Ap 17:30: Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.
Olen kuulnud mitmeid mind kritiseerivat, et ma kunagi ei räägi meeleparandusest. Sellega on nüüd nii, et minul pole kunagi olnud edu, kui ma olen rääkinud meeleparandusest. Kui olen sellest jutlustanud, ei ole inimesed tulnud pöördumisele. Olen alati õnnestunud paremini siis, kui olen rääkinud neile Kristuse armastusest.
Kuid sellel õhtul kavatsen ma rääkida meeleparandusest, et ei oleks põhjust laita. Siiski usun ma sellesse sama palju, nagu ma usun Jumala sõnasse.
Kui Ristija Johannes tuli kuulutama Juuda rahvale, hüüdis ta vahel:
„Parandage meelt! Parandage meelt!”
Kui Kristus tuli, Johannese sõnum muutus: „Talle veri võtab ära maailma patu.”
Ka mina tahaksin pigem hüüda „Talle veri võtab ära maailma patu”, kui rääkida meeleparandusest.
Kui Kristus alustas, oli ka Tema sõnum: „Parandage meelt!”
Kuid varsti hakkas Ta näitama neile midagi kõrgemat. Ta hakkas rääkima inimestele Jumala armastusest, sest Jumala armastus ajab meelt parandama.
Kui inimesed nelipühapäeval küsisid, mida nad peaksid tegema, et saada päästetud, said nad vastuse: „Parandage meelt!”
Kui Kristus saatis jüngrid kahekaupa kuulutama, andis Ta neile korralduse rääkida: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.”
Selline on Piibli selge õpetus.
Inimesed küsivad, mis on meeleparandus. Kui neilt küsida, siis paljud vastavad: „Olen sageli väga kurb oma patu pärast.”
Kuid see ei ole meeleparandus. Meeleparandus on midagi palju enamat, kui tunnistada, et mul on natuke kahju. Meeleparandus tähendab pöördumist ja pattude hülgamist.
„Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted.”
See on meeleparandus. Kui inimene ei pöördu oma pattudest, ei ole ta meelepärane Jumalale. Kui meeleparandus ei too kurjusest headusesse, ei ole see õige meeleparandus.
Pöördumata inimene mõtleb, et Jumal on tema vaenlane. Lubage mul seda esitada, samuti nagu tõde, et Jumal vihkab pattu. Ta karistab pattu, kus Ta iganes seda kohtab. Kuid samas Ta armastab patust ja soovib, et see tuleks meeleparandusele ja pöörduks ära oma pattudest. Ei piisa sellest, et ollakse õnnetu oma pattude pärast.
Me ei saa arvata, et Kain ei olnud kurb. Ometi ei olnud see tõeline meeleparandus. Piibel ei räägi, et ta oleks hüüdnud: „Jumal, anna minule andeks!”
Ta ei kahetsenud, kuigi ta oli kurb.
Ent Juudas. Pole märkigi sellest, et ta oleks pöördunud Jumala poole ega tunnistust, et ta oleks tulnud Kristuse juurde paluma andeks. Kuid ilmselgelt oli ta kurb. Ilmselt oli ta täidetud südametunnistuse vaevast ja lootusetusest. Kuid siiski ei osutanud ta tõelist kahetsust.
Meeleparandus on pöördumine Tema poole, kes on meid armastanud ja andnud ennast meie eest.
Kui mõtleme kuningas Saulile ja erinevusele, mis oli tema ja Taaveti vahel, siis mõistame seda paremini. Taavet oli langenud sama sügavale, isegi veel sügavamale kui Saul. Ta kukkus kõrgemalt. Kuid milles oli erinevus nende kahe vahel? Selles, et Taavet pöördus Jumala poole, tunnistas patu ja sai andeks. Kuidas läks Sauliga? Tema ei parandanud meelt ja Jumal ei saanud teda päästa, kuna ta ei teinud nii.
Kõikjal Piiblis näeme, et iga kord, kui inimesed on meelt parandanud, on Jumal andnud neile andeks. Meenutame tölnerit, kes läks templisse palvetama. Ta tundis oma eksimusi nii palju, et ei saanud tõsta oma pilku taeva poole. Ta lõi endale vastu rinda ja hüüatas: „Jumal, ole mulle patusele armuline!”
See oli tõeline kahetsus ja pöördumine. See mees läks koju pärast seda, kui oli saanud andeks.
