(algus eelmises numbris)
Me näeme, et Jumal toob prohveti kõigepealt pühaduse keskele, ja seal pühaduse keskel kogeb ta täielikku pankrotti. Ta saab aru, et ta ei ole midagi, ei suuda midagi, ei tea mitte midagi ega kõlba mitte kuhugi.
Ma arvan, et selliseid on palju. Prohvet oli samas kohas, kuid Jumal ei too teda sinna häbistamiseks, mahasurumiseks või põlastamiseks. Alles siis saab Jumal anda oma lahenduse, ja alles siis, kui see on antud, annab ta kutsumise.
Meie tahame mõnikord minna nagu tublid pioneerid: “Õpetaja, õpetaja! Ma tahan teenida sinu riigis, ma tahan teha seda, teist ja kolmandat! Ma tunnen, et minus on need annid, ma olen võimekas ja ma võiksin!”
Keegi ütles kord ilusti, et Jumalal ei ole vabatahtlikke vaja — ta toob nad kõigepealt murdumise kohta, et me tajuksime oma põrmusust. Siis annab ta oma osa ja alles siis annab kutsumise. Mõnikord toimub see väga kiiresti, peaaegu kõik koos, kuid selles prohveti nägemuses tuleb seerav ja võtab altarilt tulise söe. See on väga võimas sümbol.
Puhastumine ei ole meie võimuses. Mina ei saa ennast piisavalt puhtaks või kõlblikuks teha — mitte iialgi. Ükskõik kui palju on nunnad ja mungad läbi sajandite püüdnud enesepiitsutamise ja muu kaudu pühamaks saada…
Me ise püüame kogu aeg olla paremad, aga võiksime aktsepteerida seda, et meie ei tee ennast puhtaks. See tuleb Jumala teona. Prohveti nägemuses oli selleks elav tuline süsi, mis tuli Jumala altarilt — see oli Püha Vaim, kes puudutas tema huuli, ja alles siis oli ta puhas. Talle öeldi: “Vaata, su süü on lahkunud ja su patt lepitatud.”
Meie jaoks on see Jumala tegu Jeesuse ristiveri. See on ainus koht: kui me oma patususes ja nutususes oleme silmili Jumala ees, siis mitte selleks, et lootusetuse loiku ära sulada, vaid selleks, et paluda: “Jeesus, pese mind oma verega, tee mind puhtaks, lumest valgemaks — siis ma olen puhas!”
Prohvetile anti see nägemus, Iisraeli rahvale kõrbes anti Siinai mäe kogemus. Edasi pidi Jumala rahvas õppima seda koguduse telgis, kus oli altar, ja hiljem templis, kus kõige sisimas oli kõige püham paik. See oli varjul ja see oli ainuke koht, kus Jumal ja inimene said kohtuda. Sinna tohtis minna ainult kindlatel tingimustel: valitud inimesed läbi pesemiste ja ohvrite.
Kui preester läks suurel lepituspäeval kõige pühamasse paika kogu rahva eest ohverdama, ei teadnud ta kunagi, kas ta elusalt tagasi tuleb. Sellepärast oli tal köis ümber pahkluude — kui ta peaks surnult maha langema, ei saaks keegi teine sisse minna, vaid ta tõmmataks köit pidi välja ja viidaks ära.
Me loeme lugusid, kus Aaroni pojad Naadab ja Abihu tegid samuti väikse kompromissi (“Noh, Jumal annab ju andeks, Jumal saab aru.”) ja tõid templisse võõra tule. Kogu Kolmanda Moosese raamat räägib sellest, kuidas Iisraeli rahvas õppis tegema vahet ebapüha ja püha vahel. 3Ms 10:1–3 on kirjas:
Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni, tegid neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Issanda ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha. Siis läks Issanda eest välja tuli ja põletas neid nõnda, et nad surid Issanda ees. Ja Mooses ütles Aaronile: “See ongi, millest Issand on rääkinud, öeldes: Oma lähedaste keskel ma ilmutan oma pühadust ja kogu rahva ees ma teen nähtavaks oma au.”
