Järgmisel hommikul kodus palus ema Estrit endaga vestlema.
“Oled sa kindel oma otsuses?” küsis ta.
“Olen.”
Ema lõi Estrit mõlemale põsele ja raputas teda rängalt. Ta haaras tütrel kahe käega kõrist, kägistas teda ja surus ta vastu põrandat. Ester ei saanud hingata. Väike õde jooksis kohale ja palus hädas emal lõpetada. Ema vabastas tütre oma haardest ja ütles: “Sellest hetkest alates ei ole sa enam minu laps!”
Ester tõusis õhku ahmides püsti ning vastas: “Kui tahad mu hüljata, nõustun sellega. Ma ei saa aga hüljata oma usku, sest olen leidnud tõe.”
Ema viskas oma tütre majast välja. Tagasiteel Jakartasse tundis Ester kurbust selle pärast, et oli toomas perele häbi. Ta palvetas, et saaks veel kunagi võimaluse rääkida neile juurteni, miks Jeesus on talle pere mainest tähtsam.
Järgnevate nädalate jooksul üritas Ester helistada emale mitu korda, kuid see ei nõustunud temaga rääkima. Ta küsis sageli oma õe käest ema käekäigu kohta ja saatis talle korrapäraselt raha.
Kolme kuu möödudes helistas ema.
“Tule külastama kodu, vend on väga haige. Annan sinule andeks, aktsepteerime sind sellisena nagu oled,” kinnitas ta.
Teekonnal kodukülla oli Estri meel kerge ja lootusrikas. Kohale jõudes ta taipas, et vend oli haigem, kui ta oli arvanud. Ema ainus poeg magas halvatuna ega suutnud liigutada muud kui silmi. Külas ei olnud arsti ega õde ega polnud emal vahendeid viia poega linnahaiglasse kallile ravile. Kohaliku tava kohaselt ravis haigeid nõidarst, kuid temast ei olnud vennale mingit abi.
Kui Ester saabus, tervitas ema teda sõbralikult ja kohtles teda nii hästi, et Ester julges panna oma Piibli elutoa lauale.
Järgmisel päeval läks ta halba aimamata koos oma õega turule ostlema. Köögiviljadega tagasi tulnud, ei leidnud ta oma Piiblit kusagilt.
“Ema, kus mu Piibel on?” küsis ta.
“Põletasin selle ära, ja kõik muudki sinu asjad,” vastas ema külmalt.
Mure ja viha keesid Estri sees.
“Sa võid põletada kõik muu, aga Piibel on kogu mu elu!” hüüdis Ester.
“See on ainus viis, kuidas saame panna sind unustama kristlust,” põhjendas ema oma tegu.
Ta oli näinud, kui suur võim oli sellel raamatul tema tütre üle.
“Jeesus elab minus, teda ei saa mult röövida!” väitis Ester.
Tüli järel vend suri.
“See meelepaha ja meeleheide tabab meie peret sinu pärast,” süüdistas ema tütart.
Tundus, et ta valab kogu oma sisse kogunenud pettumuse ühe valanguna Estri kaela. Ester üritas meenutada Piiblist midagi lohutavat, et jääda julgeks. Kui ta vastas ema vihale naeratusega, arvasid teised, et ta on aru kaotanud.
Kuna ema ei teadnud enam, mida teha, läks ta rääkima küla imaamidele, et tema lapsest on saanud kafir, usust taganeja, ja palus neil asi lahendada.
Ema lukustas Estri tema tuppa seniks, kuni imaamid oma otsust ette valmistasid. Iga päev tuli ta tütre juurde ja anus teda tagasi pöörduma.
“Ma ei saa, ma tahan uskuda Jeesusesse,” vastas Ester ja iga kord lõi ema teda näkku kõvemini kui eelmisel korral.
Estril oli sõpru, kelle seas oli palju ustazah’e, islamiõpetajaid küla tüdrukutele ja naistele. Ema palus ühel oma austatud ustazah’il tulla rääkima Estriga.
