Dispensatsionalismi (ajastute) õpetusest polnud enne 1830. aastat keegi kuulnud. Nagu oleme näinud, tuli see algselt esile Šotimaa kiriku vaimuliku, Edward Irvingi (1792-1834) kaudu. Kuigi täna teatakse temast vähe, oli Irvingi mõju 19. sajandi esimesel poolel märkimisväärne ning meie teema jaoks on hädavajalik tema elu mõista.
Irving õppis dr Thomas Chalmersi juhendamisel Edinburghis, enne kui võttis 1822. aastal enda kanda pastoriameti Šoti kiriku Londoni Kaledoonia koguduses. Ta oli kõneosav ja domineeriv jutlustaja ning köitis peagi nii suuri rahvahulki, et Regent Square’i väljakule ehitati 1827. aastal kasvava rahvahulga mahutamiseks uus kirik.
Irving oli värvikas ja väga vastuoluline tegelane, karismaatiline pioneer, kes propageeris juba mitmeid aastakümneid enne nelipüha ärkamisi 20. sajandi alguses keeltes rääkimist ja teisi vaimulikke ande. Ta oli ka mees, kes nõudis taga paremat arusaamist lõpuaegadest. Teda haaras Piibli prohveteeringute pakiline kõla ja uskumus, et maailma sündmused tema päevil viitasid Kristuse tagasitulekule.
- sajandi alguse populaarne arusaam oli, et evangeeliumi sõnum õitseb ja võidukas kogudus juhib sisse Kristuse taastulemise. See lootus kannustas suurt misjoniliikumist kõigisse maailma paikadesse.
Kuid Irving võttis teise seisukoha. Ta nägi vaimusilmas maailma, mis muutus pimedamaks ning koguduse suhtes järjest vaenulikumaks. Ta pidas tõeks, et ka kogudus ise langeb suures osas ära ning Kristus tuleb tagasi üksnes ustavat jääki päästma. Oluline on mõista vähemalt mõningaid inimesi, kes kujundasid Irvingi veendumusi – see oli värvikas seltskond!
Esimene neist oli Samuel T Coleridge, suur inglise poeet ja filosoof. Algselt unitaarlasena, oli Coleridge hävitanud oma elu ja tervist alkoholi ja narkootikumidega, enne kui pöördus abi saamiseks anglikaani kiriku poole. Ta oli tegelenud ka transtsendentalismi ja saksa filosoofiaga. Coleridge kuulis Irvingi mainest 1820ndate keskel ja hakkas käima tema koguduses.
Kahe mehe vahel arenes välja suur sõprus ning Irvingit võlusid poeedi filosoofilised ideed. Nende hulgas oli vastupidiselt tolle aja meeleoludele ka veendumus, et maailm liigub aina halvemate tingimuste suunas, mis kulmineeruvad inimkonna kohutavate kannatustega. Irving läks isegi nii kaugele, et pühendas ühe kõne Londoni Misjoniseltsis Coleridge’ile, tunnustades poeedi rolli oma ideede kujundamisel.
Teine suur mõjutaja tema elus oli Manuel Lacunza, hispaania jesuiit, kes kirjutas raamatu Juan Josafat Ben-Ezra varjunime all, pealkirjaga „The Coming of the Messiah in Glory and Majesty” (tõlkes: „Messia tulek auhiilguses ja majesteetlikkuses”).
Irving tutvus tema ideedega 1826. aastal ja Lacunza töö avaldas talle suurt muljet ning selleks, et see inglise keeles avaldada, omandas ta hispaania keele. Irving lisas 203leheküljelise eessõna, milles esitas oma vaateid maailma lõpust, nimelt kristliku koguduse usust taganemisest, sellele järgnevast juutide taastamisest ja kohesest Kristuse tagasitulemisest.
Kolmas Irvingi mõttemaailma mõjutaja oli iseõppinud Piibli prohvetluse uurija Hatley Frere. Ta oli pärit väljapaistvast perekonnast ning sai Londoni päevil Irvingi lähedaseks sõbraks. Nagu Coleridge’il, oli ka Frerel maailmast pessimistlik nägemus. Kuid tema ideed põhinesid ta enda tõlgendustel Piibli prohveteeringutest, eriti Taanieli ja Ilmutuse raamatust. Irvingi eluloolane proua Oliphant kirjutab selle sõpruse kohta:
Hr Hatley Frere, kes on neist prohvetluse õpilastest üks sütitavamaid … on esitanud uue tõlgendamise skeemi, mis ei ole kuni selle ajani kindlustanud endale religioosse üldsuse tähelepanu … Hr Frere hellitas veendumust, et kui ta kohtab mõnd siira ja avatud meelega ning piisava populaarsusega kuulajaskonnaga meest, kellele võiks eraviisiliselt selgitada ja avada oma süsteemi, siis oleks edu kindel. Kui siiras ja õpivalmis Irving temaga äkitselt kokku viidi, tuvastas prohvetluse õpilane ta hetkelise intuitsiooniga: „Siin ongi see mees!”
