Samppa Palo elus on toimunud palju, kuigi ta on alles 35aastane. Esmalt jutustab ta oma elu algusest, siis kui ta ei olnud veel Jeesuse oma.
Samppa on üks sadadest lapsekodu lastest. Palvetagem, et lastekodu laste saatus ei oleks nii raske, et ühiskonnas pakutakse võimalust, et Jeesus tuleks selliste laste ellu, et mitte käia läbi samasugust teed.
Olen sündinud Turus 1986. aastal. Lapsepõlv oli normaalne, kuni saabus majanduskriisi aeg. Isa sai selle tõttu skisofreenia ja minu emast sai alkohoolik. Minu lapsepõlv lõppes seitsmeaastaselt, siis kui mind viidi lastekodusse. Minust sai nn Turu linna laps. Minul ei olnud enam vanemaid. Kasvasin lastekodus, kuni sain 18. Siis läksin oma teele.
Elu lastekodus oli karm, mida ei sooviks kellelegi. Seal oli väga vägivaldne keskkond koos narkootikumidega. See oli tõeliselt ränk.
Lapse seisukohalt möödub lapsepõlv siis, kui sind toimetatakse kuhugi mujale täiesti uude olukorda. Seal on sama katkised lapsed, nagu sa ise oled.
See on ebanormaalne keskkond. Täiesti võõrad inimesed püüavad sind kontrollida ning olla isa ja ema eest. See on väga karm ja ebaturvaline keskkond vägivalla ja enesetapukatsetega. Sellega kaasnesid narkootikumid, kuna noored otsisid narkootikumidest head enesetunnet ja turvalisust, mida nad vajasid.
Meid oli mitukümmend. Minu osakonnas oli 8-10 last. Kokku oli neli osakonda. Alguses olime kõik samas hoones. Hiljem kolisime uutesse elamutesse. Siis paiknesid erinevad osakonnad eraldi hoonetes, kuigi samal krundil.
Päevakava oli selline, et hommikul ärgati, kui ärgati. Osa olid nii rikutud, et neid ei saanud kooli lasta. Nende õpetamine toimus lastekodus, milles olen ka ise osalenud. Õpetamine oli seal eriti lihtsustatud ja kerge.
Sõltuvalt sellest, kuidas olime käitunud, olime halva käitumise korral luku taga ja kui oli läinud paremini, siis lubati meid välja ilma järelvalveta. Sageli olid hoidjad liikumisel koos meiega. See polnud just vangla, kuid selle sarnane. Isegi trellid olid akende ees, mis paigaldati siis, kui me põgenesime.
Kui 7aastasena läksin lastekodusse, toimus eraldamine kogu muust maailmast. Selle eesmärgiks oli katkestada sidemed vanemate, sugulaste ja muu maailmaga. Kellegagi ei tohtinud suhelda. Olin toas koos hooldajatega. Mulle tundus, et sellesse tuppa jäi minu lapsepõlv.
10 aasta kestel kasvas minust tasapisi… Meid nimetati vangla taimelava kasvandikeks. Oli palju segadust, narkootikume ja kuritegevust.
Meile anti iga nädal raha ja siis läksime kohalikku Kesoili bensiinijaama, mängisime raha maha ja ostsime suitsu. Meil oli ka igakuine raha, kuid selle kasutamist piirati. Me ei saanud palju korraga kätte, mõne euro. Raha tuli hankida kusagilt mujalt.
Hakkasin väga noorelt jooma alkoholi, nii 11-12 aastasena. Hiljem alkoholist enam ei piisanud. Narkootikumid tulid selle kaudu, et minu kahest vennast, kes jäid koju, kui mind võeti hooldusele, olid saanud narkoärikad. Seega oli minul väga lähedane suhe narkokaubitsejatega.
Hakkasin suitsetama kanepit. Heroiini proovisin ilmselt 15aastasena. Sama tegid minu sõbrad, sest muud me ei osanud. Kui oleksin olnud teistsugune, oleks mind boikoteeritud.