Estril oli hea meel sõbra kohtamisest. Ta rääkis sõbralikus meeleolus Jeesusest, Jumala Poja ohvrimeelsusest ja kolmainsuse ilust. Ester ise imestas, kuidas ta suutis rääkida Piiblist sel viisil. Ta mäletas Jeesuse sõnu Luuka evangeeliumist:
Teid viiakse kohtumõistmisele sünagoogidesse, teid heidetakse vanglasse, teid viiakse kuningate ja valitsejate ette minu nime pärast. Nii saate võimaluse minu kohta tunnistada. Pange siis oma südamesse, et te ei mõtle ette, kuidas end kaitsta. Sest mina annan teile suu ja tarkuse, millele ükski teie vastastest ei suuda vastu seista ega seda ümber lükata. Isegi teie vanemad, vennad, sugulased ja sõbrad annavad teid ära ning mõned teist surmatakse. Kõik vihkavad teid minu nime pärast. Kuid juuksekarvgi teie peas ei lähe kaduma. Püsige kindlad, nii võidate endale elu.
Kui tulevane ustazah oli esitanud kõik oma küsimused ja kuulanud ära kõik Estri vastused, ei osanud ta midagi öelda. Ester oli nägemas oma sõbra näol imestust ja hämmastust. Ehk see teine ei olnudki enam nii kindel selles, et Ester oli eksinud.
Imaamide otsuse ootamine väikeses lukustatud toas oleks olnud palju kergem, kui Estril oleks olnud Piibel.
“Ema, ma tean, et sa vajad raha. Luba mul käia Jakartas pangas, ma toon selle sulle. Luban tulla tagasi,” anus ta.
Ema tõesti vajas Estri rahalist abi ja otsustas riskida. Ester käis pangas emale raha toomas, kuid samal ajal ostis ta endale uue väikese Piibli. Ta peitis selle oma riietesse ja pöördus koju tagasi, nii nagu oli lubanud.
Ema hämmastus Estri tagasitulekust ja võttis rõõmuga vastu tema toodud raha. Ta tahtis veelkord proovida, kas Ester nõustuks pere heaks tagasi pöörduma nende ühisesse usku, kuid Ester ei paindunud. Ema ohkas ja palus küla juhatajal tulla kohale.
“Sul on veel võimalus. Kas tahad tagasi pöörduda islamisse?” küsis juhataja.
“Jään kristlaseks,” vastas Ester.
“Kui sa sured, ei anna me sulle lapikestki maad matmise jaoks!” sisistas juhataja.
Järgmine päev oli reede ja Estril oli kästud ilmuda juhtiva imaami juurde kuulama usuteadlaste otsust. Maja ümber oli kogunenud tohutult rahvast. Tavaliste külaelanike lisaks oli kohale tulnud kohalikke võimukandjaid ja usulisi õpetajaid.
Kohale saabudes Ester hämmastus. Rahvahulga keskel oli ka tema isa, keda Ester polnud aastaid näinud. Lisaks tundis ta ära palju onusid ja tädisid, kellel oli tõsine ilme näol.
Sündmus algas külapealiku küsimusega:
“Mis on sinu otsus? Kui tahad endiselt olla kristlane, saadan ma su vanglasse.”
Ester teadis, et need sõnad polnud pelgalt hirmutamine; küla vanemal oli tõesti võim mõista teda vanglasse.
“Kee pööras sinu?” küsis mees edasi.
“Ei keegi. See on minu enda otsus.”
“Kas teid on vette kastetud?” küsis juhtaja rangelt. Ta mõtles ristimist, kuid kas ei tahtnud lausuda seda sõna või ei teadnud seda.
“Jah, mind on ristitud.”
“Kas sul on selle kohta tõendit?”
“Ma ei võtnud ristimistõendit kaasa, see on Jakartas.”
Imaam astus ette ja käskis Estril korrata šahada’t, islami usutunnistust. Imaam oli kuulnud, et ristimine pühib usust taganeja mälust kõik islamiga seonduva, ja viib ta mõistuse. Ta tahtis näha, kas see vastab tõele.
