Oma lugu jutustavad Mihail Koskela vanemad Ari Koskela ja Minna Hänninen-Koskela Riikka Hertteli ja Marketta Sundeli Soome Piibliinstituudile valmistatud õppetöös https://www.tv7.fi/arkki/mihail-taivasta-varten_p92367/.
Ari: Meil on viis poega, nendest neli on terved ja viimane, Mihail, kes sündis meile 9 aastat tagasi, ei ole samavõrd terve. Temal on neljajäsemehalvatuse diagnoos. Tal tuvastati selline geenirike, mida teadaolevalt esineb maailmas vaid viiel juhul. Närviimpulsid ei liigu kehas normaalselt, põhjustades halvatuse.
Minna: Kui Mihail sündis, ei teadnud keegi, et tal on midagi viga. Ta sündis 9pallise lapsena, kasvas ja arenes suhteliselt hästi. Kuni pooleaastaseni ei märgatud midagi, ta magas, sõi ja oli tore. Ühel päeval hakkasin nägema, et Mihail ei haara kinni esemetest. Ehmusin ja helistasin nõuandlasse. Sealt suunati laste polikliinikusse. Arst uuris ja ütles, et siin on motoorse arengu väike viivitus. Kõik on korras, kuid vajatakse üksnes füsioteraapilist abi.
Ari: Lapse arenguhäire põhjustas minus nii suurt valu ja ahistust, et ma ei suutnud sellest mõelda. Kuidas Jumal lubab seda, et laps ei hakka kunagi käima ega arene normaalseks lapseks. See oli löök, mis pani minu usualuse kõikuma. Ei osanud muud, kui mõelda: Jumal, aita mind. Alles hiljem oleme näinud selles Jumalale suunatud protsessi.
Ari: Kõik sai alguse 9 aastat tagasi, kui tulin esmakordelt selle lainemurdja juurde ja kisendasin Jumala poole. Miks lubasid sellise probleemi meie perele? Valu oli suur ja kontrollimatu. Tagantjärele näen, kuidas Jumal pööras kõik selle meie võiduks.
Mis on temast, see saab süüdatud taevast ning puudutab meid ja teisi. Sellesse üheksasse aastasse mahub palju nuttu ja pisaraid, kuid ka palju rõõmu, õnnistust, Jumala puudutust ja väge.
Minna: See algas Mihaili vanuses veidi alla aasta, kui tuli tunne, et ta ei hakka ennast pöörama, roomama ega kõndima. Natuke isegi alguses roomas, kuid emavaist ütles, et kõik ei ole korras.
Ari: Kohe alguses tõusis küsimus „miks nii?”, kui ma protesteerisin ja hüüdsin õhtuti metsas. Kuidas Sina, Jumal, seda lubasid? Mida kurja ma olen teinud? Püüdsin seda tunnet endast välja saada.
Minna: Nutsin palju ja olin lootusetu. Mul oli nii raske olla ja pereelu kannatas. Tähelepanu ei jätkunud teistele lastele. Meil oli kolm vanemat last ja Dmitri, kes oli Mihailist paar aastat vanem ja ootas temast mängukaaslast, kes kunagi ei tõusnud põrandalt, et mängida.
Ari: Taustal oli Jumala hoolekanne, kes kutsus mind enesele lähemale. Olin usklik aastast 1994 ja püüdsin käia kitsal teel. Usuteel polnud olulisi takistusi taevassepääsuks, aga esimene armastus Jeesuse vastu oli kustunud. Põlemine Jeesusest, mida tema on teinud ja rääkimine temast inimestele oli jäänud tahaplaanile. Valu kaudu tõmbas Jumal mind endale lähemale. Siis leidsin uuesti koguduse osaduse ja sõbrad.
Minna: Need olid rasked kuud. Minul oli füsioterapeudi tugi ja ma võimlesin lapsega palju, et siis hakkab ta arenema. Õhtul ja öösel lugesin arstiraamatuid ning käisin öösiti metsas nutmas, kuna öö oli ainus võimalik aeg minna ära pere juurest. Ma nutsin ja hüüdsin Jumala poole, pisarad jooksid, ma vihastasin ja peksin kepiga puid ning loopisin kive.
On raske kirjeldada seda pettumuse tunnet, kui teised neli last olid terved ja siis sünnib laps, keda sa ei oodanud sellisena. Maailmas sünnivad peaaegu kõigile peaaegu terved lapsed, ja siis sünnib mulle selline. Sellega leppimine ja selle mõistmine oli väga raske.