Aga kadunud poeg! Tema isa ei saanud anda talle andeks nii kaua, kui ta oli võõral maal, kus ta oli raisanud kogu oma omandi kergemeelses eluviisis. Kuid kohe, kui poeg tuli koju, sai ta andeks. Isa ruttas talle vastu, huultel andeksandmise kallid sõnad. Poleks olnud mingit kasu anda noorukile andeks nii kaua, kui ta oli võõral maal ega polnud kahetsenud. Ta oleks siis üksnes halvustanud isa õnnistust.
Selline on ka patuse olukord Jumala ees. Ta ei saa mõista andestust ega õnnistust enne, kui ta tuleb kahetsejana Jumala juurde ja palub andestust.
Piibel ilmutab, et Jumal käitub meiega samal viisil kui isa pojaga. Teie, isad ja emad, kellel on lapsi, lubage seda selgitada ühe näite abil.
Kui te koju tulles leiate, et poeg on võtnud raha teie kotist, siis lähete poja juurde ja küsite temalt: „Juhan, kas sina võtsid selle raha?”
Võibolla ta vastab: „Jah, isa, mina võtsin.”
Mida te siis teete, kui poeg ütleks seda ilma mingi kahetsuseta? Ilmselt ei andestaks te niisama. Tahaksite enne äratada tema südametunnistuse, sest te teate, et oleks vale anda andeks pojale, kui ta ei mõista, et tegi valesti. Oletagem, et ta ei tahaks seda teha ja vastaks jultunult: „Jah, ma võtsin, kuid mis selles siis halba on.”
Ei isa ega ema ei saa anda andeks enne, kui ta möönab, et käitus valesti ja palub andeks. Samuti on iga patusega.
Nad on pöördunud ära Jumalast. Nad on rikkunud tema käske ja tallanud Tema seaduse jalge alla. Nende patt jääb neile ja nad kannavad selle tagajärgi, kuni hakkavad osutama kahetsuse märke. Kuid sellel hetkel, kui nad näevad oma kurjust Jumala ees ja tulevad Tema juurde, saavad nad andeks ja nende patt pühitakse ära.
Keegi ütles mulle: „Minu patud lahutavad minu Jumalast.”
„Ei,” vastasin, „mitte patud ei lahuta teid Jumalast, vaid teie oma tahe.”
See on just see, mis on inimese ja Jumala vahel. Kristus tahab võtta ära kõik patud, kui inimene tahab neist vabaneda. Kuid ta võib olla nii ülbe, et ei taha tunnistada Jumalale oma patusust. Kui sinu poeg ei tunnista oma eksimust, ei anna sa talle andeks. Kuidas siis saaks Jumal anda andeks sellele, kes ei kahetse oma pattu? Kui Ta lubaks patuseid oma riiki, siis algaks seal varsti sõda.
Te ei tahaks elada koos sellise inimesega, kes varastab kõike, mida näeb. Te ajaksite ta oma kodust välja. Meenutame kuningas Taavetit ja tema poega Absalomi. Absalom oli saadetud kodust ära oma eksimuste pärast, kuid ta palus oma sõpru tegutseda vahendajana, et ta tohiks pöörduda tagasi. See õnnestus, kuid oli keegi, kes ütles, et ta polnud kahetsenud oma pahategu. Seetõttu ei soovinud isa teda näha. Kui ta oli mingi aja elanud Jeruusalemmas ja püüdnud ilma kahetsuseta saada tagasi endist positsiooni ja soosingut, läkitas ta oma sõbra Joabi kuninga juurde ütlema: „Uuri mind ja kui sa ei leia minus midagi valet, siis anna mulle andeks.”
Nii sai ta andeks. Kuid Taavet tegi midagi meeletut, kui ta andis printsile andeks. Mis sellele järgnes? See tagandas tema kuninga troonilt. Nii teeksid ka patused, kes ilma meeleparanduseta pääseksid taevasse. Nad tagandaksid Jumala Tema troonilt, rebiksid valitsuskepi tema käest. Seetõttu ei saa ükski patune ilma meelt parandamata taevasse.
„Kuid ma usun Jumala halastusse,” võib keegi öelda.
„Mina ei usu, et Jumal lubab kellelgi sattuda hukatusse. Küll kõik saavad taevasse.”
Kuid meenutagem neid inimesi, kes elasid enne veeuputust. Kas te arvate, et Jumal võttis taevasse kõik need, kes olid liiga kurjad, et elada maa peal? Ei võtnud. Ta päästis veeuputusest Noa ja võttis tema taevasse.