Kuna inimene oli patune ja Jeesuse lunastustöö ei olnud veel sündinud, rakendas Jumal sellist metoodikat või meedet nagu rituaalne puhtus. Inimene tuli eraldada patust ja roojasuse allikast — kõigest, mis ei olnud rituaalselt puhas. See patt tuli panna ohvrilooma peale, viia väljapoole leeri ja seal hukata, sellepärast et ainult veri sai lepitada ja teha puhtaks, pesta ära. See, kes oli roojane, pidi vahel eemalduma ülejäänud laagrist või rahvast. Ta pidi läbima kindlad puhastumis- ja pesemisriitused — lugege, need on põhjalikud ja detailselt kirja pandud. Mõnda neist peavad juudid tänapäevani.
Ja siis on väga palju lugusid sellest, et kes iial hakkas tegema kompromisse ning segama omavahel pühitsetut ja ebapüha, need hukkusid. Nii õpetas Jumal rahvale järjekindlalt selles vahet tegema. See tuli neile kogemuse kaudu või nagu omal nahal — kogu aeg igapäevases elus, sotsiaalses läbikäimises, asjade hankimises ja kaubavahetuses: püha, ebapüha; püha, ebapüha. Ja kui tuli eksimus, pidi viima ohvri.
See salvestus, ja see peab meissegi salvestuma. See on üks osa meie teekonnast: me teeme vahet pühal ja ebapühal, lubatul ja mittelubatul. Ja seda mitte käsuseaduse järgi, vaid Püha Vaimu märguannete järgi meie südames. Kogu aeg kõlab läbi Kolmanda Moosese raamatu Jumala kõuhäälne meeldetuletus: “Mina olen püha. Ma olen püha ja ma ei muutu.”
Mõned kirjakohad veel…
Joosua 24:19:
“Siis Joosua ütles rahvale: “Te ei või teenida Jehoovat, sest tema on püha Jumal. Ta on püha vihaga Jumal. Tema ei anna andeks teie üleastumisi ja patte.””
Rahvas arvas, et nad võivad lihtsalt iseenesest teda teenima hakata…
Hanna kiituslaulus ta laulab:
“Ükski pole nii püha kui Jehoova, sest ei ole muud kui sina!”
3. Moosese 19:2:
“Räägi kogu Iisraeli laste kogudusega ja ütle neile: Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!”
3. Moosese 20:7:
“Pühitsege endid ja olge pühad, sest mina olen Issand, teie Jumal!”
Laul 22:4:
“Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.”
Pühadus vallandab meie ülistuse ning ülistus saab Jumala trooniks meie keskel. See ülistus voolab järjest enam pühaduse äratundmises.
Lisaks sellele õppis rahvas veel ühte asja: elus toimuvad alati ülekanded. Ma ei tea, kas sa oled seda oma elus märganud, aga ebapuhas ei tohtinud kokku puutuda puhtaga, sest siis muutus puhas roojaseks — toimus ülekanne, mustus kandus üle puhta peale.
Mõelge Uue testamendi ja Jeesuse lugude peale. Verd jooksev inimene ei tohtinud puutuda puhast inimest, sest too oleks saanud roojaseks. Sama lugu oli surnuga — sellepärast ei läinud preester halastaja samaarlase loos läbipekstud meest aitama, sest ta teadis: verist meest puudutades saab ta ebapuhtaks ega saa enam templisse minna. Pidalitõbised pidid hüüdma kaugelt: “Roojane, roojane, roojane!”, et keegi ei tuleks ligi, või oli neil vastav kelluke küljes.
Veelgi suurem oli vaimne ebapuhtus. Aga ma ei lähe sinna sügavuti, muidu te ei pääse siit täna minema… Meie jaoks ongi võitlusväli äkki mitte niivõrd materiaalses maailmas, vaid just vaimse puhtuse hoidmises ja kompromisside vältimises selles vallas.
Jesaja kuuendas peatükis andis Jumal täiesti pöördelise prohvetliku ettekuulutuse. Senini oli kehtinud oht, et must määrib alati puhta ära, kuid Jumal kuulutas, et ükskord tuleb aeg, kus ei pea enam vältima haigeid, saab minna verisele inimesele appi, kannatajat aidata ega pea tegema vahet toitude vahel.
