus on: Johannes kohtas Jeesust kui Kohtumõistjat.

Kirikutes räägitakse palju sellest, et Jeesus on vabastaja, kuid vähe sellest, et Ta on Kohtumõistja. Ta on kõikide inimeste kohtumõistja. Ta mõistab Koguduse ning siis kõigi surnute üle kohut. On tähtis mõista seda fakti, et Jeesus on Kohtumõistja.

Nägemus oli hirmutav: “… ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin, tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema jalad olid vasemaagi sarnased.”

Kõik need salmid kirjeldavad erinevaid kohtumõistmisi. Kui Johannes kohtas Kohtumõistjat, langes ta Jeesuse ette otsekui surnu. On oluline mõista, et me kõik seisame ühel päeval Jeesuse kui Kohtumõistja ees.

Vaatame hetkeks 2 Kr 5:10: “… sest me kõik (kõik kristlased) peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.”

On vaid kaks kategooriat: see mis pole hea, on paha. Vahevariante Jumala väärtussüsteemis pole.

Paulus jätkab: “Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma.”

Kui paljud meist on õppinud Issanda kartust tundma? Kui paljud räägivad oma jutlustes jumalakartusest? Jeesuse nägemine oli nii võimas kogemus, et Johannes langes maha otsekui surnu.

Johannes jätkab: “Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: “Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.””

Jeesus pole pelgalt Kohtumõistja, vaid kõige halva võitja: patu, surma, Saatana, põrgu. Ta on lõplik Võitja ning Tema võit on täielik.

Jeesus ei läbinud seda kõike iseenda pärast, sest Ta on alati olnud võidukas. Ta samastus meiega, et Ta võiks võtta koha meie asemel, viies meid ühes endaga võidusse. See on Jumala arm.

Järgmisena täheldan midagi olulist: Ilmutuse raamatu seitse lampi lambijalal on seitse kogudust. Johannes nägi Jeesust seisvat seitsme koguduse keskel.

Peame mõistma, et kogudus on läbi ajaloo olnud Jumalale tähtis. Tsiteerisime äsja koos “et puhastada meid endale pühaks rahvaks, kes kogu oma jõust teeb head” (inglise k. tõlge).

Jumala hoolitsuse tähtsaim objekt on kogudus. Mitte rahvad, poliitikud või sõjapealikud, vaid Tema Kogudus. Peame mõistma, et oleme Tema hoolitsuse nimekirjas esimesed. Kui te seda ei mõista, siis tekib teil kergesti hirm.

Johannes nägi kõigepealt Jeesust koguduste keskel jalutavat, mis viitab sellele, et Ta käis neid kontrollimas. Peatüki lõpus ütleb Jeesus: “Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa näed mu paremas käes ja nende seitsme kuldlambijala saladus on see: seitse tähte on seitsme koguduse inglid…” (ütleksin pigem preestrid), “ja seitse lambijalga on seitse kogudust.”

Igaüks, kes on evangeeliumi kuulutamise töös: pastorid, evangelistid, õpetajad ja prohvetid, peavad meeles pidama, et Issand hoiab meid oma paremas käes. Mõtle sellele! Me oleme Tema paremas käes.

Ilmutuse raamatu 2. ja 3. peatükis on läkitused seitsmele kogudusele. Ma ei peatu siin pikalt, kuid ma tuletan meelde, et iga kiri saadeti kogudusele. Kirjade sisu kuulsid ainult need, kes olid koguduse liikmed. Usun, jättes erandid kõrvale, et Jumal ootab, et iga usklik oleks pühendunud koguduseliige.

Kui Ilmutuse raamatu kirjad saadetaks teele nüüd, siis need teie hulgast, kes ei kuulu kogudusse, ei kuule kunagi kirjade sisu. Kirjad saadeti ainult kogudustele, kuid samal ajal puudutasid need igaühte.

“Kui keegi kuuleb Minu häält…”

Koguduse nimekirjas olemisest ei piisa. Peame olema võimelised kuulma Issanda häält.