Paljud usuvad, et kõik inimesed pääsevad taevasse. Kuid tuleb päev, kui nad saavad näha, et saatan on neid petnud. Keegi ei pääse ilma meelt parandamata taevasse. Kui nad ei loobu oma pattudest, ei saa nad tulla Jumala riiki. Jumala seadused on selles suhtes täiesti selged.
Inimene peab kahetsema oma patte ja pöörduma Jumala poole. Piibel õpetab nii.
Miks siis inimene paneb käed kokku ja ütleb: „Küll Jumal mind ikkagi taevasse võtab.”
Mõelgem, et keegi äsja ametisse valitud ametnik läheks esmalt vanglasse, kohtuks suure hulga kurjategijatega ja ütleks siis: „Mul on kahju nende vangide pärast ega soovi, et neid siin hoitakse.”
Oletagem, et nende hulgas on ka mõrvareid ja ka nende kohta ta ütleks: „Mina olen nii hella südamega ega soovi, et neid mehi karistatakse.”
Siis ta avab vangla uksed ja laseb nad kõik välja. Kui kaua saaks selline valitseja olla ametis? Samad inimesed, kes loodavad Jumala halastusele pöördumata patuste suhtes, tõstaksid häält tema vastu. Nad ütleksid: „Neid mõrvareid tuleb karistada, muidu on kogu ühiskond ohus. Me ei saa olla julged oma elu pärast.”
Siiski need usuvad, et küll Jumal on armuline ka nendele, kes ei kahetse oma patte. Armsad sõbrad, ärge eksige, sest see on saatana lõks.
Peame uskuma Jumala sõna, et pöördumata patusel ei ole mingit lootust. Avagu Issanda Vaim meie süda ja silmad, et näha tõde. Juurdugu see meie südamesse.
„Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted.”
Sõber! Meeleparandus ei ole sama kui hirm. Paljud inimesed ütlevad, et minu jutlused ei ole piisavalt karmid. Kuid mina ei soovi tuua inimesi Jumala riiki hirmutamisega. Ma ei usu sellistesse jutlustesse. Kui võidaksin kedagi Jumalale hirmutamisega, olen kindel, et nad jätaksid kohe Jumala. Kui tahaksin inimesi hirmutada taevasse, peaksin maalima nende ette põrgu koledused ja hüüdma:
„Kiirustage! Kiirustage!”
Kuid nii ei võideta inimesi. Taevas ei ole orje. Kõik seal viibijad on vabast tahtest võtnud vastu pääste. Hirmutamine ei ole kedagi sinna juhtinud. Mõelgem laevale lainetel. Meremehed kardavad, et see kohe upub ja nad on surma omad. Nad hakkavad palvetama. Kas nad kõik on usklikud? Ei, vaid hirmul. Nad ei kahetse midagi. Kui torm on möödas ja nad on maal, on nad sama muutumatud kui enne. Nende kartus on läinud. Nad on selle unustanud ja hakkavad elama endist elu.
Kui paljud on haigevoodil lamades, kui surm on neid ümbritsenud, teinud otsuse elada uut elu, kui nad terveks saavad. Kuid niipea, kui nad on terveks saanud, on nad unustanud oma otsuse. Nad olid hirmul ega olnud see õige meelelaad. Hirm ei ole sama kui pöördumine.
Tõeline pöördumine on see, kui Püha Vaim näitab inimesele nende patte. Seda tahaksin esile kutsuda. Las Püha Vaim paljastab igale inimesele tema ohtliku olukorra.
Kui Jumal ajas Aadama ja Eeva välja paradiisist ühe patu pärast, siis kuidas võiksime mõelda, et Jumala lubaks tulla taevasse kümne tuhande patuga, mida pole kahetsetud ega andeks palutud? Mõni võib öelda: „Minul ei ole midagi kahetseda.”
Kui siin on keegi variser, siis tean, et see jutlus ei mõjuta teda. Tahaksin muide näha seda meest, kes astub välja ja ütleb: „Minul ei ole ühtegi pattu.”
Kui oleksin selline, kes arvab, et tal ei ole ühtegi pattu, ei läheks ma iialgi palvekotta. Kas keegi tunneb inimest, kellel ei ole pattu?
