Roope Svart on sündinud mustlasperes, põdenud SM tõbe (multipleksskleroosi), tervenenud sellest Jumala abil ja elab täna Jumalale pühendatud elu. Ta jutustab sellest TV7 saates „Isanda lauas”, mis on esitatud kokkuvõetult.
Olen sündinud Mäntyharjul 90ndate alguses tavalises mustlasperekonnas. Meie kodus oli alati leiba ja kodu oli turvaline. Minu õpinguid mõjutas koolikiusamine, mille põhjuseks oli sageli minu rahvus. Sellele vaatamata lõpetasin kooli ja täitsin kõik vajalikud testid.
Terviseprobleemid algasid siis, kui mul täitus 18 eluaastat ja olin saanud juhiloa. Sõitsin koos hea sõbraga Heinolast Mäntyharjule, kui ootamatult kaotasin sõidu ajal nägemise paremast silmast. Ehmusin väga, kuid auto jäi teele ja ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida.
Hiljem nägemine taastus, kuid hakkas ilmnema teisi terviseprobleeme. Oleks pidanud minema kohe uuringutele, kuid juhtus nii, et mul tuli noorena, juba 18aastasena, abielulahutus. Kõik see rõhus mind ja lisaks hakkas haigus muserdama.
Kui haigus avastati, veetsin alguses paar kuud ratastoolis. Kui teostati ravi, pääsesin ratastoolist välja ja läksin üle rulaatorile. Haiguse algfaasis esines perioode, kui see vahel veidi taandus. Lõpuks, kui haigus jõudis selgroogu, ei taastunud enam midagi.
Mind masendas teadmine, et sellel haigusel puudub tulemuslik ravi. Haiguse süvenedes hakkasin oma piinu vaigistama viina ja narkootikumidega. Tõelisus oli nii raske, et ma ei suutnud seda taluda. Ka valud oli suured. Arstimiks selle vastu viibisin iga päev ainete uimas.
Jätkasin poissmehe elu rulaatori ja narkootikumidega. See oli 15 aastat koos valudega, mille kestel haigus süvenes.
Tundus, et olen kaotanud kõik, et minul ei ole enam midagi. Olin unistanud tööst, kuid seegi jäi sinnapaika. Ka Jeesust polnud minu elus, niisiis elasin tavapäraselt.
Kibestusin, kui sain halbu uudiseid või kui meenusid mineviku kogemused. Paljude lähedastega katkesid suhted. Kõik muutus süngemaks ja kibestumine, mis kapseldus minu südames, kontrollis kogu mu olemust ja tegi meele mustaks.
Olin ka suitsiidne. Aineid kasutades lootsin, et kaotan elu, kord tuleb ju niikuinii surra. Poleks seda ise suutnud otsustada, kuid ootasin, et see juhtuks kõrvalilminguna, kui võtan piisavalt palju aineid.
Pereliikmed minu ümber kamandasid mind ja püüdsid teha oma parima, et ma lõpetaksin, kuid see ei meeldinud mulle ja haigus kogu aeg halvenes.
Sellel ajal meenus mulle Jumal ja vahel ma ka palvetasin, kuid Jumal aitab inimest oma ajakava järgi. Samuti on oluline, et anname ise kõik üle Jumalale. Minu kibestumine oli oluliseks takistuseks, nii et Jumal ei saanud mind aidata.
Viimased viis aastat olin muutusprotsessis vaimses mõttes. Hakkas tunduma, et ma enam ei taha elada sellist elu. Kõik muutus valulikuks. Kui avad igal hommikul silmad selleks, et tõmmata ennast täis, siis ei ole see enam elu.
Palusin, aita mind Jeesus. Jumal vastas, et kui annan kibestumise temale, siis ta saab mind aidata. Ütlesin siis Jumalale: „Siin ei jää enam muud üle. Annan Sulle oma kibestumise.”