Jesaja nägemuses toimus see muutus siis, kui seerav võttis tulise söe ja puudutas prohveti huuli. Prohvet oli ju roojane ja must, aga talle öeldi: “Nüüd oled sa puhas.” Ka sel hetkel puutusid kokku puhas ja ebapuhas. Kuid puhas ei muutunud roojaseks, sest see tuli Jumala enese juurest, vaid roojane muutus puudutuse tulemusel pühaks! See oli pöördeline hetk. Jumala altarilt, Tema Püha Vaimu tule läbi läbis Jesaja transformatsiooni.
See oli ettekuulutus uuest ajast, kui Jeesus tuleb maa peale. Ja kui Jeesus tuli, siis mis ta tegi? Ta sõi patuste, tölnerite ja prostituutidega, puudutas pidalitõbiseid ning äratas üles surnuid. Ta ei kartnud kuhugi minna, sest ta ei kartnud roojuse ülekannet. Tema kaudu tuli Jumala riik — ja kui see puudutas, sai roojane puhtaks ning haige terveks.
Kui vaadata kiriku ajalugu, siis on tehtud palju valesti ja haiget paljudele just sellega, et seame ise standardid ja mõõdunöörid: “Kui sa sinna ei mahu, siis sa ei ole püha ega astu meie uksest sisse.”
Kõik need piirangud, milles inimesed on haiget saanud, ei ole vajalikud. Jumal on see, kes teeb meid puhtaks, ja ülekanne Jumalalt teeb meid puhtaks. Sellepärast ongi nii tähtis minna Tema pühadusse.
Selle teksti hoiatus meile on see, et vaimsed ülekanded toimuvad praegugi. Kui sa oled olnud keskkonnas, mis on täis rüvedust, roojust ja ebapuhtust — näiteks vaadanud rüvedaid filme, pornot või olnud seotud nõidusega —, kui sa oled andnud kurjusele jalaaseme, siis toimuvad ülekanded ja sa võid muutuda oma hinges roojaseks. Sul on vaba tahe ja sa võid valida: ei ole ükskõik, mida sa vaatad, loed või tarvitad. Kuid isegi siis on sul võimalus otsida abi Jumalalt. Jeesuse veri on see, mille juurde võid minna ja kogeda muutust.
Miks ma sellest nii pikalt räägin? Pühadus ei ole valikuline lisa, mida võime valida või mitte. Jumal ütleb: “Saage pühaks, sest mina olen püha!” Jumala nõue oma rahvale on saada pühaks, sest Temal on suurem plaan — ja sinna me nüüd jõuame. See kordub nii Vanas kui Uues testamendis.
Pühadusse jäämine ei ole staatiline seisund. Mõned arvavad, et kui sain päästetud, käin igal pühapäeval kirikus ja püüan elada nii hästi kui saan, siis on kõik korras. Ei, sa kas liigud edasi või tagasi — paigalseisu ei ole.
Alguses mainisin, et sõna püha tähendab eraldatut, teistsugust. Meie peame massist eralduma pühaduse ja pühitsuse tulemusel. See peab hakkama silma — see on nagu linn mäe otsas või küünal, mida ei panda vaka alla. Me ei tohi isegi mõelda, et tahaksime sulanduda massi või olla nagu teised.
Mõni aeg tagasi istusime haiglas arstide toas. Käis selline kurtmine selle üle, kui valesti kõik on, kui rumalaid otsuseid tehakse, kuhu see kõik viib ja mis saab… selline hala käis. Kõik kergendasid südant ja muidugi sekundeerisin minagi — olin ju samamoodi mõelnud. Rääkisin kaasa, aga tundsin: jama, midagi on väga valesti!
Läksin pärast oma kabinetti ja mõtlesin, miks süda märku andis. Ma sain aru, et olin läinud massiga kaasa, kuigi oleksin pidanud andma edasi teistsugust sõnumit. Ma ei tulnud sel hetkel selle pealegi, et peaks sellises kontekstis eristuma, sest mina tean ju midagi muud.