Ari: Minul oli sügav vajadus või tunne kinnistuda Jeesusesse. Mihaili suhtes oli lootus kadunud, kuna arst ei andnud lootust tema tervenemiseks. Ei jäänud muud, kui Jeesus aita.
Minna: Teadsin, et tunnen Jeesust ja tema tunneb mind juba pikka aega. Pisrate keskel ma hüüdsin: „Jumal, kui Sa oled seal, siis anna endast kuidagi märku. Las keegi inimene toob mulle sõnumi.”
Kui tulin koju, oli mu telefoni saabunud sõnum kutsega tulla koguduse palvekoosolekule, kus ma polnud kunagi käinud. Mida seal teha? Kujutage ette, et olin kaua olnud usus ega tajunud, mis on mul puudu. Oma puuduliku taipamisega mõistsin, et see kutse ei olnud inimestelt, vaid Jumalalt. Tema tõmbas mind usklike osadusse, oma ligiolusse.
Ari: Leidsin uuesti tee kogudusse, mis on mõjunud selliselt, et kivisest südamest oli saanud lihane süda. Kui inimesed räägivad mulle oma valust ja ma näen raskustes inimesi, ei lähe ma neist enam mööda. Kujutan endale ette, mida tahab Jeesus meid tegevat, et olla ühisel teekonnal teise inimese kõrval ja kanda teda palves. Minu palveelu on muutunud, kuna sein tuli vastu ja polnud teist võimalust, kui lasta Jumalal aidata ja kanda.
Minna: Palvekoosolekul märkasin, et seal usklikud inimesed pöördusid Jumala poole ja palvetasid kogu südamest. Kuigi nad ei tundnud mind ega polnud mind kunagi näinud, siiski palvetas igaüks kogu südamest minu eest. See mõjus mulle. Kodus mõtlesin, et minul puudub midagi, mis on nendel.
Ari: Kui rääkida inimestega, kellel on raskeid olukordi, pole vahel muud võimalust, kui nende eest palvetada.
Minna: Mulle meenusid teod, mida olin teinud väga halvasti. Jumalale lähemale tulles tema kirkus valgustas minu südant ja seda kogumit pimeduses, millest ma ei pääsenud mööda. Pidin meelt parandama.
Selles olukorras ei olnud valu Mihaili haiguse pärast nii oluline, kui minu patud. Ma mõtlesin, kuidas saab laps terveks saada, kui mina olen selline. Olen valetanud ja teinud halbu asju, millele polnud varem mõelnud kui pattudele. Jumala kirkuses tundsin ennast patusest patusemana.
Ari: Aastaid tagasi oli juhtum, kus ma ei jaksanud seista sellel kohal, kuhu Jeesus oli mind asetanud. Olen pereisa, abielumees, Mihali isa, laste isa ja käima veel tööl. Ma ei suuda. Nüüd ma lõpetan. Nutsin põlvedel valus ja tundsin Jeesuse ligiolu ja tema sõna: „Ari, ma tean, kuidas sa ennast tunned.”
Minna: Tulnud koosolekult tundsin, et pean tunnistama kellelegi oma asjad. Ma ei julgenud seda teha mehele, kuna olin eksinud ka tema vastu ning mis siis, kui tuleb abielulahutus. See tunne läks nii tugevaks, et pidin vabanema oma koormast. Siis ma küsisin, kas saad tulla, ma pean sinuga rääkima.
Tunnistasin oma patud meie elutoa põrandal ja palusin eestpalvet. See oli imeline hetk. Ma ei tundnud midagi, kuid järgmisel hommikul said kõik värvid kirkamaks kui enne ja kuulsin linnulaulu täiesti uutmoodi. Kõik oli muutunud minu jaoks, kuigi kõik oli endine.
Ari: Kui inimesel on raske või on ta haige, siis on tal piinavad sisetunded. Kui inimene ei saa aidata, tuleb Jeesus sinu kõrvale ja lohutab. Kui sa oled katki ega suuda, siis on Jeesusel sõnad: „Ära anna alla!” Jeesus tuli ja tõstis minu sealt üles. Tema tahe on hea meie jaoks mis tahes olukorras.
Minna: Patukoorem oli läinud ja paarikümne aasta järel rääkisin ma oma mehega ilma teesklemata või meelitamata. Saan olla mina ise, kuigi olen väike ja nõrk. Tundsin, et Jumal on mu vastu võtnud.
