Pühendan selle loo oma isale Tarmole, kes alati minusse uskus ning armastas parimal moel, nii kuidas üks isa saab.
Minu isa sai päästetud 1992. aasta paiku Allan Lauri teenistusel Sakala keskuses. Mu isa on alati uskunud Jumalat ning palvetanud tema poole. Ta oli tagasihoidliku loomuga ning ei trüginud kunagi kirikus ette ritta, vaid pigem istus tagaosas, kus teda keegi tähele ei pannud.
„Ma ei taha seal kirikus käia, ma hakkan alati iga väikse asja peale nutma…“ üritas isa õigustada oma käitumist, kui ta alati kirikusse ei jõudnud. Ja tõsi ta oli, mu isal oli selline pehme ja väga hea ning inimlik südamehoiak. Nägin elu jooksul sageli, kuidas isa oli mõnes olukorras pisarates.
Isa noorena väga soovis, et minust saaks meister tennises. Ta oli minu tennisemängu treener ja kergelt öeldes täielik fanaatik. Kuna ma nii noorelt hakkasin juba tennist mängima ja mulle oli ka looduse poolt palju kaasa antud, elas mu isa kogu südamest kaasa mingu mängudele.
Mulle väga meeldis tennist mängida: ainuke häda, et mulle ei meeldinud trenni teha… Just selle viimase pärast arvatavasti minust ka tennise meistrit ei saanud. Ühel turniiril hakkasin ma kaotama ning sellega ma enam toime ei tulnud. Seal purunes minu süda ja armastus tennise vastu pikkadeks aastateks ning samas purunes ka minu isa süda ning lootus, et minust saab tennise meister.
Ma röökisin ja vehkisin vihaselt kätega. Süüdistasin isa, et see on tema unistus, mitte minu. Tegin kõik, mis oli 9aastase väikese poisi kätes ja südames võimalik, et elada välja viha enda vastu, sest ma kaotasin. Kedagi teist ju ei olnud süüdistada…
Ma isegi ei suutnud mängu lõpuni mängida, vaid andsin loobumisvõidu. Kuskil seal tribüünide vahel oli ka mu kallis isa, kes seda kõike pealt vaatas. Mu isa süda purunes, sest seal purunes nii tema unistus minu suhtes kui ka tema enda saavutamata edu spordis, mis kunagi oli olnud temale nii lähedal.
Mu isa oli noorena suurepärane sportlane. Ta jooksis ühel korral 100m isegi 10 sekundi piiridesse. Jooksis otse „paugu“ sisse, nagu ta ütles. Kauguse rekord oli tal 7,20 m. Kuid ühe vigastuse tõttu jäi tal kõik pooleli.
Ta tegi tohutu palju trenni, tundide viisi iga päev. Tennise pisiku sai ta juba noorena, siis kui asus mängima 7aastasena treener Alfred Keerdi käe all. Selle pisikuga nakatas ta paljusid sõpru, kellest hiljem on saanud elupõlised edukad treenerid ja harrastussportlased.
Minust kahjuks ei saanud suurt sportlast, vaid hoopis narkomaan. Kui ma olin elus kaotanud kõik ning mul ei olnud enam ühtegi sõpra, kes mind usaldaks või tahaks minuga koos olla, siis oli minu isa alati minu kõrval.
Kas ma seda tahtsin või mitte, aga samamoodi nagu ta noorena viis mind trenni lootusega südames, seisis see mees siis minu kõrval ja julgustas, et ma tulen sõltuvusest välja.
„Sa saad sellega hakkama, sa pead saama, kui sured sina, siis suren ka mina…“ olid tihti mu kalli isa sõnad.
Mu isa seisis Jumala sõna peal, kui kuulis ükskord, olnud korduvalt ahastuses palvetanud minu eest, Jeesuse sõnu oma südames: “Raimani elu muutub nii võimsal viisil, et sul on isegi raske uskuda, et ta on sinu poeg.“
Mul isal oli ka eelnevalt olnud kogemusi Jumala hääle kuulmisega, kui ta palvetas oma isa Aleksandri eest, kui tal oli raske aju operatsioon. Siis ta kauples Jumalaga ja palus kogu südamest isale veel aastaid juurde. Jumal vastas talle siis samamoodi, andes sõna otse südamesse: “Su isa elab veel 5 aastat ja saab täis 74, kuid 75. aastat ta enam ei näe.“ Ja just niimoodi see läks.
Mu isa uskus kogu südamest, et minu elu muutub. Mina ise seda juba ammu ei uskunud. Aga tänu Jumalale, et ta jättis mind ellu, vaatamata minu paljudele üledoosidele heroiiniga. Ta hoidis mind elus autoõnnetustest eemal, kus paljud noored said sellel ajal surma.
Olin oma eluga ummikus ning pidin minema kas Lootuse Külla või vanglasse. Eriti raske valik see ei olnud, kuna kriminaalhooldus tegi mulle pakkumise: „Kas Lootuse Külas neli kuud või neli aastat vanglas?“
Mu kallis ema oli just sellel päeval andnud endast kõik, et mind päästa. Ma korra olin vanglas ja ta teadis, et see on ainuke asi, mida ma kardan. „Oota korra siin…“ ütles ema, kui läksime koos kriminaalhooldusesse.
Ma ise olin veel sassis kõikidest nendest võõrutustest ja ahastusest, kuhu ma oma eluga olen jõudnud – olles täielikult kaotanud kõik. Ja siis kui läksin kabinetti, kuulsingi seda „rasket valikut“. Mida ma aga aastaid ei teadnud, oli see, et mu ema ütles samad sõnad „neli aastat vangis või neli kuud Lootuse Külas“ kriminaalhooldajale, kes selle peale ütles, et tema ei saa seda mulle öelda, kuna see pole tõde.