Seal oli autoriteetide kontroll, nii et paar korda võis saada pasunasse, kuid mitte kolmandat korda, siis sattusid põlu alla. Pidid näitama, et oled kambas kõva mees.
Alati pidi näima suuremana. Minul oli 10aastasena 17aastaseid sõpru. Lastekodus elas koos nii suur eavahemik. See põhjustab vastuolu, kui oled väike ja pead võitlema suuremate vastu, et olla omaks võetud ja osaleda kambas.
Kusagil 15-16 aastasena ärandati juba autosid. Tassiti ära velgesid ja kõike, mille eest sai raha, et tagada narkootikumide hankimine. Sellest saadi teada ka lastekodus. Tehti narkoteste, mis näitasid, milliseid aineid oli kasutatud.
Siis kutsuti vestlusele ja me sattusime nn võõrutusravisse e meid suleti vanglataolistesse ruumidesse. Kandsime seal üksnes pidžaamat, mitte enam riideid.
Selliste keeldude ja sunduste kaudu püüti poisse maha rahustada, kuid keegi ei rääkinud mingist muust abist. Olid üksnes ilmalikud meetodid, peamiselt piiramine. Polnud mingit vaimulikku keskkonda. Polnud isa või hooldajat, keda nimetada isaks. Rääkimata sellest, et taevas on Isa. See oleks olnud absurd sellises keskkonnas.
Kui pääsesin lastekodust välja, soovisin elada õigesti, olla hea ja käia koolis. Oli ka tõestamissoov sugulastele. Tahtsin muutuda. Õppisin elukutse, kuigi see oli suur ime, kuna olin põhikooli kehvasti läbinud. Omandasin ihaldatud elukutse väga suure tööga.
Seejärel läksin armeesse ja mõni aasta läks hästi. Sain hea töökoha. Olin õppinud paadiehitajaks, hiljem õppisin autoremonti. Ma kunagi ei töötanud paadiehitusel, vaid läksin kohe tööle autoremondi alale.
Mul ei olnud kunagi korralikke sõpru. Lastekodu kõikidest kaaslastest kasvasid selles keskkonnas kurjategijad. Need olid kriminaalid, kes olid vanglas, siis taas vabaduses ja uuesti vanglas.
Keskkond oli alati vastu sellele, mida taotlesin. Kuigi käisin tööl, hakkasin osalema narkoäris. Kasutasin alkoholi ja algas kuritegevus. Kaotasin töökoha ega olnud mul enam tööle asja.
Sain esimese vanglakaristuse kusagil vanuses 23 või 24. Vanglas tajusin, et olen kaotanud kõik, pole enam teenistust ega midagi muud. Sain sealt uusi sõpru ja hakkasin osalema organiseeritud kuritegevuses. Päeva eesmärgiks oli teha kuritegusid, et saada elatist.
Surm hingab sellises keskkonnas kogu aeg kuklasse. Röövisime, varastasime ja esines jengidevahelist võimuvõitlust. Pidime kogu aeg kandma relvi ja neid vahel ka kasutama.
Keskkond oli väga julm ja vägivaldne. Kõik lahendati jõuga. Midagi ei selgitatud inimlikult, vaid alati pidid olema autoritaarne koos jõuvõtetega, nii sai näidata, et oled midagi korda saatnud. Selline spiraal jätkus ja jätkus.
Sattusin suurde narkosõltuvusse, kuna otsisin sellest lohutust. Olin pidevas hirmus ja tundsin, et kui tarvitan narkootikume, saan hea enesetunde. Tundsin ennast vabanenult ega polnud narkouimas vaja karta.
Esines pikki perioode, kui kasutasin amfetamiini ja rahustavaid ravimeid segamini. Samas nägin kümneid sõpru kas suremas, tapetuna või muud taolist. Mõtlesin, et kui ma ei lõpeta, siis olen ka ise varsti kirstus.