Hiljem taipasin, et olen uuesti sündinud ülevalt Jumala lapseks. Oli rõõm sellest, et olen saanud patud andeks, oman rahu ja kõik tundus kergem uutmoodi suhtumises. Oli väga kaunis hetk.
Ari: Pika ja raske teekonna on Jumal läbi kandnud ja kogudus ning lähedased on aidanud sellel teekonnal, kus on olnud palju õnnistust, nii nagu on kirjutatud, et tema annab meile tuleviku ja lootuse. Meid kannavad igavesed käsivarred.
Minna: See muutis mind eriliselt. Jeesus sai lähedasemaks ja ma palvetasin, et Jumal aitaks mind selles olukorras: „Aita meid Mihailiga toime tulla, anna jõudu saada hakkama sellel päeval.”
Metsas palusin võimalust, et Mihail saaks terveks. Piiblis öeldakse, et paluja saab ja koputajale avatakse. Minus tärkas lootus, et nii võib sündida, kuid ma ei tohi seda nõuda.
Mihaili käed ega jalad ei töötanud ja esines teisigi probleeme. Mõtlesin, et kui tal jalad liigukuksid ja käed saaksid 100% terveks. Palvetasin vaikselt üksinda metsas ja keegi ei kuulnud seda.
Õhtul lähen palvekoosolekule, ootamata midagi erilist. Oli vajadus jõuda Issanda ligiollu. Pärast koosolekut oli õues tundmatu mees, kes ütles, et Issand on talle rääkinud koosoleku ajal, et mulle öelda: „Jumal tahab sulle öelda, et ta tervendab Mihaili 100protsendiliselt. Usu ja looda.”
Mõtlesin, et oh kui imeline. Kas see on võimalik? Ma polnud seda õigesti palunudki. Sellele tuli lisa. Mitu korda erinevad inimesed erinevatest kogudustest, kes meid ei tundnud ega teadnud isegi midagi lapsest, tulid ütlema: „Ära muretse, su südamepalve on kuuldud! Su poeg saab terveks. Jumal teeb seda. Oodake ja lootke, see toimub õigel hetkel.”
Seda võis juhtuda isegi kümneid kordi, mis pani minu sees elavnema lootuse Jumala peale.
Ari: Minna isa surmast möödub kolm aastat, kui haiglas paluti tema eest ja õnnistati teda. Mihail oli siis minu süles ja ma kogesin suurt pühadust Jumala ligiolus. Mihail, kes suutis siis veel rääkida, vaatas üles lae suunas ja ütles: „Jehu on siin.”
Ta nägi Jeesust siis, kui Kalevit viidi taevakodusse. Kui kerge on olla ilma muredeta siis, kui elupäevad on täis ja lahkumisaeg saabub.
Minna: Kui Mihail oli 6aastane ja arstid veel ei teadnud, mis on Mihailil viga, olin loetu ja kogemuste alusel arvanud, et olin võibolla sünnitamise ajal teinud mingi vea, nagu jätnud hingamata.
Kui Mihailile tehti erinevad uuringud, siis alguses vastust el leitud. Kuid ühel kaunil suvepäeval saime arstikabinetis teada ametliku diagnoosi, siis kui Mihail oli 6aastane: Mihailil on SPG4 halvim võimalik geeniviga, mida ei esine maailmas just palju.
Teistel on üksnes alakeha halvatus, temal aga on isegi rääkida raske. 3-4aastasena moodustas ta veel mõnesõnalisi lauseid, kuid haiguse süvenedes tema kõnevõime taandus ja ka vähene roomamine lakkas.
Ari: Kui temaga rääkida, siis ta enam ei moodusta sõnu, kuid tema näoilmes on vastus. Kui küsida, kas ta mäletab, kuidas Jeesus viis Kalevi ära, siis rõõmus pilk tema silmis väljendab, et Jeesus on tegelikult olemas ja et taevas on tõelisus. Jeesuse verega pestuna pole meil mingit hirmu.
Minna: Sel päeval, kui kuulsime geeniveast, oli hea see, et minu süütunne võeti ära. Mihailiga toimunu ei olnud minuga seotud, kuna emana ei saanud ma muuta geene. Toimus vabanemine. Lugenud diagnoosi, ei pidanud selgitama või mõtlema, võis lihtsalt ütelda G84.2.
Samas muutus raskemaks selles mõttes, et see on midagi pöördumatut, kuna iga raku DNAs on vigased geenid, mis määravad, kuidas rakk areneb. Viga igas rakus tähendab, et inimlikule mõistusele on selle parandamise võimalus väga väike.