Vähemalt viimase kahekümne aasta jooksul ei ole möödunud päevagi, kui oleksin saanud rõõmustada: „Täna olen elanud ilma patuta ega ole mul midagi kahetseda.”
Kas keegi võib öelda siiralt: „Minul ei ole midagi sellist, mida andeks paluda ega midagi kahetseda.”
Mõni arvab, et Jumal on seadnud kümme erinevat käsku, millest igaüks tähendab ühte erilist pattu. Kuid kui keegi on rikkunud ühte, on ta süüdi kõigi vastu. Kui üks varastab viis dollarit ja teine viissada, on mõlemad vargad. Kes on rikkunud ühte käsku, on rikkunud kõiki. Kui keegi seda ei tunnista ega tule kahetsuses Jumala juurde, ei ole tal mingit lootust. Nii kinnitab Piibel Moosese esimesest raamatust kuni Ilmutuse raamatuni. Ära kanna mõtet, et sinul ei ole pattu.
Kuulsin räägitavat ühest mehest, kes oli tulnud pöördumisele ja kellelt üks tema sõber küsis, kas ta on kahetsenud oma patte. See vastas: „Muidugi mitte. Sellega ma oma pead ei vaeva.”
Sõber, pöördumise tagajärg peab olema palju sügavam. Pöördunu peab kahetsema ja otsima lepitust selles, milles ta on eksinud. Kui tal on olnud tüli kellegagi, tuleb minna leppima. Kui ta ei nõustu, on tema pöördumine petlik.
Kui inimene pöördub Jumala poole, saab temast uus loomus. Tema tegevus peab olema armastusest juhitud. Ta armastab vaenlasi ja proovib head teha ka neile, kes on teinud talle kurja. Need on pöördumise tegelikud tunnused. Kui neid ei leidu, ei ole tema pöördumine jõudnud ajust südamesse. Me peame sündima uuesti, Vaimust. Meie süda peab südima ülalt.
Kui inimene kahetseb ja pöördub taeva Jumala poole, on mõjutus sügav ja põhjalik. Loodan, et igaüks mõistab tõelise kahetsuse vältimatust, et ta võiks tulla Jumala juurde ja saada õnnistatud. Lubagu Jumal, et Tema Püha Vaim suunaks igaühte seda paluma.
Mulle tundub, nagu kuuleksin kedagi ütlemas: „Mis meeleparandust on minul täna vaja?”
Maailmas on ainult kaks hulka: need kes on Kristuse poolel ja need, kes on Tema vastu.
Kristuse poolele asumine tähendab suundumist vanast uude. Vana kogukond oli halb, kuid uus on hea. Miks te ei soovi muutuda!
Oletame, et minul oleks täna kutse New Yorki ja ma läheksin jaama kella kümnesele rongile. Kuid rongis istudes tuleks keegi sõber ja ütleks:
„Kuid sina oled vales rongis, see rong sõidab Burlingtoni.”
Mina aga vastaksin: „Sa oled eksinud. Ma küsisin ja mulle öeldi, et see on õige.”
Siis sõber ütleks: „Kuid mina olen elanud Chicagos kakskümmend aastat ja tean kindlasti, et oled minemas vales suunas.”
Lõpuks mees veenab mind. Kuid sellele vaatamata võin istuda oma kohal, kuigi tean, et see on vale rong. Kui ka teie ei hülga vale rongi ega asu õigesse, ei saa te kunagi pääseda taevasse. Kui sa ei ole veel meelt parandanud, siis võta kogu reisivarustus ja muuda rongi!
Kui inimene ei ole meelt parandanud, on tema nägu suunatud Jumalast kaugemale. Kuid sellel hetkel, kui ta pöördub Jumala suunas, saab ta rahu ja rõõmu. Nii paljud ei igatse rahu ja rõõmu.
Mäletan kuidas väiksena tahtsin kätte saada oma varju. Võib olla oled ka sina olnud nii lapselik. Jooksin oma varju järel, kuid see kogu aeg põgenes minu eest. Ma ei mõistnud, kuidas oli vari kogu aeg minust ees.
Kord jooksin aga päikese poole. Siis märkasin, et vari jooksis minu järel ja püüdis mind kätte saada. Kogu tee jooksis see minu kannul. Nii on ka õiguse päikesega. Rahu ja rõõm käivad selle ees, kes liigub selle päikese poole. Kuid kui keegi pöörab sellele selja, on tema kaaslaseks pimedus. Pöördu Jumala valguse poole, siis selle paiste valgustab sinu südant. Ära ütle, et Jumal ei anna andeks. Inimene ise on andestamise takistus.