Aga ta ütles, ja tänu ema vaprusele ning kriminaalhooldaja inimlikkusele otsustasin ma minna Lootuse Külla.
Nojah, aga mul oli veel maksimaalselt aega, nii et ega ma väga sinna ei kiirustanud.
Ühel hommikul pumpasin jälle vastikul moel enda vanematelt 10 eurot ja sõitsin Mustamäe taha Kajasse, kus ootas mind mu narkodiiler. Tõmbasin doosi sisse, tundsin pettumust, et väga mingit kaifi ei saanudki ja sõitsin kodu poole.
Kodus ootas mind isa, kes käis mulle peale: „Helista nüüd sinna Lootuse Külla, me ei jõua enam sinu eest neid asju maksta…“
Võtsingi telefoni, see oli reedel pärast lõunat. „Tulge kohale esmaspäeva hommikul,“ sain vastuseks.
See vastus mulle sobis ja ütlesin selle ka isale. Isa aga millegi pärast selle vastusega ei nõustunud, võttis toru ja veenvalt ning kõva häälega hüüdis: „Te peate selle poisi täna vastu võtma, kuna mul ei ole enam talle raha anda ja ma lähen muidu ise panka röövima.“
Vaikus…
„Tooge Raiman Lootuse Külla,“ oli vastus, ja isa tänas viisakalt.
Ma kunagi ei arvanud, et see oligi mu elu viimane fentanüüli doos… Ma kunagi ei uskunud, et see ongi see päev, millal mu elu muutub. Aga mu isa uskus ja mitte ainult, et uskus, vaid ka tegutses.
Mind pandi auto peale ja viidi Laitse taha metsa, kus asub Lootuse Küla. Tõmbasin veel viimase punase L&D suitsu pooliku filtriga ning väljusin autost täiesti katkise ja lootusetuna. Mind võtsid vastu endised kriminaalid ja narkomaanid, kes tänu Jumalale olid saanud uue elu.
Minu elu muutus ainult tänu Jumalale ja nendele inimestele. Aga alati olid minu selja taga ka mind toetav isa ja ema, vanaema ja vend ning terve pere.
Ma ei ole kunagi olnud südamest halb inimene, mind on kasvatatud parima armastuse ja väärtustega. Saatan oli mind kõvasti räsinud ja teinud mustaks, olin tema ustav teener, kuid nüüd Lootuse Külas sain jälle olla see, kes ma tegelikult olen – Jumala laps.
Lõpetasin programmi, mis kestis 10 kuud ja läksin edasi õppima Läti piiblikooli. Piiblikooli lõpetamisele tulid ka minu mentor Viljam Borissenko ning ema ja isa. Isa nuttis mu lõpuaktusel ja raputas pead ning korrutas endamisi: “On ikka poiss…“
Minust ei tulnud võibolla kunagi suur tennisemeister, aga minust tuli meister mu isa silmis siis, kui jätsin maha kogu pimeduse ja sõltuvuse ning hakkasin teenima Jumalat.
Oma isa juubelil, kui ta sai 55, abiellusin ma Mariliniga. 2018. aastal sain Lootuse Küla tegevjuhiks, koguduse diakoniks ja meie perre sündis poeg Harman. 2021 ordineeriti mind EKNK Lootuse Küla pastoriks ning 2022 sündis meie perre tütar Harriet. Mu isa nägi kõike seda ja elas alati kogu südamest kaasa. Kogu au Jumalale!
2025. aasta veebruarikuus rääkis isa mulle ühe anekdoodi. Ta ütles: “Tennisemängija läheb pastori juurde ja küsib: “Kas taevas ka tennist mängitakse?“ Pastor vastab: „Ma lähen palvetan ja küsin Jumalalt.“
Natukese aja pärast tuleb pastor tagasi ja ütleb tennisemängijale. „Mul on sulle üks hea ja üks halb uudis, kumba enne kuulda tahad?“
Tennisemängija mõtleb natuke ja ütleb: “No ütle ikka hea uudis enne!“
„Hea uudis on, et mängud käivad! Ilusad muruväljakud on ja inglid on pallipoisid…“
„Mis see halb uudis siis on?“ uurib tennisemängija.
„Halb uudis on,“ jätkab pastor, „et esimene mäng on sul juba järgmisel nädalal!“. Naersime koos isaga ja usu või mitte, aga nädal hiljem mu isa suri tennisemängu ajal: ulatuslik südameinfarkt. Sõber elustas ja arstid tegid parima, kuid kahjuks suri mu isa 64aastasena, või no „läks siia taevasse tennist mängima”, oma esimesele mängule…
See kõik oli raske mu vanaemale. Isa oli tema ainus poeg. Viisime vanaema haiglasse ning ta nuttis palju. Ühel päeval tulin taaskord vanaema Mia juurde ja ta nägu säras: “Raimi, isa ilmus mulle unes! Tarmo tuli minu juurde, selline suur valge kogu. Ta tuli mu näo juurde ja lausus mulle pikka paid tehes: „Emmekene, ära nuta, ma olen väga heas kohas!“
Ma küsisin hämmastunult: „Kas sa nägid tema nägu?“
„Ei,“ vastas vanaema, „aga ma kuulsin tema häält ja ta oli oma olekuga kohal.“ Kuigi mu vanaema ka varsti suri, oli see siiski temale tohutu kinnitus ja kergendus Jumala käest. Aitäh, Jeesus, kogu südamest oma kalli isa eest, kes alati uskus. Ta uskus Sinusse ja uskus minusse.
RAIMAN KUKK
