(algus eelmises numbris)
Gatsina koguduses käis sageli külalisi Lapualt ja lapualased kutsusid ingerlasi vastukülaskäikudele. Ka Fazil läks koos perega Soomega tutvuma. Ühekuuline viisa tundus mööduvat liiga kiiresti ning nad käisid kohaliku nimismehe juures pikendust taotlemas. Kui abielupaar tuli oma paberitele järele, oli loaametnikul neile põnevat teatada: “Soomes on jõustunud uus seadus, mille alusel ingerisoomlased võivad saada Soomes alalise elamisloa.”
Fazil oli naise vastuväidetest hoolimata arvamusel, et pere jääb otsekohe Soome. Passid otsustati sealsamas saata Helsingisse tagasipöördujatele mõeldud alalise elamisloa saamiseks.
Pere rentis Lapualt väikese eramaja ning Fazil tahtis kohe tööle minna. Ta sai töökoha pussnuge valmistavas pereettevõttes Kauhaval.
Elviira vanemad igatsesid tütre järgi ja palusid tal koos perega neile Volossovosse külla tulla. Fazil laenas kaubiku, et viia ühtlasi kohalikule vanadekodule humanitaarabi. Teel sai Fazil kiiruse ületamise eest trahvi, mida ta enda arvates polnud teinud. Miilits käskis ärritunud mehel minna järgmisel päeval trahvi maksma politseijaoskonda. Fazili meelest oli kogu lugu puhas kiusamine ning see pikendas nende teekonda kolmesaja kilomeetri võrra.
“Mitte kunagi enam ei reisi ma Nõukogude Liitu!” needis Fazil.
Jõulupühal 1991 lakkas Nõukogude Liit olemast. Poliitilised ja majanduslikud vapustused tõid kaasa majanduskriisi. Rubla väärtus kukkus kolinal, inimesed jäid massiliselt töötuks ning palgad ja pensionid jäid paljudele välja maksmata.
Koju tagasi jõudnud, nägi Fazil taas eriskummalist und. Lapua nelipühakiriku nurk oli täis nutvaid vanureid Volossovost. Nad palvetasid: “Issand, saada meile leiba, meil on kõva nälg!”
Fazil ärkas nuttes. Kell oli viis hommikul.
“Mis sul on?” ärkas Elviira mehe nuuksumise peale.
“Ma pean minema Volossovosse toitu viima. Seal on nälgivad vanurid.”
“Me just tulime sealt, meil ei ole enam midagi viia!”
“Ma pean minema,” vastas Fazil, mõistmata isegi, mis mõte tema jutul oli.
Ta helistas oma ülemusele Kauhavale ja palus laenuks tema kaubikut, kuigi polnud eelmisest reisist veel töölegi naasnud.
“Milleks sul autot vaja on?” küsis ülemus.
“Lähen Venemaale.”
Ülemus imestas sellise pideva reisimise üle.
“Mida sa sinna seekord viid?”
“Viin vanuritele süüa,” vastas Fazil ja imestas ise ka, miks ta nii ütles, kuigi tal polnud midagi viia.
“Tule aga autole järele. Mul on ka tühje kaste. Mitu sul vaja läheb?”
“Sada tükki,” kuulis Fazil end vastavat.
Metallitöökoja õuel ootasid teda Toyota Hiace ja sada kasti. Kauhavalt koju Lapuale sõites ta pomises: “Issand, sina läkitasid ja mina lähen. Mida ma edasi teen?”
Oma kodu tänavale pöörates nägi Fazil, et nende autovarjualune oli asju pilgeni täis. Ta arvas, et Jumal näitab talle nägemust, kuid tema poole jooksev Elviira nägi välja väga reaalne.
“Pane auto seisma ja tule siia!” viipas Elviira.
Fazil tegi, mis kästud, ja Elviira selgitas: “Kui sa olid Kauhavale läinud, tuli siia mees, kes ütles, et tema nimi on Jorma Fred. Ta rääkis, et oli öösel saanud käsu tuua kõik need asjad aadressile, mis talle teatavaks tehti, kuni nimeni välja. See oli meie aadress.”
Fazil ei teadnud, mida öelda. Kui ta triiki täis kaubikuga Volossovosse pärale jõudis, hüüdsid vanurid: “Meie palvetele on vastatud, Jumal on läkitanud meile toitu!”
Pärast seda reisi hakkasid Nurmo luterlik kogudus – mis oli rahvasaadik Jorma Fredi kodukogudus – ja Lapua nelipühakogudus koos abistama puudust kannatajaid Ingerimaal ja mujal Venemaal.
Abikoormaid ja kilomeetreid kogunes aasta-aastalt üha enam. Abielupaar oli kasvatanud oma neli poega juba sellesse ikka, et vanemad võisid reisile minna ka koos. Nüüd oleks olnud vabadust, kuid vanus hakkas seadma piire. Fazil ei mallanud neist hoolida.
Viiburi ja Peterburi vahelisel teel tundis Fazil, kuidas mööda tema põske voolab midagi paksu ja sooja. Samal ajal märkas ta, et ei näe vasaku silmaga midagi.