Aasta võis olla 2013 või 2014, kui olin täiesti läbi kuritegevuslikust tegevusest. Kartsin, et lõpetan halvasti ja teadsin, et narkootikumid võtavad elu. Mõtlesin esimest korda, et ainult Jumal saab mind päästa.
Siis saabus päev, kui jõudsin punkti, et nüüd aitab. Mõtlesin võtta aja maha, sest politsei oli mind kuulutanud tagaotsitavaks, samuti otsisid mind jõugukaaslased. Pidin kuhugi pääsema.
Leidsin Melliläst majakese ja üürisin selle suveks. Kavatsesin selle abil eemalduda tavategevustest, et vabaneda narkootikumidest. Majakeses otsustasin korra pealt lõpetada narkootikumidega, kuid organism ei pidanud vastu ja minu süda seiskus.
Sellel, kes oli mulle majakese rentinud, oli kõrval krundil teine majake. Kui mu süda peatus, märkas tema, et laman rohul. Ta tormas kohe mind elustama ja tegi seda vähemalt 25 minutit, kuni kiirabi ja helikopter kohale saabusid.
Mind elustati veel meedikute poolt, kuid tulemusteta. Midagi ei olnud enam teha, olin läinud. Ligi tunni aja pärast ei olnud minus enam mingit elumärki.
Arvan, et tean täpselt, milline on sinu saatus, kui sa ei võta Jeesust vastu. Käisin ise seal.
Surma ajal näidati mulle üleloomulikult minu elu hetkeliselt, nagu filmis. Olen püüdnud seda selgitada, kuid kuna see ei ole sellest maailmast, on see raske. Võibolla hea joonistaja saaks selle joonistatud, kui suudaksin seda täpselt kirjeldada.
Kui olin oma elu näinud, siis saabus pimedus. Nii sünget pimedust ei saa olla, kuid inimene tajub seda teatud viisil. Minu hing oli täielikult mõistuse juures ja ma tundsin kohutavat piina.
Teadsin, et minu saatus on hukatus ja sealt pole tagasiteed. Siis meenus, et olen varem palvetanud, et kui Jumal siiski oleks olemas ja päästaks minu. Siis ma hüüdsin: „Kui Sa oled tegelikult olemas, siis too mind tagasi! Minul on ju laps ja ma soovin meelt parandada.”
Tuli väga väike valguslaik vaikselt, võttis kaasa ja hakkas mind viima. Valgus suurenes ja üleloomulikult sain näha enda tagasi pöördumist.
Tõusin üles maast ja see oli hämmastuseks neile inimestele, et kuidas saab surnud mees üles tõusta. Alguses ei tundnud ma isegi valu. Kulus mingi aeg, enne kui tundsin kohutavaid valusid, kuna rinnakilp ja roided olid katki: mind oli kogu selle aja jõuliselt elustatud.
Selles olukorras võisin tõusta ainult Jumala armust.
Seejärel viidi mind väga kiiresti TYKSi (Turu Ülikooli Keskhaigla) intensiivravi osakonda ja sinna kutsuti lähedased, kuna olin suremas ja lootust ei olnud. TYKSis minu süda veelkord seiskus e siis jätkati elustamisprotsessiga.
Kui nad ütlesid mulle, et ma ei jää elama, sain kuidagi üleloomuliku jõu. Kuigi mind oli elustatud ja olnud mõne tunni surnud, tõmbasin enese lahti voolikutest ja juhtmetest, mille küljes olin kinni ja hakkasin kõndima: „Kui ma suren, siis ei toimu see selles kohas.”
Arstid ja hooldajad jooksid järgi, et kui sa nüüd lähed, siis sa kindlasti sured. Viimase jõuga pääsesin sealt minema. Tollane lähedane sõber (tänane abikaasa) oli mul vastas ja püüdis mind samuti veenda jääma haiglasse, kuid kinnitasin talle, et suren õnnelikumana kusagil mujal.
Kuid olen ikka veel siin ja ma ei surnud Jumala ime tõttu. Arstid kindlasti imestasid, kuidas saab aju olla veel normaalne. Peaajust tehti palju ülesvõtteid. Kahtlustati multiskleroosi ja teatud ajukahjustusi on esinenud. Olen ka nendest terveks saanud.