Kes pole puhas, ei saa edasi liikuda Jumala pühaduse suunas — see läheb ohtlikuks. Ning kui sa ei liigu edasi, liigud sa tagasi. Me liigume edasi nii, et avame end Jumala Vaimule ja ütleme: “Palun too lauale see, mis on sügavale peidetud — see, mida ma ei taha isegi näha ega teada.”
Ja Jumal julgustab: “Tule minu ligi, siis mina tulen sinu ligi.”
Selle puhastumise võti on meie südametunnistus. See on koht, kus Jumal annab sulle märku, ja sa pead treenima oma kõrva nendele märguannetele ning harjutama end sõnakuulelikkuses. Kui sa selle hääle oma südames summutad, liigud sa surmatsooni.
Räägitakse lugu ühest väga võimsast ja heas tehnilises korras lennukist, mis sõitis otse vastu mäekülge puruks. Kõik hukkusid. Kui pärast hakati musta kasti salvestust uurima, kostus sealt hoiatus: “Pull up! Pull up!” (“Tõuse kõrgemale, tõuse kõrgemale!”), sest mägi lähenes. Mingil hetkel karjatas piloot: “Shut up, Gringo!” (“Jää vait!”), keeras hoiatuse nupust kinni ja sõitis otse vastu mäge…
Me võime teha täpselt samamoodi: südametunnistus ütleb südames “Pull up! Pull up! Tõsta nina kõrgemale, oht tuleb!”, aga sina ütled: “Jää vait, ma ei talu seda näägutamist!” Ja siis võime meiegi sõita täie hooga vastu mäge. Meil on vaja kuulata oma südametunnistust ja olla valmis puhastuma.
On olemas kaks erinevat rüvedust: liharüvedus ja vaimurüvedus. Liharüvedus on lihalikud patud, igasugused himud ja muud sellised asjad. Vaimurüvedus on aga see, kui hakkame läbi käima kuradi kuningriigiga — see on vaimne abielurikkumine ja ebajumalateenistus.
See on väga kaval! Saatan on kõrge intelligentsiga vaimne olend ja teab, kuidas meid lõksu püüda. See on koht, kus peame tõesti valvama, kuid meie vastutus on puhastada end mõlemast.
Preestrite põhiülesanne Vanas testamendis oli õpetada rahvale vahetegemist püha ja ebapüha vahel. Kui preestrid seda ei teinud, mis siis juhtus? Tuli katastroof, tulid vallutajad, rahvas viidi vangi… häda tuli majja.
Miks ma seda ütlen? Sina oled preester, mina olen preester — me oleme preesterlik rahvas. Kristlaste ülesanne on kuulutada ja õpetada vahet püha ja ebapuhta vahel. Kui me seda ei tee, tuleb katastroof. Miks me oleme teinud neid Eesti palveid? Miks me oleme öelnud, et tuleb välja öelda, kui miski on vale, patune ja ohtlik? See on meie kohus eristuda ja julgeda seda teha.
Kuidas me võime oma pühaduse kaotada? Esiteks tuimestades oma südametunnistuse. Teiseks on 1. Peetruse kirjas (1:14–15) huvitav viide:
“Ärge kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu püha on see, kes teid on kutsunud.”
Ehk me võime ka kristlastena kohaneda oma himudega. Siinkohal pean kahjuks tunnistama: minagi olen seda teinud. See on päris meeldiv ja ma pole aru saanud, kui ohtlik see on, kuni ühel hetkel avastan, et olen täielikult mässitud linnupüüdja paeltesse.
Milleks Jumal kutsub meid pühadusse? Miks ta tahab, et me liiguksime kogu aeg lähemale?
1. Peetruse kirjas öeldakse, et te olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, et te kuulutaksite Tema kiiduväärsust. See on üks ülesanne. Kuid Jumala kõige laialdasema eesmärgi järgi selles pühaduses edasiliikumise leiame Hesekieli nägemusest 47. peatükis.