“Midagi pole teha, silm on rikutud. Silmalaud tuleb kokku õmmelda,” ütles Viiburi haigla arst Fazilile pärast silma läbivaatust.
Elviira võttis kiiresti ühendust kindlustusfirmaga ja ametnik helistas kohemaid Viiburisse.
“Pange mees selili lamama, ärge tehke midagi muud!” nõustas ametnik ja saatis kohe kiirabi Fazilit Tampere ülikooli keskhaiglasse operatsioonile tooma.
Silma opereeriti kokku kaheksa korda ja selles vahetati välja lääts, kuid silm ei paranenud. Arstid ütlesid, et nägemist pole võimalik taastada.
Lõppkontrollile eelnenud nädalal oli Fazil oma harjumuse kohaselt teel koguduse palvekoosolekule. Pärast duši all käimist ja paremate riietega riietumist hakkas tal äkki halb. Jäsemed tundusid rasked, neid sai vaevu liigutada. Ta oli nii väsinud, et kartis minestada.
“Nüüd ma kindlasti suren!” oigas Fazil. “Ma suren! Luud juba sulavad, ma ei jaksa isegi istuda. Kohe läheb diivan ka katki, ma olen nii raske.”
Fazil puhkes nutma, kui mõtles, et ei näe enam kunagi Elviirat ega oma poegi.
Äkitselt tundus talle, nagu oleks keegi pehmete kätega haaranud tagantpoolt tema peast.
“Kes siin on?” Fazil hämmastus. Elviira see olla ei saanud, sest naine istus tema kõrval. Kes oli saanud tulla nende elutuppa ilma, et ta oleks märganud?
Fazilile tundus, nagu voolaks tema näole kuuma verd. Ta pühkis käega nägu, kuid käele ei jäänud midagi. Samal hetkel märkas ta, et tema vaateväli oli üle pika aja parem ja pilt terav.
“Ma näen!” hüüdis Fazil.
“Mida sa näed?” küsis Elviira.
“Ma näen mõlema silmaga!”
“Kata terve silm kinni. Kas sa nüüd näed?”
“Näen!”
Fazil ja Elviira panid kiiresti välisriided peale ning tormasid palvekoosolekule, et rääkida kõigile, kuidas Jumal oli Fazili silma terveks teinud.
Järgmisel nädalal võttis meditsiiniõde Fazili Helsingi ülikooli haigla silmakliinikus vastu.
“Teie haigusloost näib puuduvat märge viimase protseduuri kohta,” ütles õde silma uurides. “Millal see tehti?”
Kui arst silma kontrollis, küsis ta sama: “Millal ja kus seda silma viimati opereeriti?”
“Ei ole tehtud midagi muud kui see, mis paberitel kirjas. Jumal tegi silma terveks,” vastas Fazil.
“Silmalääts ei reageerinud varem üldse, aga nüüd on see omal kohal. Silmapõhi on puhas ja õmblused on kadunud,” imestas arst.
Kui silma nägemisvõimet kontrollima hakati, tahtis arst, et Fazili parem silm teibitaks korralikult kinni, nii et mees ei saaks salaja silmanurgast piiluda. Lõpuks oli spetsialist sunnitud uskuma, et nägemine oli tõepoolest taastunud. Silma oli aga jäänud väike arm ja arst tegi ettepaneku sarvkest välja vahetada.
“Ma ei taha enam mingeid lõikusi, ma kardan, et rikute ära Jumala töö!” vaidles Fazil vastu.
“Ei me riku, sinu silm saab olema nagu uus,” kinnitas arst.
Pärast operatsiooni hakkas silmarõhk, mis oli algselt silma kahjustuseni viinud, uuesti tõusma, kuid nägemine on endiselt säilinud.
Fazilil oli Lääne-Venemaal Brjanskis elav vend. Too helistas Fazilile harva ja enamasti siis, kui vajas abi. 2012. aastal kostus vend telefonis tavapärasest veelgi murelikumana. Mure nakatas ka Fazilit ning ta otsustas reisida kohale, et vaadata, mis vennal viga. Kui Fazil pärale jõudis, oli vend rahutu ja endasse tõmbunud.
“Mis sul viga on?” küsis Fazil.
“Ei midagi.”
“Räägi ikka. Ma ju näen, et miski vaevab sind.”
“Ma ei tea, kuidas ma saan seda sulle rääkida. Meie surnud tädi on jätnud meile kirja.”
Fazil imestas, mida võis tädil olla teatada, mis venna nii endast välja viis. Pärast kirja lugemist ta mõistis. Nende ema õige nimi polnudki Mahira, vaid hoopis Maryam. Ema suguvõsa oli pärit Iisraelist, Tel Avivist idas asuvast Petah Tikva linnast.
Kuidas oli võimalik, et nende moslemitest kodus oli ema tegelikult juut? Miks nad polnud sellest kunagi teada saanud? Fazilile meenusid poisieas räägitud juudinaljad, mille kuulmine tegi emale alati haiget, ning poiss polnud kunagi mõistnud, miks see nii oli.