“Ei ole muud jumalat kui Jumal, ja Muhhamed on tema käskjalg,” lausus Ester araabia keeles.
Ta tahtis näidata, et kristlaseks saamine ei tähenda inimese sattumist tahtetult mingi võõra võimu alla.
Kuulajad hämmastusid, kuid neis süttis ka lootusesäde. Ester kustutas selle otsustavalt:
“Pean oma usku Jeesusesse ega pöördu tagasi islamisse.”
Imaamid olid saanud küllalt ja teatasid oma otsuse. Nad käskisid Estri isal ja emal ajada Estri juuksed maha ning sõidutada teda häbistatavana läbi küla. Pärast seda pidi ta välja saadetama ühiskonnast.
Isa ei kiitnud heaks seda otsust ja sekkus juttu:
“Ester ei ole abielus, ja nagu me teame, vallalise tütre patt kandub ka tema vanemate peale. Ma ei taha kanda tema süüd ja häbi. Ta tuleb tappa.”
Rahvahulk noogutas isa jutule ja imaamid vaatasid küsivalt üksteisele otsa.
Isa jätkas: “Võtan vastutuse selle eest ja tapan ta ise.”
Kui Estri ema seda kuulis, langes ta põlvili imaami jalgade ette ja hakkas suure häälega nutma.
“Auväärne imaam, andke mu tütrele veel kolm päeva aega. Ma pööran ta tagasi!” anus ema.
Isa ei öelnud enam midagi. Kõik ootasid imaami otsust. Usuteadlased arutasid taas õige lahenduse üle. Kui Ester nüüd tapetaks, ei oleks tal enam kunagi võimalust tagasi pöörduda. Nad nõustusid ema palvega kolmest päevast. Kohtumise lõpuks tahtsid imaamid pidada lühikese palve, kuid see ei tahtnud õnnestuda.
“Mida sa teed?” hüüdis üks imaamidest Estrile.
Neile tundus, et Estrist lähtus mingi jõud, mis takistas neil palvetamast.
“Ma ei tee midagi,” imestas Ester.
Palve jäeti pooleli ja juhtiv imaam pöördus Estri ema poole.
“Sina oled käemees. Kui Ester põgeneb, pead sina asuma tema kohale.”
Estri lahkudes majast hüüdis rahvahulk kooris: “Kafir, usutaganeja, hull naine!”
Ester vaevalt kuulis, mida nad ütlesid, sest juhtiva imaami viimased sõnad olid muutnud kõike. Nüüd polnud küsimus enam tema usust ja elust, vaid ka ema elust. Ta oli ise valmis oma usu pärast surema, kuid kas ta võiks ohverdada selle nimel oma ema? Vastamisi olid nüüd Jeesus ja ema.
Estri mõtted tundusid lõppevat igast suunast tupikus. Siis aga meenus talle Jeesuse tõotus. Ükski juuksekarvgi peas ei lähe kaduma. Kui Jumal suutis kaitsta Estrit, suutis ta kaitsta ka ema. Usaldus voolas tagasi ja Ester hakkas uskuma, et Jumal ei ole ka selle probleemi ees nõutu.
Ester üritas mõelda rahulikult nagu matemaatikatunnis raske ülesande lahendamisel: kui valin ema, võin olla koos oma perega, kuid kaotan Jumala. Kui valin Jumala, on minuga kogu elu allikas – tema, kellelt olen saanud kogu oma elu.
Järgnevate päevade jooksul üritas ema teha Estri olemise võimalikult mugavaks. Ester oli suutnud hoida oma väikest Piiblit peidus ja luges seda alati, kui oli võimalik. Jutt tundus valgustavat pisut teekonda edasi.
Mina saadan teid kui lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja süütud nagu tuvid.
Kui teid ühes linnas taga kiusatakse, põgenege teise.
