Isak Holmqvist tahtis saada elukutseliseks jalgpalluriks, kuni sai palliga tugeva löögi vastu pead ‒ ta oli väravavaht. TV7 saates „Esipingil” küsitleb teda Per Åkvist.
PA: Minu nimi on Per Åkvist ja te vaatate saadet “Esiistmel”. Anname gaasi! Tere tulemast! Istu esiistmele.
IH: Aitäh!
PA: Oled sellise autoga varem sõitnud?
IH: Mitte kunagi.
PA: Nagu prillikivi.
Mark: Jaguar
Mudel: XKR 4.2 S/C Coupe
Aasta: 2008
Võimsus: 416 hj
Täismass: 2080 kg
Kiirendus 0-100 km/h: 5 s.
Sinust oleks saanud elukutseline jalgpallur, või kuidas?
IH: Päris nii ma ei ütleks. Tõsi, mul oli unistus jõuda tippu, kuid 15aastaselt saadud trauma tõttu see purunes.
PA: Kas sa olid heal tasemel?
IH: Jah, väga. Aga ma polnud ainuke. Häid mängijaid on ju palju. Tihe konkurents.
PA: Just. See oli igatahes üks sinu elu eesmärke?
IH: Tingimata. Tahtsin tõusta parimaks.
PA: Kes sa mängus olid?
IH: Ma olin väravavaht.
PA: Noor Ravelli?
IH: Thomas Ravelli? Oleks me samas klubis mänginud…
PA: Aga ta oli väga hea.
IH: Mina olen Isak Holmqvist. Olen 20aastane ja pärit Gävlest. Hetkel elan Uppsalas ja käin Elu Sõna piiblikoolis. Mängisin jalgpalli, olin väravavaht. Viis aastat tagasi sain aga raske ajupõrutuse. See lõi mind täielikult rööpast välja. Mu füüsiline tervis sai tugeva löögi. Kõige rohkem mõjutas see mu pead ja jalgu. Mu seisund oli lõpuks nii halb, et ma ei suutnud elada. Olin pilkases pimeduses.
Olin äsja 15aastaseks saanud. 18. jaanuaril treenisime jalgpallimeeskonnaga terve päeva. Oli hommikune trenn. Tegime harjutusi, mina seisin väravas. Üks neist harjutustest oli nii-öelda ründelöök. Ma sain sellega väga lähedalt pihta.
Ründelöök käib nii, et viskad palli õhku ja lööd seda sekund enne, kui see puudutab maad. Sellisel löögil on väga suur jõud. Kaotasin teadvuse. Hiljem sain teada, et olin end püsti ajanud ja mitu korda küsinud, kas trenn on läbi. Ise mäletan üksnes seda, et olin äkitselt teisel pool väljakut.
PA: Keegi ei mõistnud olukorra tõsidust?
IH: Ei, mina samuti mitte. Jätkasin pärast 15minutilist pausi. Pärast seda puudusin koolist nädal aega.
PA: Tundsid, et vajad puhkust?
IH: Jah. Pärast seda tundsin end palju paremini ega muretsenud. Kui läksin kooli tagasi, oli kõik hästi. Tegin tollal palju jõutrenni, käisin jõusaalis. Ükskord oli mul pärast trenni peas väga veider tunne. Pea käis ringi ja olin surmväsinud. Kusagilt sealt see alguse saigi. Pärast seda korda ei tundnud ma end enam endisena.
PA: Käisid arsti juures?
IH: Ikka käisin, aga alles paar kuud hiljem. Tegelikult tuleb minna kohe. Öeldi, et see läheb mööda. Pole hullu. Tundsin, et ei suuda väravavahina enam endisel tasemel mängida. Pidev peapööritus… Ma ei suutnud sammu pidada.
PA: Kuidas olid lood õppimisega? Kas said hakkama?
IH: Jah, sain hakkama. Põhikooli lõpetasin ilusasti ära. See oli vaevaline, aga ma ei keskendunud oma seisundile. Läksin edasi keskkooli. Sellega läks mu olukord sada korda kehvemaks. Lõpuks olin sunnitud koolitööst kõrvale jääma, sest ma ei suutnud trepist üles minna ega tähtaegadest kinni pidada. Puudusin detsembris kaks nädalat.
Pärast jõule langesin koolist välja. Tundsin, et ei saa hakkama. Lootsin, et tervis paraneb, kui võtan aja maha. Läks vastupidi ‒ jäin voodihaigeks.
Mu elu oli kildudeks. Jäin ilma oma sõpradest. Seisund halvenes järk-järgult.
Ma ei jaksanud enam seista, jalgades oli piinav valu. Ma ei vaadanud kaks aastat telekat. Duši all käimine ja hammaste pesemine oli suur vaev. Istusin ratastoolis. Mul olid suured hirmuhood ja muud vaimsed probleemid. See oli sügav pime auk.
Jumalat ma tol ajal veel ei tundnud. Mul oli lapsepõlvest pärit usk, aga mul ei olnud isiklikku suhet Jumalaga. Olin temast kaugel. Kui olin 18aastane, hakkasin uuesti kirikus käima. Mu ema käis seal regulaarselt, läksin temaga kaasa.
PA: Õigus, sa puutusid ju usuga kokku juba väikeeas.
IH: Seal kuulsin, et tänu usklike palvetele on haigeid terveks saanud. Kui kellelgi oli olnud näiteks põlvevalu, oli see kadunud. Hakkasin tasapisi lootma, et ka mina võin terveks saada.