Pilt selgines järk-järgult. Ema suguvõsa oli rännanud Palestiinast Euroopasse parema elu lootuses, aimamata, et varsti algab Teine maailmasõda. Hitleri vaen ajas osa Ida-Euroopas elanud juute otsima turvalisust Saksamaa mõjusfäärist ida pool. Maryami pere jõudis Aserbaidžaani, kust nad viidi rongiga kaugele Siberisse, Stalini loodud Juudi autonoomsesse oblastisse.
Igas rongivagunis oli saatjaks miilits. Fazili isa Osman oli saanud tööd nende evakueerimisrongide saatjana. Ühes rongis reisinud viielapseline põgenikepere liigutas Osmani südant. Teekond autonoomse oblasti pealinna Birobidžani kestis mitu nädalat. Peatuskohtades tõi miilits reisijatele vett ja aitas neil teed keeta. Mõnikord õnnestus tal lastele ka veidi värsket leiba hankida.
Tavaliselt aserid, kes olid moslemid, juute ei sallinud. Pikad päevad ja ööd kitsas vagunis panid Osmani aga järk-järgult unustama, et ta oleks pidanud juute põlgama. Võõra keele ja usundi taga oli liiga palju ühist.
Juudi pere laste seas oli 14-aastane tüdruk, kelle läikivatele mustadele juustele ja pruunidele silmadele Osmani pilk kogu aeg pidama jäi. Vahel vahetasid nad isegi väikese naeratuse.
Osman oli hiljuti jäänud leseks. Tema naine oli surnud pärast nende esmasündinu ilmale toomist. Poisslaps oli vanaema juures hästi hoitud, kuid Osman igatses last enda juurde. Selleks vajaks ta uut naist. Pere loomine juudi tüdrukuga polnud aga kuidagi võimalik, arutles Osman endamisi. Ta otsustas end kokku võtta ja suhtuda Maryami nagu korralik miilits – heatahtlikult ja asjalikult. Kui rong Birobidžani jõudis, selgitas Osman välja, kuhu pere elama pandi, ja küsis tuttavate kaudu sageli nende käekäigu kohta.
Pere saatus kujunes tragöödiaks. Isa suri metsatöödel, kui puu talle peale kukkus, ja ema suri kehvast toidust põhjustatud haigustesse. Osman tundis, et ei saa jätta viit orvuks jäänud last saatuse hooleks. Miilitsana õnnestus tal hankida kõigile uued Aserbaidžaani isikut tõendavad dokumendid ning nende juudi juured maeti maha. Juuditar Maryamist sai moslem nimega Mahira. Osman viis aseriteks muudetud kaitsealused Agdashi, majutas nad oma venna juurde ja aitas nad tööle kolhoosi puuvillapõllule. Kui Mahira sai 16-aastaseks, võttis Osman ta endale naiseks.
Kui Fazil naasis oma venna juurest Brjanskist koju Lapuale, märkas Elviira kohe, et mees on endast väljas.
“Mis on juhtunud?” küsis Elviira.
“Mu ema oli juut! See tähendab, et ka mina olen juut!” oigas Fazil. Ta ei olnud oma uue identiteedi üle sugugi rõõmus. Varem oli ta vihastades mitu korda naljaviluks Elviirat juudiks sõimanud. Fazil polnud veel vabanenud juutide suhtes tuntud põlgusest, kuid nüüd oli vaja uut suhtumist.
Kui Fazili aserbaidžaanlastest sõbrad kuulsid tema juudi juurtest, katkes suhtlus nagu noaga lõigatult. Neil oli olnud lihtsam heaks kiita Fazili ristiusku pöördumist kui kuulata seda kohutavat uudist.
Fazil saatis oma ema ja tema õdede-vendade juudipärased nimed Iisraeli sise- ja välisministeeriumisse ning palus ametnikel uurida, kas nende andmed leiduvad arhiivis. Vastus saabus mõne nädala pärast. Isikud olid leitud ja nende sugulased elasid endiselt Petah Tikvas. Fazil üritas nendega ühendust võtta, kuid ei saanud mingit tagasisidet.
Fazil tahtis igal juhul Petah Tikvasse reisida. Seistes linna kalmistul eraldi maetute mälestuspaigal, asetas ta maapinnale seitse siledat kivi. Ta oli need korjanud koos oma poegadega Aserbaidžaanist Su Anbari veehoidla kaldalt. Üks kivi ema isale, üks ema emale ja üks nende igale lapsele.
Kusagilt siit lähedalt oli pärit apostel Peetrus, kes kirjutas:
„Tulge tema juurde, elava kivi juurde, kelle inimesed küll on hüljanud, aga kes Jumala silmis on valitud ja hinnaline.”
Petah Tikva kalmistul palvetas Fazil, et tema sugulased Iisraelis, Aserbaidžaanis ja Venemaal leiaksid selle elava kivi.
DANIELLE MIETTINEN
Raamatust „Hän kutsui minua”.