Ester oli valmis surema, kuid kas ta peaks siiski üritama põgeneda? Ta jättis oma ema Jumala hoolde ja planeeris põgenemist öösel. Sobiv hetk ilmuski varem. Oli reede ja paljud külaelanikud olid läinud mošeesse palvetama. Ema oli läinud turule tomateid ostma. Estri toast pääses välisukseni üksnes läbi elutoa ja tema õed istusid seal televiisorit vaatamas. Nende märkamata ei saanud ta lahkuda muidu kui akna kaudu. Tema toa aken oli maja taga ja selle all oli järsk langus allpool voolavasse kraavi. Ta suutis hüpata kitsale tasandikule, nihestamata hüppeliigest, kuid noorim õdedest kuulis prantsatust.
“Ester, kuhu sa lähed?” hüüdis õde.
Ema oli käskinud teistel mustal lambal silma peal hoida ja Ester uskus oma põgenemisteekonna siinkohal lõppevat.
“Lähen turule!” üritas Ester siiski.
“Selge. Kas sa saaksid mulle õunu tuua?” palus õde.
Ester ohkas kergendatult. Järgmiseks pidi ta ronima mööda järsku kraavikallast pidi üles. Jõudnud õnnelikult üles teepervele, pistis ta jooksu. Ees oli viis kilomeetrit auklikku kruusateed, kus ei sõitnud taksosid. Kui tema järele saadetaks mootorratas, ei pääseks ta millegagi pakku. Peateelt sai ta mootorrattatakso, millega sõitis sadamasse. Sealt sõitis ta kiireima laevaga Jaavale.
Pererahva juurde jõudes rääkis ta, mis kodukülas oli juhtunud. Peremees ei julgenud teda enam oma majja võtta, sest tema ema teadis, kus see asub.
“Lubage mul olla siin kas või mõne päeva. Tahan palvetada ja paastuda, et teada saada, mida peaksin edasi tegema,” palus Ester.
Vastu tahtmist nad nõustusid.
Ester muretses oma ema pärast, sest põgenemise tagajärjed langesid nüüd tema vastutusele.
“Palun: kaitse mu ema, anna imaamile halastust!” palvetas Ester väsimatult terve nädala.
Õele helistades kuulis ta, et emale ei olnud juhtunud midagi kurja. Ema oli küll vihane ja imaam nõutu.
Pikkamööda jäi asi külaelanike juttudes tagaplaanile. Ester ohkas kergendatult. Tal oli palju kergem kanda ema viha kui muret tema turvalisuse pärast.
Üks kristlik liikumine tegi ettepaneku maksta Estri viieaastase õppe eest misjonitööks ettevalmistavas koolis Sumatral. Õpingud sisaldasid kahte aastat Piibli õppimist ja kolme aastat praktilist harjutamist.
Tänulikuna selle eest, et oli ikka veel elus, tahtis Ester pühendada kõik oma ülejäänud päevad vaimulikule tööle. Ta oli valmis minema kuhu tahes. Oma kodumaast kaugemale ei osanud ta aga mõelda, sest Indoneesias elas üle kahesaja miljoni moslemi, rohkem kui üheski teises riigis.
Õppetundidel huvitas teda enim Ilmutuse raamat. See köitis tema pilgu taevasse ning taevas andis lühikesele maapealsele elule suure tähenduse. Moslemina ei olnud ta julenud mõelda taevast, sest ta lootis sinna pääsemisele väga vähe. Vaid suuri usutegusid teinud inimesed tohtisid uskuda pääsevat paradiisi. Isegi Estri koduküla imaam tundus olevat mures oma saatuse pärast teispoolsuses.
Kristlasena oli taevast mõtlemine selle asemel lohutav, sest selle värav oli avatud siseküljelt. Kutse siseneda puudutas igaüht.
Estri teisel õppeaastal külastas misjonikooli Tais elav Fidži misjonär. Ta palus kooli rektorilt abi saata mõned lõpetavad õpilased tööle Taisse. Rektor nõustus panema välja ankeedi, kuhu huvitatud saavad oma nime kirjutada.
Peatselt külastas kooli teinegi mees, kes rääkis Taimaast. Ester kuulas esitlust, kuid see ei haaranud teda. Tema mõtted olid oma suguseltsi ja sundalaste juures. Ta meenutas aga antud lubadust ning kirjutas rektorile esitatud paberile: olen valmis minema kuhu tahes.