Olen uurinud raamatuid, ma ei raiska sellele aega, kuid täheldan kahte asja. Jeesus ütleb viiele kogudusele seitsmest: “Ma tean su tegusid.”

Muidugi minu kasutatud King Jamesi tõlkes on need sõnad esitatud seitse korda. Uutes algtekstile lähedasemates piiblitõlgetes esinevad need sõnad viis korda.

Mulle meeldib King Jamesi tõlge, mis on Jumala Sõna olemusele lähemal kui ükski muu tõlge, kuid omal ajal polnud meil nii täpset infot kui tänapäeva tõlkidel. Ärge pange pahaks, kui teil on King Jamesi tõlge, kus on need sõnad seitsmekordselt, kuigi uutes piiblitõlgetes on need sõnad viiekordselt.

Vähemalt viis korda ütles Jeesus: “Ma tean sinu tegusid.” Need sõnad on märkimisväärsed.

Ta ei öelnud: “Ma tean teie koguduse motot, teie usutunnistust või teie koguduse jumalateenistuse kava.” Vaid Ta ütles: “Ma tean su tegusid.”

Tähtis pole mitte see, mida räägime, vaid see, mida teeme. Seitsmest kogudusest viiele oli Tema sõnum: “Paranda meelt!”

Vahel on minu käest küsitud: “Kas kristlased peavad meelt parandama?”

Noh, vähemalt viis kogudust seitsmest vajas meeleparandust. Vastavalt sellele arusaamale, mis mul on tänapäeva kogudustest, ei usu ma, et see suhe meeleparandusse oleks teistsugune. Arvan, et suhe on seitse seitsmest.

Pidage meeles, et meeleparandus on kõige alus. Kui hiilite sellest mööda, ei saa te iial kogeda tõelist usku. Võite otsida ja paluda Jumala õnnistusi, kuid neid ei tule, sest meeleparandus on jäänud tegemata.

Kui Ristija Johannes rajas Jeesusele teed, oli tema sõnumiks: “Parandage meelt!”

Kui Jeesus hakkas avalikult kuulutama, olid Tema esimesed sõnad: “Parandage meelt ning uskuge evangeeliumisse!”

Nelipüha päeval, kui uskmatud küsisid Peetruse käest, “mida me peame tegema?”, vastas Peetrus kõigepealt: “Parandage meelt ja laske ennast ristida.” Ristimine ilma meeleparanduseta on aja raiskamine.

Paulus ütles Efesose koguduse vanematele: “Ma olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda. Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole.” Ehk siis kõigepealt tuleb meelt parandada.

Olen sageli nõustanud kristlasi nende probleemides. Olen märganud, et hingehoid toimib üksnes teatud piirini. Vahest tundub mulle, et oleks kasulikum ajada kurje vaime välja, kui tegeleda hingehoiuga.

Mõistsin, et vähemalt pooled kristlaste probleemidest tulenevad sellest, et nad pole iialgi meelt parandanud.

Kui te võitlete kristlasena oma probleemidega, teen teile ettepaneku end läbi katsuda ja mõelda, kas olete tõsiselt meelt parandanud. Pöörduge ära kõigest, mis pole Jumalale meelepärane ning alistuge Jumalale tingimusteta.

Ilmutuse raamatu kirjades on mitmeid tähtsaid ele­mente. Kõigepealt tunnustatakse selle eest, mis on hästi, siis tuleb korrigeerimine selle suhtes, mis on valesti, ja siis hoiatus kohtumõistmisest.

Pange tähele, et tõotused puudutavad üksnes teatud tüüpi inimest. Kas teate, millist? Seda, kes võidab. Uues Testamendis pole tõotusi kaotajatele.

Rm 12:21 meenutab Paulus meile: “Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!” Meil kõigil on üksnes kaks võimalust. Kas võita ise või saada löödud. Ainus viis kurja võitmiseks on headus.

Ilmutuse 21:7 ütleb Jumal ise: “Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.” Ei Uues testamendis ega ka kogu Piiblis pole tõotusi nendele, kes ei paranda meelt.

DEREK PRINCE

Kommenteeri