Kuid püüdsin seda oma jõuga. Veidi aja pärast märkasin oma reaktsioonidest, et kui miski mõjus kibestumisele, polnud see kuhugi kadunud. Panin oma käed risti ja ütlesin Jumalale: „Ma ise ei suuda, aita mind. Puhasta Sina minu süda.”
Sellest alates midagi juhtus. Sai alguse protsess, mis kestis 5 aastat. Selle viie aasta jooksul ma eriti ei mõelnud nendele asjadele. Hakkasin rohkem Jumalat kaasama oma ellu, olema rohkem koos temaga. Hommikul pidasin hommikupalvusi, käisin koosolekutel.
Samas ei olnud ma veel ainetest vabanenud. Mitu korda eksisin uuesti, kuid tõin selle alati jätkuvalt Jumala ette: „Oh aita mind, ma ei taha enam nii jätkata.”
Viieaastase protsessi lõpul sattus minu kätte pilt, millel oli inimene, kellele olin olnud väga kibestunud. Võtnud pildi kätte, murdusin. Panin käed pildi peale ja kogesin, et suudan anda andeks.
Jumal oli teinud tööd minu südames kogu selle aja. Ka sõnas öeldakse, et kui oleme tema mõjuväljas, siis muutume tema sarnaseks. Ütlesin veidi takerdudes, käed pildi peal: „Tahan anda andeks.”
Ütlesin seda mitu korda. Siis märkaisn, et kannan ka teiste inimeste peale vimma. Räägin siin inimestest, kes olid kunagi halba teinud minu isale. Ma ei tundnud neid inimesi, kuid teadsin, kes nad olid.
Märkasin, et tahan anda ka neile andeks. Kui ütlesin Jumalale, et annan ka neile andeks, kes on minu isale kurja teinud, toimus minus midagi. Märkasin, kuidas mingi surve minu ümbert kadus.
Jumal hakkas rääkima. Kui oled andnud temale oma kibestumise, on tal sinu jaoks ka ülesanne. Ta tahab sind kasutada. Sain juhtimise asuda elama Porvoosse.
Jumal lubas anda mulle kõik vahendid, mida vajan tööks, ka tervise, nii et suudan tegutseda tema teenistuses.
Kuna Porvoo on selline koht, kuhu on raske saada elukohta, siis ütlesin Jumalale: „Kui tahad, et sinna lähen, siis anna mulle ka korter.”
Möödus mõni nädal sellest palvest, kui helises telefon ja helistas minu hea sõber Porvoost, kes on kinnisvaraagent. Ta ütles: „Tere Roope.”
„No tere, Sami.”
„Minul on korter rentida. Kas tahad asuda elama Porvoosse?”
Vastasin „loomulikult” ega isegi küsinud, mitmetoalisega on tegemist. Korter oli minu perele just sobiva suurusega, kuna mul on naine ja kaks last. Mäntäharjul andsime ära eelmise korteri ja kolisime Porvoosse.
Üks esimesi koosolekuid, kuhu koos perega läksime, toimus Taakala Heiki eestvedamisel koos abikaasaga. Saabus eestpalveteenistuse aeg. Palveteenistuse käigus küsiti minult, mida ma soovin Jumalalt. Vastasin, et ta on lubanud anda mulle tervise.
Palve algas ja ma tundsin, kuidas Jumala vägi läbistas minu. Äkki kuulsin, kuidas öeldi: „Hakka jooksma.”
Olin läinud altarile koos rulaatoriga. Jätsin rulaatori sinnapaika ja hakkasin jooksma. Jooksin koguduse vahekäiku pidi ja pöördusin tagasi altarile. See tundus meeletu. Ma ei hingeldanud ega tundnud valu, olin terve.
Jumal tegi seda, mida meditsiin ei suuda selgitada, et inimene võib Jumala abiga terveks saada. Jumal andis mulle uue elu. Sain täiesti uue võimaluse.
Inimesed on selle peale imestanud ja teinud loo küsitavaks. Mulle on isegi öeldud, et võibolla ma teesklesin valusid. Vastasin, et ei viitsinud 15 aastat oma huviks mängida, et mul on selline haigus ja et mul on nii valus.
