Raimani jutustus 2025. aastal — tõestisündinud lugu
Pühendan selle loo enda kallile vanaemale Miale, tänu kelle palvetele ma olen uues elus. Tema ususeemned lähedastele ja imed tema elus on tõendus sellest, kui hea on meie Jeesus. Vanaema Mia luges „Hüüdja häält“ 30 aastat ning jagas sealt häid lugusid alati ka teistele.
Vaatasin natukene närviliselt enda ümber, kas keegi siin Austria lennujaamas on märganud mu frustratsiooni. Meenus kõik see, kuidas noorena vennaga koos Nõmme baptistikoguduses käisime, Piiblit lugesime ja palvetasime. See, mis oli varem kindlamast kindlam veendumus — et Jumal on olemas —, oli nüüd muutunud: sain aru, et mu vend enam nii ei arva. Seda oli nii raske vastu võtta, sest olen kogenud ju oma elus nii palju Jumala imesid. Mõtlesin endamisi: kas see, et mu elu muutus ning vabanesin narkosõltuvusest, ei ole siis juba piisav tõend, et Jeesus on tõesti olemas?
Antud hetkel tegi olukorra veel keerulisemaks tõsiasi, et olime kaotanud just enda isa selles maailmas, aga mitte igavikus. Isal oli laialdane südameinfarkt tennisemängu ajal ning vaatamata kõikidele suurtele püüdlustele nii tema sõprade-mängukaaslaste kui ka arstide poolt, ei suudetud teda enam tagasi elule tuua. Vanaema Mia, kes oli mu isaga terve elu koos elanud, elas seda väga raskelt üle. Tema ainuke poeg suri enne teda 63-aastaselt. Neil oli täpselt 30 aastat vanusevahet ning vanaema oli oma 93. eluaastal ahastuses Õismäe õendusabikliinikus, kus tal diagnoositi gangreen.
„Kus su Jumal siis on? Miks vanaema peab niimoodi kannatama… Ta on ju terve elu uskunud seda head Jumalat, miks Jumal siis laseb oma ustaval sulasel niimoodi elu lõpul veel kannatada…?“ kirjutas mu vend mulle telefoni.
Raputasin pead aukartusest Jumala vastu ja vaatasin veel kord üle õla, kas saan näo krimpsu lasta omaette ja üksinda. Vastasin vennale niimoodi, nagu oskasin: ega Jumal ole ju jõuluvana ja meil tuleb teda kõiges usaldada, ka sellistes raskustes.
Vend aga jätkas: „Kui Jumal tõesti olemas oleks, siis Piiblis on ju kirjas: Palu ja teile antakse… Me ju palume, aga midagi ei juhtu — järelikult Jumalat ei ole,“ oli mu vend endas kindel.
See tegi mulle nii haiget; olin pettunud ja solvunud. Mõistsin, et venna seisukohta ma praegu oma ütlustega kuidagi ei muuda, ning otsustasin talle lihtsalt andeks anda ja selles olukorras Jumalat usaldada.
„Tead, kallis vend, ma ei taha sinuga vaielda. Olukord on niigi raske, ma hakkan kohe lennuki peale minema ja Eesti poole sõitma,“ laususin allaandvalt ja kurvalt.
Peas käis mul aga tohutu võitlus, kuna just sellistes tõsistes hetkedes mu lapsepõlveusk aktiveerub.
Seadsin sammud lennukisse, pea antud olukorra mõtetest tulvil. Leidsin oma istekoha ja märkasin, et mu kõrval on veel üks vaba koht. Nagu ikka inimene mõtleb, kes tema kõrvale istuma tuleb, hakkasin minagi erinevaid inimesi silmadega vaatama ja oma reisikaaslast otsima.
Eemalt lähenes üks ruudulise triiksärgi, mustade teksapükste ja prillidega meesterahvas. Kergelt tõmmuma naha ning rõõmsa ja lihtsa olekuga härrasmees, kes naeratas kõigile viisakalt.
Märkasime teineteist ja nägin, et ta soovibki minu kõrvale istuda. Aitasin tal kohvri üles panna — näitasin, kus on selle jaoks veel vaba koht. Tõusin püsti ja tegin talle ruumi, et ta saaks minna oma kohale minu kõrval.
Ta teretas viisakalt, ütles, et sõidab Eestisse ja töötab tõlgina. Ta soovis minuga rääkida eesti keeles. Mulle tundus uskumatu, kuidas välismaalane oskab nii hästi eesti keelt. Vahetasime paar pilku ning seadsime ennast mugavalt sisse.
