Sain korduvalt ühe lause: “Jumal on püha.”
Mida see tähendab sinu jaoks?
Väga paljude jaoks tähendab see, et Jumal on kõrge moraalne isik. Mida rohkem ma mõtlesin selle lause peale, seda enam ma tajusin, et see on midagi, mida Jumal tahab praegu koguduses üles tõsta; mida ta tahab meie südametes ja meie meeltes üles tõsta. Me elame ajal, kus on väga-väga oluline — ja järjest olulisem — teada, kuhu sa paned oma mõtted, millele sa fokusseerid, kuhu su energia läheb ja kuhu see ei tohi minna.
Alustame algusest. Püha. See heebreakeelne sõna kadosh tähendab eraldama mingit püha asja või püha isikut. See tähendab kõrgeimat, igas mõttes täiuslikku. Pühadus on unikaalne selles mõttes, et ainult Jumal on see, kelle olemuse kese või sisim essents on hea, täiuslik ja püha. Mitte ühelgi muul loodul seda olemuslikult ei ole.
Aga inimesel, kes on Jumala näoliseks loodud, on see eesõigus, et ta saab sinnapoole liikuda, sest ta on Jumala tahtel jumalanäoliseks loodud. Iga inimene peaks mõistma, õppima tundma ja aktsepteerima seda pühadust. Vastasel korral jääb inimene looma tasemele — ja seda me oleme ka näinud.
Osvald Tärk on kirjutanud raamatu “Jumal” ja see on nii tark raamat…
Ma ei hakka seda refereerima, aga kohe selle alguses ütleb ta midagi, mis on mind palju aidanud nendes Jumala müsteeriumides, sest Jumal on äraarvamatu. Teoloogid ütlevad, et alati on pool Jumalast pilve sees — me ei saa teda kunagi lõpuni ära mõista.
Rääkides Jumala moraalsetest omadustest, ütleb Osvald Tärk, et need saab jagada laias laastus kaheks suureks omaduseks ja need on nagu ühe telje kaks otsa: üks on Jumala pühadus ja teine Jumala armastus. Me peame pidevalt meeles hoidma neid mõlemaid. Nad on täiuslikult ühendatud ja läbipõimunud, kuid sageli tuleb esimesena esile Jumala pühadus. Enne räägitakse pühadusest ja siis armastusest.
Jesaja sai ühe väga imelise visiooni, mis on kirjas Jesaja raamatu kuuendas peatükis. Seal nägi ta enese olevat Jumala trooni ees. See on kõige kõrgem tasand taevas, kus olid üleloomulikud olendid: seeravid, keerubid ja 24 vanemat. Nad kõik tajusid, et nad on Jumala pühaduse keskel, kummardasid kogu aeg maha ja ütlesid: “Püha, püha, püha!” Ikka ja jälle kolm korda.
Teoloogide arvates tähistab see seda, et Jumal Isa on püha, Jumal Poeg on püha ja Jumal Püha Vaim on püha. Nad ei ütle: “Armastus, armastus, armastus.” Nad ei ütle: “Heldus, heldus, heldus.” Nad ütlevad: “Püha, püha, püha.”
Pühadus ei ole lihtsalt üks osa Jumala loomuse teljest, vaid see on tervik — Jumala iseloomu täius, täielik komplekt. Pühadus on alati Jumala toimimise lähtekoht. Ta ei tee mitte midagi ainult armastusest, arvestamata pühadust. Sealt tuleb Jumala õiglus, sealt tuleb õigsus, sealt tuleb tõde. Aga ta ütleb ka, et tõde peab käima koos armastusega.
Mis on pühaduse vastand? Mitte “paha” (kõlaks ju hästi: püha ja paha). Mõnes mõttes on see patt, mida Jumal vihkab kogu oma olemusega. Öeldakse, et Jumalal on püha viha, ja kui ta midagi vihkab, siis see on patt. Kui väga ta seda vihkab, näeme sellest, mis toimus risti peal.
On olemas ka selline pühaduse paradoks, mis tuleb esile seoses patuga. Mõnes mõttes saame võrrelda Jumala pühadust päikesega. Päike on ülikuum, ülitugev, jõuline, elutoov ja täis sellist valgust, mida keegi meist ei talu — see on meeletult intensiivne ja sellele päriselt läheneda ei ole võimalik. Selle ümber on valguse ja kiirguse väli, mis lähtub päikesest endast, ning mida lähemale sa päikesele lähed, seda tulisem see on.
Samasugune on mõnes mõttes pühadus: Jumal on selle keskmes. See on midagi kirjeldamatult intensiivset ja kirgast. Mul ei ole sõnu seda selgitama, aga ma tean, et mitte ükski loodu ei talu sellele väga lähedale minemist. Me loeme Piiblist lugusid, kuidas Jumal pidi prohvetit oma käega varjama ja ta ütles, et sa võid vaadata mind ainult selja tagant, ja siis panen ka sulle käe peale, et sa ei hukkuks. Kui Jumal tuli Vana testamendi lugudes inimeste juurde, siis tuli ta erinevates kehades või vormides sellisena, et see oli inimesele nähtav ja talutav.