Meedikud on tõdenud, et enam haiguse tunnuseid ei ole. Arst konstateeris, et ta ei suuda seda selgitada, kuidas see on juhtunud, kuid tore on. Siiski ta lisas, et jälgime veel, et see tagasi ei tule.
Minu arvates oli see veidi vastuoluline, kuid on ju raske mõista, et Jumal suudab ravida närvipõhist haigust, mida meditsiin ei suuda. See on nimelt haigus, mis hävitab aju. Niisiis on see keeruline.
Jumal andis mulle ülesande rääkida temast inimestele, samuti sellest, et ta suudab teha seda, mida meditsiin ei võimalda. Minu konkreetne tegevus on liikuda Porvoos ja selle ümbruskonnas gitarriga, et laulda ning rääkida Jeesusest.
Olen olnud tänavaevangelist. Kohtun erinevate inimestega. Pinnas on üsna kõva. Inimesed ei julge eriti tulla vestlema. Peab minema neid varrukast sikutama. Kui laulan, siis tundub, et inimestel on häbi tulla vaateulatusse kuulama. Mõni võib käia laulmise ajal 20 korda mööda ja niiviisi kuulata.
Lapsed on muidugi erand. Perekonnad lähenevad siis, kui lapsed seda soovivad. Siis tullakse laste varjus. Ilma Jumala väeta ja usuta sellesse, et see on parim sõnum, ei suudaks ma teha seda päevast teise.
Kuigi arvuliselt ei ole palju vilja, on ka ühe hinge pääste tulemus. Ise olen taibanud, et meie ülesanne ei ole kohustada inimesi Jumalat vastu võtma, vaid rääkida tõde, ja siis saab inimene teha oma otsuse.
Unistasin nooruses heast ametist ja kuigi olen haiguspensionil, on nüüdki unistus veel midagi teha. See on põnev, kuidas Jumala avas mulle õppimisvõimaluse koolis. Õpin protsesssijuhtimist Porvoo Careerias. Varem poleks see haiguse tõttu olnud mõeldav, kuid Jumal on andnud mulle täiesti uue alguse.
Kui Jeesus on minu elus, siis ta ka kannab läbi ja aitab. Ka minul on raskusi, kuid on kergem elada koos kaitsjaga, kui kõndida üksi.
Olen märganud, et elus on iga päev valikud. Vaenlane toob esile mitmesuguseid asju ja esineb ka tavapäraseid raskusi. Seejuures märkan, et Jumal on minuga igas vajaduses. Igast kiusatusest ja raskusest valmistab tema väljapääsu, kui loodame tema peale. Olen ka seda proovinud, kui kohutav on minna üksi, siis kui ei ole oma ellu vastu võtnud Kaitsjat. Raske on elada oma jõu varal.
Täna on selline aeg, et usklikud peavad hakkama tegutsema. Inimesed ise ei tule kogudusse, peame minema neile rääkima. Kui ka üks inimene kuuleb, on see võit.
Minu peres räägitakse usuasjadest ja käiakse koosolekutel. Midagi ei sunnita peale, igaüks ise otsustab. Vanemate kohustus on esitada lastele seda, mis on Piiblis.
Mustlastele on Jeesus üsna tähtis. Kuna ajad on olnud sellised, on inimesed veel tugevamalt kinnistunud Jumalasse. Erinevates kohtades suurem osa ütleb enese olevat usus. Seda ei häbeneta. See on normaalsus.
Elame pimedal maailmaajastul. Esineb mitmesugust, seda on olnud ja tuleb veelgi. Kinnistugem Jumalasse. Pidage meeles, et kui südames on kibedust, nii nagu oli minul, siis andke need asjad Jumalale ja tema saab aidata. Andke kõik Jumala kätte. Tema on ainus, kes meist hoolib.
Ootan, et Jumal haarab inimeste südamed, kui nad kuulevad, kuidas Jumal tegutseb. Mida rohkem räägitakse, seda rohkem seemneid külvatakse.