„Ma räägin kokku 10 keelt ning mulle väga meeldib eesti keel. Ma elan Poolas, aga käin tihti Eestis tõlkimistööd tegemas. Ministeeriumid kutsuvad mind erinevaid üritusi tõlkima.“
Küsisin, mis on tema nimi, ning ta vastas, et Mattheo ja et ta on pärit Pakistanist. Siis juhtus midagi, mida inimlikult sõnadesse panna ei suuda. Ta koukis eesistuja tooli alt välja oma seljakoti ning ütles, et pastor Ivo on andnud talle eestikeelse Piibli. Ta võttis välja rohelist värvi suure Uue testamendi ning luges mulle ise eesti keeles ette: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse. (Mt 7:7)
See oli täpselt seesama kirjakoht, mida mu vend mulle tsiteeris, väites, et Jumalat ei ole olemas! Kuidas nüüd see mees siin minu kõrval istus ja sõnagi lausumata võttis välja eestikeelse Piibli ning luges ette just sama salmi?
Väga huvitav, mõtlesin omaette, Jumala Vaim on saatnud mu teele selle inimese.
Jagasin talle lühidalt oma olukorda ja rääkisin, kui hämmingus ma olin, et ta just selle kirjakoha avas. Ta ei teinud sellest suurt numbrit, oli tagasihoidliku loomuga ning jagas: „Tihti, kui ma Eestit külastan, käin ma Toompea koguduses. Vahest meeldib mulle ka see puukirik, kus pastori abikaasa on Poolast pärit. Selle Piibli sain ma pastor Ivolt,“ osutas ta patsutades rohelise kaanega Uuele testamendile.
Siis andis ta mulle kolm kirjakohta, mis puudutasid mu vanaema olukorda:
Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. (Ro 5:3–4)
Ta seletas mulle: „Sul läheb vaja viletsusi. Kui sul ei ole viletsusi, siis ei tule ka järgmist asja, milleks on kannatlikkus.“
Ta näitas, et see on nagu matemaatika — pole ühte ilma teiseta. Siis näitas ta mulle teist kirjakohta:
Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda. (1Kr 10:13)
„Igast olukorrast on väljapääs,“ ütles ta ilma pikema seletuseta selle kohta, mis see väljapääs mu vanaemal olla võiks, ning jätkas:
Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid KANNATLIKUKS. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ega oleks teis midagi vajaka. (Jk 1:2–4)
Mõtlesin omaette: „Kui ma olen kannatlik, siis ei ole mul midagi vaja; kui mul ei ole midagi vaja, siis olen täiuslik ja terviklik — sest kõik on ju olemas.”
„Ütle oma vennale, et las ta palub, et Jumal näitaks ennast talle,“ andis Mattheo mulle soovituse.
Mõtlesin, et see on hea nõuanne… Kust küll tuleb selline tarkus? Väga lihtne, aga samas nii sügav.
Kui ma istusin Mattheo kõrval, tundsin kogu aeg, kuidas tema õlast hoovas kuumust vastu minu õlga. Ta ei säranud suure ja keeruka tarkusega, vaid lihtsa usuga.
Rääkisime juttu kokku 3,5 tundi, kuid kogu see teekond tundus kui pool tundi. Olin hämmingus ja sain aru, et pean selles olukorras ka omalt poolt midagi tegema. Olin ostnud abikaasale Austria kohalikust poest Mozarti käsitööšokolaadikomme ja otsustasin need temale anda.
Rääkisime Mattheoga sellest, kuidas olin seoses oma tööga kinnipeetavatega ja Justiitsministeeriumi riigihankega kohanud ühte moslemit. Jagasin, et ta oli tore mees ja rääkis, et moslemid armastavad kristlasi ning neil on lubatud nendega isegi abielluda. Paganate ehk mitteusklikega aga nad abielluda ei tohi.
Mattheo raputas pead ja lausus: „Neil on küll lubatud abielluda kristlasega, kuid kui kristlasest naine temaga abiellub, siis on naine kohustatud kohe ka islami ehk mehe usu vastu võtma.“
„Huvitav, aga mis puutub siis sellesse, et nad tõesti kristlasi armastavad?“
Mattheo vaatas mulle tungivalt otsa ja ütles: „See on nende puhul selline trikiga asi… Nimelt on neil Koraanis kirjas, et Allahi kasuks võivad nad valetada. Need moslemid, kes tapavad kristlasi, lähtuvad Koraani kirjakohast, mis ütleb väga sarnaselt meie Piiblile, et patu palk on surm… Nemad mõistavad kohut ise juba siin maailmas kõige suurema patu üle, milleks on uskmatus Allahisse.“
Ta andis mulle mõista, et tuleb olla ettevaatlik ega tasu uskuda kõike, mida räägitakse.
„Ma hakkan varsti abielluma,“ lausus Mattheo särasilmi. „Minu kihlatu ootab Pakistanist luba, et sealne valitsus kinnitaks meie ettepaneku. Mul on oma kihlatuga nii hea rääkida oma keeles, millest keegi teine aru ei saa.“
Seejärel näitas Mattheo mulle oma telefonis äppi, millega ta on kõik 10 keelt ära õppinud. Ta seletas, et ei õpi mitte sõnu, vaid lauseid.
„Korea, hiina, jaapani, saksa, prantsuse, hispaania, kurdi, poola, eesti ja natukene olen õppinud ka vene keelt, aga see mulle väga ei meeldi. Eesti keel mulle väga meeldib, seda õpin suure huviga,“ jagas Mattheo oma kogemusi.