Kui seni olin elanud prohveteeringute ja palves saadud Jumala kinnituste alusel ootuses ja palves, et tervenemine võib kohe-kohe toimuda, siis geenirike pani mind mõistma, et see ei ole nii lihtne nagu tromb või vähkkasvaja, mida saaks välja opereerida, vaid midagi kogu tema olemuses. See tegi olukorra minule raskemaks ja ma mõtlesin, et inimlik lootus siin ei aita.
Samas näitasid röntgenpildid Mihaili jalgadest, kuna ta ei olnud neid koormanud ega seisnud oma jalul, et jalad ei ole arenenud normaalselt. Tema jalaliiges oli nagu kühm ja reieluu nagu kepp. Selle ümber ei olnud midagi.
Kui oled õppinud meditsiini, on see nii õnnistus kui needus, sest teda nähes teadsin kohe, et siin inimlikud võimalused on olematud. Oleks asjatu mõelda, et siin aitaks võimlemine.
See võttis kogu mu lootuse. Ma nutsin ja mees sõidutas mind linnas, kuhu vaja. Ma ei suutnud isegi palvetada.
Kui Mihail suutis väiksena veel roomata, siis see lõppes ühel jaanipäeval. 88aastane isa, kes oli koos emaga osalenud meie elus ja olnud Mihailile ja kogu perele tähtsad, käisid meie laste ja Mihailiga väljas jalutamas.
Kui siis ühel jaanipäeval Mihail haiguse arenedes enam ei roomanud, masendus isa sellest väga. Temale, kes oli olnud rõõmsameelne ja laulusuuline, ei maitsenud enam toit, ja ma nägin, kuidas temas lootus kustus. Ta ootas, et Mihail saaks liikuma ja areneks.
Palusin, et Jumal aitaks isa, kellel polnud enam palju eluaega jäänud: „Lase midagi sündida.”
Ma ei tea, kas see oli palvevastus mulle, kuid meil oli haiglast saadud kolmerattaline ratas, tehtud just Mihaili jaoks. Sellel olid toed, kuhu ta kinnitati tugevate teipidega ja jalad asetati pedaalidele kinnitatuna rihmadega, et paigal püsida. Siis ta suutis veel istuda ja kätega juhtrauast kinni hoida.
Enne jaanipäeva oli teda tagant lükkamise abil sõidutatud, kuid ta ise ei teinud kunagi ühtegi vändapööret. Ta ei osanud ise sõita, kuid talle meeldis, kui teda lükati.
Tagantjärele vaadates pani Jumal minu suhu mingi sõnamulina. Olin juba varem palunud keelterääkimise andi seda saamata, kuid uskudes, et see on võimalik ka minule. Sain sellise sõnalora, mis ei kostunud mõistlik. Laulsin kogu päeva seda sõnavadinat.
Ma ei teadnud sellel olevat mingit tähendust, kuid sellel oli selgesti kaks erilaadset osa. Mõtlesin, kas see võib midagi tähendada.
Mulle meenus Google Translator ja pelgalt see mõte tundus naeruväärne. Siiski mõtlesin, miks mitte proovida, kuna olen lapsemeelne ja lapseusuline. Kirjutan need sõnad arvutisse ja vaatan, mida see tähendab.
Kirjutasin Googlesse esimese lause ja vajutasin: kas tunneb keele ära. Üllatuseks oli see mustlaskeel ja seal oli tõlge: Jumal on on armastus.
Ma kunagi ei unusta seda tunnet, kui tajusin, et saadud keel oli Jumalalt. Hingevaenlane ei ütle, et Jumal on on armastus. Olen Piiblist lugenud, et kui sõna „on” esineb kaks korda, siis see kinnitab, et see tõepoolest on nii.
Selles oli veel teinegi osa, mis jääb alatiseks meelde: asima himazi asi mihaimi, mis kostub mõttetuna. Kirjutasin ka selle sisse, alguses ilma sõnavahedeta. Siis ei tulnud vastust ega tundnud arvuti keelt ära.
Vaatasin teksti uuesti üle. Märkasin oma lausumises erinevusi ja paigutasin sõnavahed loomuliku pausi kohale. Kui vajutasin uuesti „tunne ära keel”, oli seal jaapani keelest tõlgituna: „Mihaili jalad vabastab õigel hetkel.”
Selle peale ma hõiskasin kõva häälega. Kell oli kaksteist. Ari tuli just väljast ja kuulis seda. Mina hüüdsin rõõmust, kuigi lapsed magasid, kuna ma ei suutnud mõista, mis toimub.