Järgmisel aastal alustas misjonikool koostööd Thaimaa kirikuga malai moslemite seas. Ester kutsuti vestlusele, kus selgitati tema sobivust tööks nõudlikes tingimustes.
Kui ta kuulis, et oli valituks osutunud, valdas teda hirm. Intervjueerijad olid kindlasti teda kellegagi segamini ajanud. Ta otsustas siiski usaldada juhtimist ja astus samm-sammult edasi. Nõnda algas tema ettevalmistus elu esimeseks välismaareisiks.
Aastal 2010 istus Ester koos nelja õpikaaslasega veoauto kastis laussajus. Matk Phuketi lennujaamast Takua Pa linna kestis neli tundi. Üks auto kastis sõitnud värsketest misjonitöötajatest oli valmis kohe koju tagasi pöörduma. Lausmärjana oli ta valmis autost välja hüppama ja ostma lennupileti tagasi Sumatrale.
Esimesel nädalal oli segadust. Keelekoolitus ja sisseelamine ei kuulunud programmi, vaid tööd pidi alustama kohe. Nad pidi ise otsima tegevuse, millist tööd teha.
Mida Ester ka ei üritanud, tundus talle, et see ei meeldinud vanale tai naispastorile, kelle majas ta elas. Vähehaaval hakkasid suhted naabrusega siiski tekkima. Ester noppis sõna sealt ja teisalt teise ning peagi juhtis ta suure puu all lauluhetki. Inimesed jäid kuulama, mida need noored välismaalased üritasid öelda. Kohalike uudishimu andis neile indu jätkata.
Indoneesias ei olnud misjonikooli direktor rahul sellega, kuidas noorte töötajate asjad olid korraldatud. Rektor otsustas kutsuda kõik neli tagasi koju. Paari aasta möödudes avanes Tai moslemite juurde uus uks, sel korral Hannu Lahtise sõbra, soomerootslase Erik Klarini rajatavas River-tiimis.
Ester kolis Tai lõunatipu lähedale Malaisia rajale. Ta aitas vaestel naistel asutada mikroettevõtteid, õmmelda lapitekke ja müüa lillekimpe. Tema tiim kutsus iga päev kohalikke koos temaga sööma. Kõik olid teretulnud nende kodusse.
Kui usaldus oli tekkinud, julgustasid nii linnapea kui ka kohaliku palvekoja kristlased neid kasutama palveruumi lasteürituste korraldamiseks.
Ester nautis oma elu, kuigi tal ei olnud midagi oma. Ei oma kodu, perekonda ega omandit. Siiski – või just selle pärast – tundus talle, et ta omab kõike. Kui Hannu külastas Estrit, vaadates lastekoosolekut kohalikus palvemajas, kartis ta, et seinad võivad puruneda kärast ja mürast. Estri armastus laste vastu ja tantsivate laste rõõm tõid talle, palju näinud soome võitlejale pisarad silma.
Estri pereliikmed on vähehaaval aktsepteerinud tema usku. Muutuseks on kulunud kümmekond aastat. Kui Ester kohtas oma isa Lampungis, ei rääkinud nad palju. Vaikus nende vahel oli siiski soe ja austust süvendav.
“Aitäh, et tahad endiselt olla mu isa,” ütles Ester vaikselt.
Isa sai liigutatud Estri armastusest ja austusest, kuigi ta oli olnud valmis oma tütre tapma.
“Aitäh, et tulid mind vaatama,” ütles isa.
Samuti ema on pehmem ega tunne enam süümet selle pärast, et peab ühendust oma tütrega. Vanaisa ei nõustunud kohtuma Estriga kaheksateist aastat. Viimasel teekonnal kodukülla koges Ester siiski suurt üllatust: vanaisa haaras ta oma sülelusse ja palus temalt andeks kaotatud aastate eest.
DANIELLE MIETTINEN
Raamatust „Hän kutsui minua”.