Kui Jeesus tuli siia maailma, siis Pauluse kiri filiplastele ütleb, et ta jättis maha oma au — oma ülemaise au. Filiplaste kirja teises peatükis öeldakse, et olles Jumala kuju, loobus ta iseenese olust. Ta ei loobunud pühadusest, aga ta loobus sellest kirkusest, võttes orja kuju ja saades inimese sarnaseks. Ta leiti välimuselt inimesena ja Paulus ütleb, et see oli alandus — Jeesus alandas iseennast.
Pühaduse paradoks seisneb selles, et see on eksistentsiaalselt ohtlik kõigele, mis on ebapuhas ja tahab läheneda Jumala pühadusele. See on tapvalt ohtlik, aga mitte sellepärast, et pühadus oleks halb või kuri, vaid vastupidi: see on nii hea, nii puhas, nii elu täis ja nii võimas, et ebapuhtus ei talu seda. See lihtsalt põrmustub ja hajub algosakesteks selles pühaduses.
Me tegelikult oleme tundnud seda mingil määral. Kui oli pattulangemine, siis tuli inimese niinimetatud vaimsesse DNAsse patuviirus. Me kõik — juba sündides — oleme pattu teinud ja patused. Ükski inimene pole sellest puhas.
Kui me hakkame liginema Jumalale või tuleb tema meile liiga lähedale, siis tekib hetk…
Keegi ütles: “Mul on selline tunne, et ma hakkan lõhki minema, mul on nii raske olla.” See liginev vägi on nii võimas.
Laulu “Sinu ligiolus” refrään ütleb: “Tule oma hiilguses, tule oma väes.” Olen viimasel ajal mõelnud: “Jumal, tule palun natukene… ära tule liiga palju, sellepärast et ma ei tea, mis juhtub. Ma ei tea, mis minuga juhtub. Ma ei ole kindel, et ma olen nii puhas, et ma taluksin seda.”
See on sama põhjus, miks me pühaõhtusöömaaja ehk uue lepingu laua äärde ei tohi tulla ebapuhtana. See on püha koht. See annab edasi Jumala kõige suuremat ohvrit meie pärast. Ta on ise seal kohal ja me ei saa tulla mõeldes, et ta pigistab silma kinni või et me kuidagi vabandame seda tema ees. Paulus ütleb väga otse: “Katsuge ennast läbi!”
Meile on omane vaadata pigem armastuse poole sellel teljel. See on kuidagi arusaadavam ja omasem, aga me peame vaatama mõlemat.
See, et Jumal on püha, tähendab järgmist: kui meie tahame ainult armastuse poolel istuda, siis Jumala pühadus põrmustab meie inimliku kauplemise oma suhtes Jumalaga. See maailm mõjutab meid ja me näeme, et kõigega saab teha kaupa, igal pool saab teha kompromisse. Siis me hakkame võib-olla mõtlema, et Jumal ju mõistab selle olukorra vältimatust ja nende inimeste tegusid, mille tõttu mina seda tegin või mõtlesin… Need väljavabandavad tegurid muutuvad meile lehmakauplemise vahenditeks ja me arvame, et Jumalaga saab kaubelda.
Aga Jumal ei saa meiega kaubelda, sest ta on muutumatu. Tema olemus on muutumatu. Ta on püha ja ta jääb pühaks ning ta on eraldatud kõigest, mis on ebapüha või roojane. Seda sõna me ei kasuta enam tihti eesti keeles, aga see väljendab väga täpselt seda vastikust ja eemaletõukavust, mis on ebapuhas Jumala silmis.
Kui sa tunned, et see on olnud sinu jaoks teoreetiline mõiste, siis pead sa paluma ilmutust Jumala pühadusest. Võib-olla peame kogudusena seda paluma. Mida see tähendab? Meil on vaja kogemust, et meie süda oleks läbi immutatud selle teadmisest ja kogemisest, et Tema on püha.
Kas olete näinud Louie Giglio filmi Planeet Maast, kus ta liigub Maast eemale. Alguses me näeme Maad, aga lõpuks näeme galaktikat ning kui pisike on Maa väljaspool meie galaktikat teiste galaktikate kõrval…
Siis on Maa nagu liivatera, ja me teame, et Jumal on veelgi suurem. Ja kui terve meie maakera on liivatera, siis mis oleme meie? Ning ometi me arvame, et oleme olulised ja võime kaubelda.
Kurat teab, et niipea kui midagi on ebapüha, saab ta integreerida meie ellu, on tal jalaase. Siis on tal võimalus, et me ei liigu enam Jumala poole. Kasvõi pisikene kompromiss kurjaga või patuga — ta teab, et me ei jää Jumala ligiolus püsima, vaid hakkame eemale triivima.
Paulus hoiatas selle eest näiteks Efeslastele 4:26–27: “Kui vihastute”, ja seda me teeme, “siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke maad kuradile!”