Sõnum, mille Jumal andis mulle südamele, oli siis tõde ja seda ei suudaks ükski inimene välja mõelda. Ma teadsin, et ei oska jaapani keeles kirjutada, kuid Issand andis selle hääldusena. See oli suur julgustus.
Kui ma olin hüüdnud, tuli mees imestades, vaatas arvutisse ja küsis: „Miks sa oled siia kirjutanud: „Mihaili jalad vabastab õigel hetkel.””
Ütlesin, et seda ei kirjutanud mina, vaid mina kirjutasin selle lora. Siis ma mõtlesin, et nüüd see küll toimub ja hommikul on Mihail terve. Mul on selline lapseusk. Kuid nii ei juhtunud, sest see polnud veel Jumala plaan.
Aga siis juhtus see, et mina läksin sõidutama Mihaili haigla jalgrattal. Suundudes postkasti poole, asetasin ta tee äärde ootama ja ütlesin, et ta oleks seni seal. Seda poleks vaja olnud öelda, sest ta ise ei osanud rattaga sõita.
Kuid ootamatult oli ta tulnud postkasti juurde minu kõrvale. Vaatasin ringi, kas keegi lükkas ta sinna, kuid ei näinud kedagi. Mina olin pidanud pöörama pojale selja, et võtta posti ega näinud. Tasahilju taganesin ja poiss tuli mulle järgi ise sõites.
Ma ei tea, mida oleksin sellel hetkel teinud. Panin lehed Mihaili seljatoe taga olevasse võrku ja siis taganedes, et mitte kaotada pilku pojalt, suundusin piki terviserada, poiss kannul.
Püüdsin helistada mehele, kes kunagi ei vasta. Siis helistasin meie füsioterapeudile, kes oli küll puhkusel, ja ütlesin: „Sa iialgi ei usu, aga Mihail sõidab rattaga.”
Ta vastas: „Muidugi ta sõidab, kui sa teda tagant lükkad.”
Vastasin et ma ei puuduta üldse ratast. See on ime.”
Selle peale kostus telefonis tuut-tuut ja ta hakkas autoga sõitma, tuli meie teele, ja me hakkasime koos kõndima. Ta tegi pilti ja filmis ning me mõlemad olime hämmingus. Mihail sõitis läbi terve ringi, umbes 400 meetrit.
Järgmisel päeval sai minu isa, kes oli nii masendunud, samuti seda näha. Ta sõitis elektriscooteriga poisi kõrval ja ema tuli järele samasugusega, nuttes rõõmust. Isa ütles: „Minna, nüüd ma tean, et seal üleval on keegi.”
Ta oli olnud usus aastaid, kuid see oli talle kinnituseks Jumalalt, et seal keegi ootab teda.
Umbes nädal aega hiljem isa lahkus, kui sai südameataki. Kuid muutusena hakkas ta selle tagajärjel ootama taevasse pääsemist. Ta teadis, et ta sureb varsti. Ta ütles korduvalt, et peaksin meeles, et ta armastab meid. See mõjutas teda.
Jumal nägi ja teadis, et nii see pidi toimuma. See julgustas ka meid. Palju raskem oli see, kui Mihail enam ei suutnud rattaga sõita, kuna haigus tegi temas oma töö.
Nüüd, 9aastasena, ei saa Mihail üldse rääkida, ta lihtsalt avab suu, noogutab ja lükkab keele suust välja, kui pole nõus (seegi enam ei õnnestu). Ta enam ei rooma ega sõida rattaga. Kuid see aeg, kui ta sai sõita, oli suur tunnistus sellest, et meil on Jumal, kes ütleb sõna ja see toimub.
Ma usun sellesse, et Mihail saab terveks. Inimese sees on midagi, milleks ta kogeb olevat kutsutud. Minu sees on selline liikumapanev jõud, kuigi arstid ja inimesed on väljendanud, et see toimub alles taevas. Ka mõistus välistab ime toimumise võimaluse. Siiski on sisimas püsinud lootus, et Jumalal on kõik võimalik. Tema on andnud selle tõotuse ja Jumala Vaim koos minu vaimuga tunnistab seda.
Ari: Minu palveelu on muutunud. Mõeldes tõotustele usun, et Jeesusel on kõik meelevald taevas ja maa peal tervendada. Temal on kõik võimalik.
