„Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse.”
Lk 24:51
Oli möödunud mõni nädal paasapühast. Hulk mehi nähti ühel päeval suunduvat läbi Kiidroni oru üle Õlimäe Betaania poole. Selle väikese hulga eesosas liikus mees, kelle nägu meenutas nii ingli kui inimese nägu. See mees oli Jeesus ise.
„Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.”
Pärast ülestõusmist oli ta mitmel korral neljakümne päeva kestel ilmunud jüngritele. Ta oli näidanud oma haavatud käsi ja paljastanud läbitorgatud külje kahtlevale Toomasele. Peetrusel oli olnud eriline suhete klaarimine Õpetajaga vanal kalastuskohal Geneetsareti rannal, ja ta oli omandanud veendumuse, et kõik on lõpetatud, andeks antud ja unustatud.
Issand oli avanud nende mõistmise aru saama Piibli salajasi tõdesid ning andnud neile ülesande minna kuulutama temast kõikidele rahvastele ja suguvõsadele maa peal.
Nüüd oli ta kogunud sõbrad liigutavaks hüvastijätu hetkeks Betaaniasse. Veelkord rääkis ta nendega kõige kaalukamast vajadusest, mis oli kõige tugevamalt tema südamel. Ta keelas neid lahkumast Jeruusalemmast, enne kui nad pole riietatud väega ülevalt.
Siis ta tõstis oma pühad käed ja sirutas need jüngrite peale. Ta õnnistas neid. Tal oli tavaks nii teha. Ta oli tulnud õnnistama ja aitama ning sellele kutsumusele oli ta ustav kuni lõpuni.
Seistes seal tõstetud kätega ja palvetava meelsusega, tõusis ta ülesse ‒ vaikselt ‒ kõrgemale ‒ üha kõrgemale, ja varsti oli ta peitunud taevaliste olendite valgesse pilve, kes olid tulnud Kuningale vastu.
Ta oli lõpule viinud oma töö maa peal. Ta oli saavutanud täieliku võidu kõikide vaenlaste üle. Ta oli purustanud vangla väravad ja paigaldanud tugeva silla surma eluasemetest elu maale. Nüüd pöördus ta tagasi koju Isa juurde, et omada seda au, mis tal oli enne, kui seda maailma veel polnud.
„Aga see siin, ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele, nüüd ainult oodates, kuni ta vaenlased pannakse ta jalajäriks.”
„Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand ‒ Jumala Isa kirkuseks.”
Ta võeti taevasse. Kord tuleb kõigile tema järgijatele kodureis ‒ taevareis. Ta ise on nii öelnud.
Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.”
„Kui keegi mind teenib, järgnegu mulle ja kus mina olen, seal on ka minu teenija.”
“Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.”
“… sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.”
Näeme selgelt, et nendes Piibli sõnades ei ole küsimus usklike siirdamisest ära siit surma kaudu, vaid küsimus on Jeesuse isiklikust tagasi tulemisest, et viia oma pruut koju. Alles siis toimub sõna tegelikus tähenduses taevasse tõusmine neile, kellel on elav usk Jeesusesse Kristusesse.
On tõsi, et me võiksime rääkida pühade lunastusest ja koju minekust, kui nad surma väravate kaudu astuvad paradiisi hingamisse ja valgusesse. Surmal pole mingit võimu nende üle, kes usuvad Issandasse Jeesusesse. Ära kulunud ihu lihtsalt sureb. Igavene vaim ei saa surra. Telkmaja vajub kokku ja koor laguneb, kuid vaim ‒ olemuse tuum ‒ läheb sellesse koju, mille Jumal on valmistanud sinule ülestõusmise hommikuni. See kodu on võrratult parem kui hiilgav palee maa peal.
Sellesse kodusse läks röövli vaim, kes oli koos Jeesusega Kolgata ristil: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”…
Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.””
See tõde oli Paulusele saanud elavaks ja sellepärast võis ta täiesti rahulikult vaadata surmajõe süngeid laineid. Ta nägi valgust teisel pool ja elumaad ning sinna tema vaim igatses. Paulus ei armastanud surma, kuid ta armastas paradiisi võlu ja hingamist ning seepärast ta ütles: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.”
On täiesti selge, et Paulus räägib siin surmast. Ta osutab, et tema surm viib teda sammu lähemale Jeesusele. Seetõttu võib ta öelda: „Surm on minule võit.”