23. jaanuaril juhtus midagi. Olin siis 19aastane. Traumast oli möödunud neli aastat. Minu viimane õlekõrs oli minna eriarsti juurde. Läksin uuringutele, aga juba esimesel päeval kaotasin sellesse usu.
See oli olnud mu viimane lootus. Vajusin sügavasse masendusse. Samal õhtul läksin kirikusse ülistus- ja palveõhtule. Mäletan, et istusin saali kõige tagumises otsas. Kui see läbi sai, lahkusin.
Järsku tundsin, et peaksin tagasi minema ja palvetama. Tagantjärele tean, et see oli Jumala sekkumine. Ma läksin. Seal oli pastor, kelle nimi on Kevin ja kes on hiljem olnud mulle suureks toeks.
Nutsin ja rääkisin talle, et mu jõud on otsakorral. Arvasin, et ei pea enam vastu. Seda ei saa sõnadesse panna. Tema vastus oli, et nüüd on aeg vabaks saada. Mina kehitasin õlgu ja mõtlesin, et läheb jälle lahti. Ta palvetas siiski, üsna tuliselt. Ma ei tundnud midagi…
PA: Pani käed su peale?
IH: Jah. Ma istusin, kui ta palvetas. Ma ei tundnud palve ajal midagi, aga ta palus mul püsti tõusta. Nagu varem rääkisin, ei saanud ma seista ja pidin lõpuks ratastooli jääma.
Vastasin talle: “Sa ju tead, et ma ei saa seista.”
Tema vastas omakorda: “Me palvetasime, nüüd usume.”
“Aga ma ei usu sellesse.” –
“Mina usun. Sellest piisab.”
Ajasin end püsti, peas keerlemas mõtted, et kohe kukun kokku ja mind viiakse haiglasse. Seda ei juhtunud. Ma seisin…
PA: Jalad pidasid vastu?
IH: Jah. Olin šokeeritud. Ma polnud kaks aastat jalgadel seisnud, aga nüüd seisin pool tundi järjest. Olin hirmul ja jalgades oli endiselt sama tunne, kuid midagi oli teistmoodi. Palvetasime veel ja minu usk kasvas.
Sellele õhtule järgnenud päevadel muutus kõik. Käisin duši all. Ma polnud suutnud teha seda kaks aastat. Tegin seda kohe järgmisel hommikul. Pärast seda vajasin puhkust, aga ma pressisin ikka edasi. Mõnikord on saatan tulnud ründama. Piiblis on öeldud, et ta tuleb varastama, tapma ja hukkama. Kuid Jumal on öelnud, et Tema on tulnud andma elu ülirohkesti.
LÕPUKÜSIMUSED
PA: Kui sul oleks täna võimalik hüpata tagasi aega, kus õnnetust ei olnud veel juhtunud, ja anda endale eesseisvateks aastateks nõu, siis milline see oleks?
IH: Minu nõu oleks… Praeguseks olen oma elu Jumala kätte usaldanud. Kui vaatan tagasi, siis näen, et olin selles vanuses väga enesekeskne. Mina olin maailma naba ega näinud ma oma ninast kaugemale. Võiksime anda oma elu Jumala hoolde juba noorelt, enne kui midagi juhtub.
PA: Anda ära oma otsustusõiguse?
IH: Just nii. Seda oleksin kindlasti endale öelnud.
PA: Juhtunu ei jätnud mõjutamata ka sinu peret.
IH: Ei jätnud, tõepoolest.
PA: Ega ka muid lähedasi-tuttavaid. Sinu ümber on inimesi, kes sinust hoolivad. Perekond ja teised. Kui kellegagi juhtub sarnane õnnetus, siis mida peaksid lähedased ja tuttavad tegema?
IH: See on mõistagi keeruline olukord, kuid oluline on näidata kannataja vastu hoolivust. Lähedastel võib olla raske seda inimest mõista, kuid kõigest ei peagi täielikult aru saama. See on keeruline mõlema poole jaoks, aga lähedastena võiksime näidata, et oleme tema jaoks olemas.
PA: Lihtsalt olla talle toeks.
IH: Täpselt nii.
PA: Meie vaatajate hulgas võib olla neid, kes end sinuga samastavad. Millist nõu sa neile annaksid?
IH: Julge end avada ja rääkida, mis sinu sees toimub. See ei pruugi olla lihtne, aga tee seda. Mina ei teinud ja see maksis mulle kätte. Ole julge rääkima ja ära tunne end selle pärast halvasti.
Kui sul ei ole Jumalasse usku või ei ole see olnud osa su lapsepõlvest, siis paneksin sulle midagi südamele. Võibolla oled kõik arstid läbi käinud ja lootuse kaotanud. Põlvita Jumala ees ja ütle: “Kui Sa oled olemas, näita end mulle.”
Kui otsid Teda kogu südamega, siis sa leiad Tema. Piibel lubab, et kui tuleme Tema ligi, tuleb Tema meie ligi.
Teeme koos väikese palve.
Jeesus, toon meie vaatajad Sinu ette. Sina tead, millega nad praegu võitlevad. Sa näed neid ja tead, mida nad vajavad. Ma palun, et Sa tuleksid nende ligi. Aitäh, et Sa surid nende eest ristil. Sinu nimes on tervenemine. Jeesuse nimel, aamen.
PA: Selle lihtsa palvega saab sinu elus alguse sootuks uus peatükk. Nüüd on aeg õppida Jumalat lähemalt tundma.
TV7 saates „Esiistmel“