See näitab pühaduse globaalset ja lõplikku mõju ning Jumala eesmärki. Seal on tempel, mille trooni alt hakkab voolama allikas. See allikas ei voola templisse, vaid voolab templist välja.
Tempel on Jumala asupaik, Uue lepingu ajal on templiks Jumala rahvas. Allikas muutub laiaks jõeks ja voolab templist välja. Prohvet muudkui mõõdab ja mõõdab ning jõe mõlemal kaldal hakkavad kasvama puud ja taimed, mis kannavad vilja igal kuul. Elu tärkab müstilise jõuga! Jõgi paisub ja muutub sügavamaks, kuni jõuab Surnumerre ning kõik saab seal elavaks.
See on pilt: Jumala pühadus ei pea jääma ainult templi sisse, siia meie kogukonda, vaid see peab välja voolama ja muutma kõik ümbritseva elusaks sinu kaudu! Jeesus ütles: “Kes usub minusse, selle ihust voolavad elava vee jõed.”
Meie kogudusest peab see allikas välja voolama — allikas, mille mõjul elustuvad need asjad, mis on väljas surnud. Jumala püha ligiolu — see intensiivne, põletav, kogu maailma tervendav ligiolu — muudab kõik oma teel. See laieneb, toob elu, lootust ja muutusi.
Viimselt on Jumala visioon see, et kogu maailm muutub Jumala templiks ning Tema saab tulla ja asuda oma rahva keskele. Seal vahel on palju sündmusi, aga hästi laiade pintslitõmmetega öeldes: see ongi põhjus, miks me peame liikuma edasi Jumala pühaduses.
Me ei peaks nii palju muretsema selle pärast, kas me teeme koguduses “õiget tööd” või kas oleme saavutanud teenimises täpselt nii palju, kui Jumal tahab. Jumalal ei ole vaja “pioneere”, vaid Ta vajab, et sa liiguksid edasi pühaduses, ning siis paneb Ta sind ise sinna, kus sind vaja on. Peaasi on see, et su ihust voolavad välja elava vee jõed, ja need voolavad siis, kui sa liigud edasi.
See on kristlase tõeline motivatsioon! Mitte see, kas mu elu on rohkem või vähem korras, kas mul on rohkem või vähem kannatusi või kas ma olen saavutanud oma idealiseeritud õnne. See on teisejärguline — see tuleb kaasa siis, kui teenime Jumalat sellisel määral, nagu Tema lubab. Kuid peaeesmärk on see, et jõgi voolaks, laieneks ja läheks templist välja.
Ma ei tea, kus sa praegu oled. Võib-olla oled kõrbes ja alles õpid puhta ja ebapuhta vahel vahet tegema. Võib-olla oled seal salapaigas ja mõtled, kas jääd ellu või mitte. Tegelikult oleme praeguses ajastus kuskil Hesekieli jõe voolus, ja Jumal kutsub meid armastusega.
Nüüd võtamegi selle padja: see ei ole ainult karm pühaduse teema, vaid see on ka armastus, millega Ta meid kutsub.
Muide, vaimses maailmas võrdub ilu pühadusega. Kui me kiidame Jumala ilu, siis tegelikult kiidame Tema pühadust. Vaimses maailmas on sinu pühadus see ilu, mis toob au Jumalale, toob rõõmu ja elu — toob seda, mille kohta keegi ütles: “Mul on jalad 2 cm kõrgemal õhus. Ma ei tea, mille peale ma astun, aga ma lähen!”
Sa teed seda Jumala jõust, armastusest, kutsest ja väest. Sa näed seda, kuhu tahad lõpuks jõuda, ning milline õnnistus see on, kui teised tulevad sinuga kaasa!
Kogu selles protsessis — ükskõik mida kurat sulle ütleb või kui untsu asjad lähevad — Jumal kaitseb ja katab sind armastusega. Sest ei ole Jumala toimimist pühaduses ilma armastuseta ega ole Jumala toimimist armastuses ilma pühaduseta.
Aitäh, et te jaksasite. Aamen.
MARI VAHERMÄGI