Kuidas ta oleks saanud nii öelda, kui ta poleks uskunud, et kõik oli lõppenud sel hetkel, kui timukakirves oli tema halli pea eraldanud Rooma müüridest väljaspool? …
„Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.”
Ära karda, väsinud rändur, sina, kes päev päevalt märkad oma savimaja murduvat. Peatselt oled valmis asuma koju. Ära karda surma. See pole muud, kui värav uude, imelisse ellu. Sa ei pea üksi astuma läbi pimeda võlvkaare. Isa saadab inglivalve su surivoodile. Sinu koduteel on taevased saatjad.
Sina, kes oled peatselt seismas avatud haua ääres ja vaatamas seda mulda, mis jahtunud põrmu vastu võtab ‒ Jumala inimese kesta, ära nuta! Kiida selle asemel Jumalat. Muidugi on kibedust sellest, et sidemed on katkenud, kuid ära unusta seda, et igatsev vaim, kes on läinud koju, on leidnud hingamise. Võitleja saab puhata. Kogu valu ja vaev on igaveseks lõppenud. Ükski pisar ei hägusta seda silma, mis nii sageli igatses näha Jeesust. Loor on langenud ‒ eesriie rebenenud ‒ udu on hajunud ‒ püha on jõudnud koju.
Kes usub Jeesusesse, elab, kuigi oleks surnud. Au Jumalale! Kui päikesed on kustunud ja planeedid trajektoorilt väljunud, siis Jumala päästetud kogum hiilgab kirkuses ja valguses.
Kuid paradiis ei ole järgijate lõplik eesmärk. Paradiis ei ole sama kui auhiilguse taevas.
See on pelgulinn, täiuslikeks saanud õigete vaimude puhkepaik. Jumalal on rohkem valmistatud oma rahvale. Seepärast ilmub Issand Jeesus kord taeva pilvedel. Ta tuleb suure väe ja auga. Ta toob oma võimsa käsuga esile paradiisielanikud ja annab neile uue ihud ‒ ülestõusmisihud, kes täielikult sobivad uude kodusse, uude taevasse. See saab olema imeline päev.
Samal silmapilgul, kui see toimub, muudetakse maa peal elavad pühad ja tõmmatakse pilvedele Issandale vastu. Siis toimub taevasse tõusmine.
Meil on Vanas testamendis paar eeskuju sellest. Seal räägitakse Eenokist, kes kõndis koos Jumalaga. Tema tee oli vahel raske, sest ta elas suure taganemise ajastul enne veeuputust. Võõras ja muulane oli ta maa peal, kuid tal oli kodu Jumala juures. Üksi ja valestimõistetud oli ta ka ‒ sest seda on olnud kõik pühad, ‒ kuid Jumal mõistis oma ustavaid teenijaid ja seetõttu andis ta temale elava tunnistuse meelepärasusest.
Ühel õhtul oodati asjata, et Eenok tuleks tagasi oma maapealsesse kodusse. Teda aga ei tulnud ega näinud inimesed teda enam.
Samuti koidab veelkord õhtu, kui tuhandetes kodudes oodatakse asjata neid inimesi, kes on kõndinud koos Jumalaga. Naine ootab meest, tütar ema ja isa poega ‒ kuid asjata.
„Üks võetakse üles ja teine jäetakse.”
Meil on teine näide prohvet Elijast. Ka tema kõndis koos Jumalaga. Ka tema elu oli vahel raske. Vahel ta komistas teel ja vahel oli tavatult pime. Kuid Jumal oli kõiges ustav ja seetõttu tuli ta alati toime.
Ühel päeval seisid Elija ja Eliisa Jordani kaldal ja ennäe, siis tulid tulised vankrid tuliste hobuste veetuna ja Elija tõusis tuulispeas taevasse.
Ta ei pidanud enam kunagi kannatama taganenud rahva patu pärast ega kunagi enam olema rahutu Iisebeli ähvarduste tõttu ega kunagi enam tundma ennast üksi või hüljatuna. Kõik see kuulus teekonna raskuste hulka. Nüüd aga oli ta pääsenud koju.
Me ei oota tuliseid vankreid ja hobuseid. Kuid me ootame Jeesust ennast tulevat peatselt. Meil on põhjust seda oodata.
Pole Issandale raskem ühe silmapilguga muuta ja tõsta koju kogu pruut-kogukond, kui viia koju tuleprohvet Jordani kaldalt. Ära vaeva ennast imestades, kuidas see saab toimuma. Seda teab Jumal. Peaasi on, et oled valmis siis, kui Issand tuleb.
Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.” „Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.”
“… ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.” Issanda Jeesuse valmistatud pääste on täielik pääste ‒ pääste kogu kolmesele olemusele: vaimule, hingele ja ihule. Ta jätkab seda tööd, kuni ta saab asetada kogu päästetute kogumi täiuslikkusest ja kirkusest sädelevana Isa palge ette.
Tema muudab meie alandatuses olevad ihud. Mitmel Jumala pühal on olnud palju viletsust vaevatud ihu tõttu, kuid nii ei jää see igavesti. Kogu alandusseisund muutub kord ühel päeval.
Saviastjad, millesse taevalik aare on olnud peidetud, on sageli väga haprad. Jumal on arvanud heaks nii tegutseda, et keegi ei kiitleks. Kuid kord need nõrgad saviastjad täituvad jumaliku eluga, nii et need muutuvad, just nagu Jeesuse riided tema seistes Taabori mäel palvetades.
Siis on lõppenud kogu su vaev ja valu, sa kannatav hing. Pole enam unetuid öid ega pisarates silmi. Ei ole krussis närve ega valu südames.
Siis ka sinu silmad, sina pime sõber, säravad rõõmust ja kurdid kõrvad kuulevad nõrgimatki sosinat inglite huultelt. Sina, kes oled invaliid ja puudega, saad jätta oma kargud ja kergelt nagu tuul rutata vastu oma Kuningale. Vanaduse vaod kaovad palgelt ja värisevad käed muutuvad silmapilguga nooruki käte sarnaseks.
Tema muudab alanduse olukorras oleva ihu. Kõik saab uueks. Veatu ja puueteta Talle pruut astub väravast pulmasaali. See on sula kirkus ja veetlevus, kui ta säravvalgetes imelistes linastes riietes seisab puhta ja kaunina peigmehe ees.
Mõtle sellele, et me oleme varsti seal! Veel veidi, siis ta tuleb, kes peab tulema, viivitamata tõotuse täitumist.
Unusta siis kõik, mis enne on olnud ‒ unusta oma patt ja häbi ning kiirusta eesmärgi suunas. Kohe oled kohal. Ela peigmehe meeleheaks. Põgene kõige eest, mis peaks riisuma temalt armastust, ära luba millelgi kurvastada seda Vaimu, kelle oled saanud pandiks lunastuspäevani.
„Ta tuleb, Jeesus.
Milline õnn on see!
See sulnis päev on ligi,
kui tema hella häält
ta kuulda mul lubab
ja näha ta palet
kirgastatut.”
Siis alles oleme kodus.
Asjata püüab inimmeel mõista taeva kaunidust. Ükski keel ei suuda tõlgendada selle pärandi rikkust, mis on taevas tallel nende jaoks, kes usuvad. Maapealsed keeled ei küüni kirjeldama taevast reaalsust ja üksnes aimamisi võime Piibli väljenduse kaudu omada arusaama sellest, mis ootab Jumala rahvast.
Kuid me mõistame, et midagi imelist peab sündima sellest, kui taeva ja maa Looja on aastatuhandeid valmistanud omadele kodu.
Seal kodus ei ole mingit pattu ega mingeid patu tagajärgi. Ei valu ega pisaraid ‒ ei haigust ega surma ‒ ei muret ega ohkamist. Kõik on saanud uueks.
Sellest saab kodu, mis täielikult vastab päästetud inimhinge kogu igatsusele. Ei mingeid pettumusi ‒ täielik rahu ja üksmeel ‒ täiuslik armastus ja kooskõla ‒ kõik ülestõusmisihu nii sees- kui väljaspool on kirgas nagu kristall.
Ei mingeid rühmitusi ega õpetuslikke tülisid ‒ ei midagi sellest ebatäiuslikkusest ega poolikusest, mis kuulub sellele varjude maale. Üksnes valgus kõikjal ja täielik rõõm.
Mis veel parem: ei midagi, mis vähimalgi määral häiriks meie osadust Jumalaga ja Tallega. Puhta ja kirkana kõlab laul kui võimsate vete kohin. Siis ühined lauluga ka sina, kes siin maa peal ei oska ühtegi viisi laulda.
Igavesti saame teenida ja kummardada Jumalat ning anname talle kogu au kõige eest.
„Sinna ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb jäledusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse.” „Ja midagi äraneetut ei ole enam. Jumala ja Talle troon on seal ning ta sulased teenivad teda ning näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel.”
“Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi.”
„Aamen. Tule, Issand Jeesus!”
FRANK MANGS