See on tugev hoiatus. Jah, emotsioonide toel enamasti need asjad ju sünnivadki. Kuid ükskõik, kas see on viha, kadedus, kibestumine, haavumine, vimmapidamine, alaväärsus või midagi muud — kurat otsib kogu aeg seda jalaaset, kuhu saaks oma varba ukse vahele panna ja hakata sisse tulema.
Me kuuleme palju selliseid lauseid: “Kui Jumal on armastus, siis miks ta laseb sellel või teisel juhtuda?” Ma kuulen oma töös väga palju: “Miks ta siis ei tee nii, nagu ma palun? Kas ta ei näe, kui hull olukord mul on?”
Sellised küsimused ja selline protest lähtuvad Jumala olemuse ja pildi valest mõistmisest. Kui meil on vale arusaam Jumala pühadusest, Jumala armastusest ja sellest, et ta on andnud meile vaba tahte ning me võime valida, siis me pettume varsti Jumalas ja võime öelda: “See Jumala värk mulle ei sobi. Vaata neid usklikke, millised nad on — võta üks ja viska teist!” Me peame paluma tõest pilti.
Pühaduse mõistmise vajadust hakkas Jumal oma rahvale õpetama algusest peale, esimestest hetkedest alates. Juba siis, kui Mooses jäi peatuma põleva põõsa äärde, ütles Jumal: “Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!”
Jumala pühaduse ja ligituleku kiirgus oli seal ja kingad olid juba liiga palju. See oli väline märk, väike õpetus.
Kui Iisraeli rahvas jõudis Siinai mäe alla ja sai käsulauad, väljendus pühadus hävitavates loodusnähtustes, nii et inimesed hakkasid kartma. Jumal ei öelnud: “Rahu, rahu, rahu! Ma olen armastus ka, ärge kartke!”, vaid ütles: “Mitte ükski ei tohi tulla sellele mäele ligemale. Mitte ükski loom ei tohi puutuda selle mäe külge. Kes puutub, see sureb.” Iisraeli rahvas pidi seda õppima.
Nii me näeme, et Jumala pühaduse kogemus võib olla inimesele kohutav ja hirmutav. Jeesus kinnitab seda, kui ta räägib jüngritele viimasest kohtupäevast. Mul endal on mitmeid kogemusi Piibli lugemise laagritest: kui ma veel juhtisin neid, oli hetki, kus Jumal tuli lähedale ja ma tajusin, kui suur ja püha see on, mis on tulnud; seda, kuidas ta hoiab ennast tagasi…
Ja kuidas siis noored tõusevad püsti ja ütlevad: “Kuulge, me peame meelt parandama!” Või heidavad silmili maha ja lihtsalt nutavad, sest nad tunnevad, et on nii patused. Nad ei hooli enam sellest, kes mida mõtleb, mismoodi nad välja näevad, mida nad ütlevad või kui palju patte üles tunnistavad.
See on täiesti ükskõik, sest Jumal on ligi ja nad teavad: “Olen patune ega taha muud, kui et Jumal, anna mulle andeks, halasta mulle!” Jumala ligitulek teeb jalad nõrgaks ja paneb hinge värisema — aga mitte ainult hirmust, vaid ka igatsusest sellesama armastuse ja armu järele.
Loen Jesaja raamatu kuuendast peatükist
Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.
(Kuue palistus oli kuninglikkuse märk — meil on laul, et kuue palistus täitis templi.)
Temast kõrgemal seisid seeravid. Igal ühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: “Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
Ja ma ütlesin: “Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel — sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Issandat!”
Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: “Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.”
Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: “Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: “Vaata, siin ma olen, läkita mind!” Ja tema ütles: “Mine ja ütle sellele rahvale…”
Kui sa saad sellise pildi sisse minna, siis see on väga-väga võimas ja ülemaine pilt. Kuid ma tahaksin tuua esile mõned mõtte sellest, mida see pühaduse mõju kohta näitab. Muide, samalaadne pilt on ka Ilmutuse raamatus — see teema kandub läbi terve Piibli.
Kõigepealt näeme, et pühaduse kogemine vallandab ülistuse. Õigemini: pühaduse ainuõige väljendus on ülistus. Võib-olla ei ole sa jõudnud piisavalt ligidale Jumalale ja tema pühadusele.
Mõnikord öeldakse, et inimese uhkus on see, mis ei luba kätt tõsta või ligemale minna. Kuid iga kord, kui Jumala pühadus tuleb, sa lihtsalt puhked ülistama. Sa ei pea ennast ülistuseks käima tõmbama nagu mingit mehaanilist masinavärki, et emotsioonid ka tuleksid — sa lihtsalt keskendud Jumalale ja tema olemusele, oled seal troonisaalis ega saa looduna teha midagi muud kui ülistada.
Teiseks: pühadusele liginemine toob esile väga terava patususe tunde. Mida prohvet hüüab? Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt…
Siin on huuled keskmes! Ta ei ütle, et ta süda on must või riided on mustad — ta ütleb, et ta huuled on mustad. Kus me eksime kõige rohkem? Kõnes, sõnades. Laulja palub samuti: Pane valvur mu huultele, et ma ei ütleks valesid asju!
(järgneb)
MARI VAHERMÄGI