Minna: Minu usuelus on asju, mis poleks ilma Mihailita kunagi toimunud. Olen saanud eestpalvetaja ülesande.
Ari: Teekond on jätkunud nende algsete laastavate valuhetkede järel. Jumal on aidanud tuleahjust avaramale kohale, seisma kaljule. Meie oma usk on nii habras ega kanna kuhugi. Jumala tahe meis on juurduda temasse.
Hommikul täname, et täna Mihail tõuseb ja õhtul, kui seda ei ole toimunud, täname Jumalat selle päeva eest, et see kord saabub.
Oluline on kasvada Jumalas hoolimata olukordadest, tunnetest või prohveteeringutest. Kui tulevad rasked hetked ja hingevaenlase rünnakud, on meil Kristuses alus, millel seista tormis.
Minna: Teiseks on Jumal rääkinud, et hakata kodus pidama palvekoosolekuid. Enne otsust anda elu Jumalale ei kutsunud ma inimesi oma koju. Ma polnud sotsiaalne ega viitsinud näha vaeva teiste pärast.
Kuid Jumal muutis mind aja jooksul armastuväärseks ja hellaks. Alguses paar-kolm inimest palvetasid meie kodus ja saadi vastuseid. See on tähendanud perele nii palju Püha Vaimu ligiolu hetkedes, samuti kui kõik koos ootavad, valmistuvad, koristavad ja küpsetavad.
Alguses oli raske ega osanud avada ennast, oma südant ega kodu. Jumal mitte sunniviisiliselt, vaid oma armastuses korraldas selle.
Kõige tähtsam on olnud kogeda Püha Vaimu ligiolu, et Jeesus on olnud meie keskel. Tundub, et see on Jumala armastus meie suhtes, mida Mihail on põhjustanud.
Jumal räägib oma läheduses veel sellest, kuidas iga tema oma igatseb viia edasi sõnumit Jeesusest. Ka mina olen käinud Kokkola tänavatel kuulutamas evangeeliumisõnumit, mis on mind sütitanud.
Ari: Neli aastat tagasi ei saanud ma siira südamega öelda tänu Mihaili eest, et Jumal on andnud meile sellise poja. Kulus mitu aastat, enne kui sain olla tänulik tema eest igal päeval. Selle tõttu ei lähe ma valudes inimestest nendega kohtudes mööda. Jeesus on õpetanud käima teise kõrval ja tegema eestpalveid. Palves on armastus ja palve on suurepärane relv usklikele veel suuremaks kasutamiseks.
Minna: Mihail on olnud Jumala imelise õnnistuse all selles, et ta on vähe haige olnud. Muret on olnud küll söömise ja toidu neelamisega. Mihail ise ei ole mures, tema usaldus Jumala vastu on eeskujuks mulle. Ta on alati rõõmus, kannatlik, rahul. Kuna ta ise ei suuda otsustada, kuhu minna või mida teha, on tal ikka hea meel.
Ta vahel näeb Jeesust, kes räägib temale julgustades, andes sisemise lootuse. Ta on rääkinud: joosta Jehuga koos. Küsin, kas ta on jooksnud koos Jeesusega. Siis ta ütleb: lilli, puid, vett. Ilmselt on ta öösel olnud kusagil, kuhu mina veel ei pääse.
Rõõm, mis paistab ta silmadest, on tõsi, nii nagu isa voodi kõrval tema lahkudes. Silmades oli näha seda rõõmu, lootust ja rahu, et ta tunneb Jeesust, kes tuli isale järele. See on parim julgustus perele.
Mihail on ühenduses meile nähtamatu maailmaga, mis saab reaalsuseks tema kaudu ka meile. Oleme suundumas kuhugi, kuhu meie aistingud veel ei küüni, kuid ühel päeval saab see ilmsiks.
Ka Mihaili tervenemine eksisteerib nähtamatus maailmas. Jeesus ütleb, et anudes uskuge, et olete selle juba saanud. Praegu ma tänan selle eest, et Mihail saab terveks, kuna ma usun sellesse.
Ari: Usun, et see on Jumala plaan minule isiklikult ja meie perele. Mõeldes küsimusele „miks”, on nii mitu põhjust Jumalal olnud seda saata. Esmalt see, et mina jõuaksin pärale, et ma ei kaotaks Jeesuselt saadud võidupärga. Heas olukorras ununeb Jeesus kergesti. Võitluses on raskused õnnistuseks, et püsida Jumala lähedal. Tundlikkus minu südames kinnitab, et Mihail on saadetud meile taeva jaoks.