Õde rääkis mulle, et tema väike poeg oli ühel hommikul öelnud midagi kohutavat. Siis isa ütles talle: „Sämmi, mine palu emalt andeks.”
„Ma ei taha,” vastas poeg.
„Kui sa ei taha paluda emalt andeks, pead minema kohe voodisse.”
Oli varahommik ja isa ei olnud veel läinud tööle. Poeg ei uskunud, et isa mõtleb öeldut tõsiselt ja jätkas: „Ei taha.”
Nad võtsid poisi riidest lahti ja panid ta voodisse. Kui isa tuli koju lõunale, lootis ta leida poja väljas mängimas. Kui isa teda ei näinud, küsis ta naiselt, kus poiss on.
„Ta on veel voodis,” vastas ema. Siis läks isa ja istus tema voodi juurde ning ütles: „Sämmi, ma soovin, et sa lähed ema juurde ja palud temalt andeks.”
Poeg vastas jälle: „Ei.”
Isa püüdis keelitada ja paluda teda, kuid ei soovinud sundida. Pärast lõunat läks isa tööle lootuses, et kui ta õhtul tuleb, on poeg võitnud oma isepäisuse. Kuid kui ta õhtul tuli, magas poiss endiselt sängis. Ta oli maganud kogu päeva. Isa läks uuesti tema juurde, et saada poega nõusse minema ema juurde, kuid asjatult. Ka ema püüdis teda mõjutada, kuid tulemuseta. Sel ööl ei saanud kumbki magada. Nad ootasid iga hetk, et nende väiks poiss koputab uksele, sest nad soovisid anda talle andeks. Õde ütles, et nagu surm oleks tulnud nende majja. Ta polnud kunagi elanud üle sellist ööd.
Hommikul läks isa jälle poja juurde ja ütles: „No nii, Sämmi, nüüd sa palud andeks, kas pole?”
Kuid poeg pööras näo seina poole ega soovinud rääkida.
Isa tuli lõunale, kuid poiss oli sama isepäine nagu varem. Näis, et ta oli otsustanud võitluse võita. Kuid vanemad ei soovinud lapse enda pärast lasta tal käia oma teed.
Kas meile pole parim, et nõustuksime Jumala tahtega, selle asemel et käia oma teed. Oma tee viib hävingusse, kuid Jumala tee igavesse ellu.
Isa läks tööle. Kella nelja paiku õhtupoolikul läks ema tuppa pojaga rääkima.
Olgu pealegi, Sämmi, ütle „ema”.
„Ema,” ütles poeg.
Ütle nüüd „anna”.
„Anna,” ütles poeg.
Andeks.
„Andeks,” kordas poeg ja hüppas samas sängist.
„Mina olen öelnud selle,” hüüdis ta. „Vii mind isa juurde, et saan seda ka temale öelda!”
Sina patu ori, mina ka sina Isa juurde paluma andeks. Siis on sinu kahetsus õige. Mine murdunud südamega ja palu Jumalat, et Ta annab sinule andeks. Ära ütle, et sa ei oska, sest siis sa ei püsi tões. Isekas tahe ja kõva süda on takistuseks.
Lubage teile öelda, et peate ära leppima Jumalaga täna. Ei maksa lepitust lükata edasi ühtegi päeva. Sest Jumal ütleb „nüüd”.
Mõelge ilusat ookeanilaeva. See liigub piki kaljust rannajoont. Kapten ei aimagi, et laev on ohus, enne kui see tormab vastu kaljut ja upub. Sajad laevas olnud inimesed upuvad lainetesse. Kui kapten oleks aimanud ohtu, oleks ta rohkem uurinud teekonda. Kuid laev tormas veealusele kaljule ja uppus. Alles siis sai kapten teada, kus on oht, kuid oli juba liiga hilja.
Teil on veel aega, kuid juba viie minuti pärast võite olla igavikus. Jumal varjab meie eest meie surmahetke. Seetõttu peab igaüks tegema meeleparanduse ja pöörduma Tema poole siis, kui Ta kutsub.
Mina olen Õpetaja nimel kutsumas teid pöörduma Jumala poole. Aidaku Jumal teil pöörduda ja elada.
D. L. MOODY
raamatus „Suuri ilo”