Aju ülesvõtetel oli näha trauma jälgi ajus ja koljul. Oli näha, et aju on olnud pikka aega ilma hapnikuta. Neuroloogid on öelnud, et on ime, et olen siin. Peaksin olema vähemalt voodis, mähkmed all ja täielikul hooldusel ega tohiks rääkida sõnagi.
Olles viibinud ihust ära ja kogenud seda kõike, sain väga kindla teadmise sellest, et on olemas hukatus ja taevas, samuti veendumuse Jumala olemasolust. Ma ei ole usklikust perest ega ole mul kristlikku tausta. Keegi pole mulle kunagi midagi sellest rääkinud ega õpetanud. Läbielatu põhjustas protsessi, et hakkasin otsima seda Jumalat, kes oli minu tagasi toonud maailma.
Elu kulges edasi nii, et kuna olin kurjategija, soovisin end ise üles anda. Helistasin politseile ja rääkisin, kus ma olen. Tahtsin saada asjad korda, et saaksin olla parem inimene.
Südames oli selline tunne, et kuna ma ei tunne Jumalat, peaksin olema teistsugune, et olla vastuvõetav temale, kes oli mu tagasi toonud. Algas pikk protsess, mis viis selleni, et tuli igatsus ja janu Jumala järele. Otsisin teda oma ellu.
Sain 3aastase vangistuse. Üldiselt on kuritegelikust maailmast lahkudes väga vähe šansse ellu jääda. Sind kas pekstakse sodiks, et sa ei saa enam rääkida, või sind tapetakse. See on üsna loomulik tee, kuna teadsin liiga palju. Olin neile ohtlik.
Pidin nagu tagatisena võtma enda peale teiste karistuse ja istuma selle eest. Polnud neid kuritegusid sooritanud, kuid need viimased kolm karistusaastat oli see hind, mille pidin maksma.
Mind suunati Saramäe kinnisesse vanglasse. Olin seal eeskujulik ja pääsesin avatud osakonda, kus sain tutvuda Issandaga, kuna seal käisid kolmapäeviti nelipühilased. Osalesin nende kogunemistel.
Sain teada TV7 kanalist. Sellest oli palju kasu. Saramäel korraldati veel ka pühapäevaseid jumalateenistusi, milles osalesin. Õigupoolest ei tundnud ma seal ära seda Jumalat, kes oli mind tagasi toonud. Nõustusin, et see on sama Jumal, kuid seda ei kinnitanud minu kogemus, mille olin saanud Taevaisalt.
Televiisorist sai valida mitme kanali vahel ja ma hakkasin vaatama TV7. Sealt tuli saateid, millest sain õiget Vaimutoitu, mis väljendas seda Jumalat, kes oli mind päästnud ja tagasi toonud.
Lähedus minu abikaasaga kujunes selliselt… See on üsna liigutav lugu. Tema oli elustanud mind ja aidanud mul püsida selles maailmas. Tema hakkas saama mulle armsaks ja vastupidi. Kõik eeldused meile olid vastupidised.
Tema hakkas mingis mõttes minu eest hoolitsema. Tema, kes mind elustas, on täna minu abikaasa. Jumal on näinud selle ette ja nii kavandanud. Ma ei usu, et keegi teine oleks suutnud olla minu kõrval, nii nagu see inimene.
Ütlen seda inimestele, kes on mõelnud, kas Jumal võiks neid aidata: „Ta on tegelikult tõeline ja elav Jumal. Mis tahes olukorras või kui tahes suures valus hüüa teda appi. Otsi enda ümber inimesi, kus suudavad sind toetada ja üles ehitada, inimesi, kellel on elav Jumal. Saad abi ja oma Taevaisa, kuigi oleksid täiesti orb.”
Olge väga õnnistatud ja soovin, et minu lugu annab kellelgi julgustust.
Aamen.
TV7 saates „Isännän pöydässä”