Hakkasime vaikselt kohale jõudma ning olin südamest nii tänulik, et sain Jumala käest sellise imelise kinnituse.
Hiljem uurisin, et sõna Mattheo tähendab kreeka keeles „Jumala kink“. Ulatasin Mattheole sinise pakendi seest käsitööšokolaadikommid ning tänasin teda veel kord kogu südamest.
„Kui te kunagi tulete oma kihlatuga Eestisse, tulge meile külla! Teeme koos sauna ja sööme šašlõkki,“ ütlesin soojalt ja küllakutsuvalt, lootuses teda jälle kohata ning tutvustada seda imelist inimest ka oma abikaasale.
Tegime ka selfipildi. Kogu selle aja oli Mattheo tagasihoidliku loomuga ning naeratas mulle soojalt vastu. See oli imeline kogemus!
Lennuk maandus ja algas sagimine. Teised naabrid kuulsid samuti, et ta oskab 10 keelt, ning hakati Mattheod küsimustega pommitama… Mina võtsin oma kohvri ja läksin oma teed, südames ikka hämming sellest, mis just oli juhtunud.
„Oota nüüd, mu vend, kui sa seda lugu kuuled…” olin põnevil.
Seal meie kohtumine lõppeski. Mattheo jäi sinna inimestega jutustama ja mina läksin oma teed. Mõtlesin veel, kas peaksin teda ootama, aga koduigatsus oli juba suur. Võtsin auto ja sõitsin koju.
Saatsin vennale häälsõnumi kõigest toimunust, kuid ta ei ole mulle tänase päevani vastanud. Edastasin talle ka juhised, mis Mattheo oli andnud: palveta ja küsi, et Jumal end ilmutaks.
Edasi juhtus midagi, mida ma ei suuda siiamaani kuidagi inimlikult seletada. Kuna mul oli olemas koos tehtud pilt selle mehega, saatsin selle kohe ka oma heale sõbrale pastor Ivole Toompea kogudusest, kelle käest mees oli väidetavalt selle rohelise Piibli saanud.
Pastor Ivo vastas, et tema ei ole seda inimest kunagi kohanud. Ka kõik teised Toompea koguduse pastorid kinnitasid, et keegi pole teda näinud!
Siis saatsin pildi Olius Thalingule, sest just nende kirik on puust ja tema abikaasa poolatar.
„Tead, Raiman, alates sellest, kui ma olen olnud vanglas kaplan, on mul iga nimi ja nägu meeles. Ma mäletan kõiki inimesi, keda olen kohanud, aga seda inimest ma näinud ei ole. See pidi ingel olema! Nad külastavad meid. Sa oled õnnistatud, et sellise kogemuse said,“ lausus Olius mulle telefonis kindlal meelel.
„Appikene, mis just toimus?” mõtlesin pisarsilmi Jumalat kiites.
Nüüd jäi veel üle teha viimane samm: minna seda suurt imet rääkima oma kallile vanaema Miale haiglas.
Vanaema olukord oli halvenenud… Gangreen tegi kõvasti valu ning talle anti kõige tugevamat valuvaigistit — morfiini. See kuivatas teda kokku ning arstid olid viinud ta eraldi palatisse kuhugi koridori lõppu. Arvatavasti sinna, kuhu viiakse inimesed viimaks.
Aga mul olid kõik vastused olemas ja ma olin täis usku. Sammusin pisarad silmis koridori lõppu ning avasin ukse.
„Ta ei joo ega söö juba mitu päeva, on ainult omaette,“ lausus õde kaastundlikult.
Vaatasin oma kallist vanaema haiglavoodis. Tema usk ja palved olid minu päästnud samalaadse aine sõltuvusest, mida tema nüüd sai — mina olin narkosõltuvuses, tema aga sai seda selleks, et mitte tunda valu. Ootasin, kuni õde jättis meid omapead, ja vaatasin tungivalt vanaemale otsa.
„Vanaema, sa pead mind nüüd kuulama! Mul on sulle vägev Jumala ime rääkida!“
Palvetasin kõvasti võõrastes keeltes ja haarasin vanaema käest kinni. Nägin, et voodi kõrval oli veel Actimeli, ning sain selle talle sisse anda.
Hüüdsin pisarsilmi: „Vanaema, ma vajan sinu tähelepanu!“
Vanaema keeraski pea minu poole ja mõmises märguandeks, et on valmis kuulama. Rääkisin kogu loo ära ja vanaema kuulas tähelepanelikult. Jagasin kurvastust venna pärast, rääkisin kohtumisest ingliga ja tema vastustest. Siis ütles mu vanaema oma elu viimased sõnad: „Jumalale on kõik võimalik!“
Mu kalli vanaema Mia usuteekond siin maailmas sai läbi 04.06.2025. Ta oli säilitanud usu, vastu pidanud kõik kannatused ning jäänud ustavaks Jumala sulaseks elu lõpuni.
Armastan sind, vanaema Mia, ja nüüd on meie aeg joosta sama jooksu!
RAIMAN KUKK
