Keegi soome reporter külastas ühte väga vana meest ja esitas talle küsimuse: “Milline on olnud Teie meeldejäävaim jõulukingitus?”
Vanake jutustas. Elasime Põhja-Karjalas. Olime nii vaesed, et meil ei jätkunud kunagi raha kingituste jaoks, ei sünnipäevadeks ega jõuludeks.
Olin väike poiss ja jäin kord haigeks just enne jõulupühi. Lamasin voodis. Isa käis hobusega linnas ja tõi sealt meile vennaga kummalegi kingiks ühe jõuluprääniku – lõhnava, pruuni, valgete kirjadega.
See oli minu esimene jõulukink. See oli nii kallis, et nutsin rõõmu pärast ega raatsinud magamagi heita. Panin oma prääniku ööseks voodi kõrval olevale toolile ja tundsin end nii õnnelikuna.
Kui kõik olid magama jäänud, kuulsin äkki tasaseid samme, Kas tõesti mu vennake?
Ta hiilis tasa mu präänikule lähemale. Kas ta tõesti võtab selle ära? Miks ma küll jätsin kalli kingi toolile? Nüüd võib ta öelda, et rotid sõid ära.
Ehmatus oli nii suur, et ma ei saanud hingatagi. Kangestusin hirmust ja sulgesin silmad. Süda tuksus kuuldavalt. Kuulsin vaikset krabinat sealt, kus oli mu präänik.
Sammud hiilisid peagi tagasi. Kui end jälle liigutada sain ja käe toolile sirutasin oli seal – kaks präänikut! Ta tõi ka oma prääniku minule!
See kingitus on püsinud mu hinges üle kaheksakümne aasta.
Seda saadet kuulas Soomes palju inimesi ja nad kõik said osa sellest präänikust. Mõtle, kellele Sina võiksid jõulurõõmu valmistada ja õnnistuseks olla nendel pühadel. Jätkugu ka sinu präänikust paljudele, eriti neile, kellel puudubS jõuluvalgus.
Allikas: Hüüdja Hääl dets 1989.
Õnnistatud pühi ja armu uue aasta päevadesse!