Ta avaldas oma kannatlikule kuulajale kõik need peensused, mida üldsus keeldus kuulamast; tulemuseks oli see, et hr Frere sai endale jüngri ja avalikustaja; ning mõju … kõige kaalukama tähtsusega … võttis kontrolli Irvingi mõtete üle.
See liit osutus oluliseks Piibli prohvetluse edaspidisel käsitlemisel ja seega ka dispensatsionalistliku mõttelaadi arengus.
Frere veendumus oli, et enamik Piibli prohveteeringutest olid juba täide läinud ning Kristuse tulemine on vaid mõne aasta kaugusel. Sellega pani Irving aluse oma kinnisideele lõpuaja sündmustest. Ta jutustas oma tänuvõlast Frerele järgmiste sõnadega:
Mu vaimus ei olnud rahu seni, kuni ma ootasin sind ja pakkusin end sinu õpilaseks, et saada juhendatud prohvetluses sinu ideede kohaselt … ma soovin, et keegi ei arvaks minust justkui mina oleksin olnud väärt nende oluliste tõdede avaldumist vastu võtma … ainult Isand arvas mind väärt olevat vastu võtma usku nendest asjadest, mida ta esmalt sinule teatavaks tegi …
Ja kui Tema teeb mind instrumendiks selle usu oma koguduses kellegi jaoks edastamises, et ta võiks ennast Tema tulemiseks valmis seada, või kellegi jaoks maailmas, et ta võiks varjuda päästelaevas … saagu Tema nimele kogu kiitus ja au …
Need olid siis peamised 1820ndate alguse mõjud Irvingile: vaevu võiks neid nimetada ortodoksseteks! Vaatame, kuidas Irving ise paunustas teiste dispensatsionalistliku mõtteviisi arengusse. See oli mõju, mis levis laialdaselt ja kaugele vaid lühikese aja jooksul.
Kolmandal Londoni aastal tutvustati Irvingit Henry Drummondile, kes oli Londonis pankur ning oli olnud Surrey kõrge šerif. Ta oli ka misjoniorganisatsiooni Continental Society juht.
Henry Drummond korraldas oma maavalduses Albury pargis umbes 30 miili Londonist lõunas konverentsi, et uurida prohveteeringuid ja lõpuaega. See toimus 1826. aasta novembris, osales umbes 20 meest ning kestis ligi kuus päeva. See osutus olevat pöördeliseks hetkeks kohalolijate kindla arvamuse kujundamisel, et lõpuajad on kätte jõudnud. Nemad nägid seda nii, et kogudus liigub äralangemise suunas, esile pidi tulema antikristus ning Isand pidi peagi tulema oma ümberpiiratud rahvale järele.
Seal tutvustas Irving ka üht kõige ebaharilikumat õpetust: ideed, et Kristuse tagasitulek toimub kahes etapis. Esimene etapp, milles kogudus salaja eemaldatakse maa pealt, sai peagi tuntuks ülesvõtmisena. See oli mõne aasta võrra eraldatud teisest etapist, mida nähti Kristuse aus tulemisena. Selle, seniajani ennekuulmatu ja ortodoksse doktriinivälise arvamuse võttis mõne aastakümne jooksul omaks suur osa kogudusest.
Keeruline on täpselt ära märkida aega ja viisi, kuidas Irving selle ülesvõtmise õpetuse omandas. Dave McPherson on püüdnud näidata, et see õpetus pärineb ühest prohveteeringust, mille tõi esile 5aastane tüdruk Margaret McDonald Port Glasgows. McDonaldid kuulusid ühte gruppi Irvingi jüngritega, kes kogesid karismaatilisi ilminguid ning Irving oli agar kinnitama selle ehtsust, mis nende keskel toimus. Lugedes selle prohveteeringu üleskirjutust, näib see olevat selle õpetuse allikaks.
Ilmne on see, et sel perioodil võttis Irving ülesvõtmise õpetuse oma esilekerkiva mõttesüsteemi põhiosaks. Nüüd, kui see ülitähtis komponent oli paigas, võib näha, et umbes 1830. aastaks oli Irvingi vaade lõpuaegadest peaaegu eristamatu dispensatsionalismi omast, mis tõusis esile 19. sajandi lõpus.
Irving suri vaid 42-aastasena märkimisväärses hingepiinas, mille põhjustas tema väikese poja surm ning kriitika ja hüljatus. Ta oli uhke meelelaadiga äärmuslik teerajaja, sügavalt puudulik mees, kes sellegipoolest avaldas oma ideedega Kristuse tagasitulemisest kaalukat mõju. Šoti kirik tagandas ta ametist kaks aastat enne tema surma ning temale ustavad kogudused moodustasid vaid aasta hiljem, 1835. aastal, Katoliikliku Apostelliku Kiriku.
Raamatust: Ian Rossoll ja Tony Wastall. Võida maailm või põgene maa pealt.
