Kuid kuningas annab õigel ajal oma soosingu. Ta lubab Nehemjal minna ja too läheb Jeruusalemma, et linna üles ehitada ja korda teha. Kuningas küsiski seetõttu: „Mida sa soovid teha?“
Teise peatüki viienda salmi lõpuosa ütleb: „…minna sinna oma vanemate linna, et ma saaksin selle üles ehitada.“
Ta tahtis linna üles ehitada. Kallid, kas sina tahad üles ehitada oma elu, kui see on veel varemetes? See peab olema valmisolek ja südamesoov.
Kas me soovime, et meie maa saaks üles ehitatud? Ma ei tea, kas meil on selleks veel võimalust. Esimese iseseisvuse ajal oli niimoodi, et kui välismaalased siin käisid, öeldi juba, et on liiga hilja ja võimalused on möödas.
Mina ei oska öelda, kui palju võimalusi me oleme juba maha mänginud. Aga isiklikud võimalused, kui Jumal meid kutsub, on praegusel hetkel ikkagi olemas. Kõik inimesed, kelle elud on korras ja head, on igal juhul õnnistuseks oma maale.
Me saame seda teha isiklikul tasemel. Riigi eest me seda laiemas mõttes alati teha ei saa, aga isiklikult saame. Kiitus Jumalale, et Nehemja tegeles sellega nii otsustavalt!
Vaenlasi ja vastupanijaid oli samuti ning see tegevus pahandas neid väga. Teise peatüki kümnes salm lõpeb sellega, et see pahandas hooronlast Sanballatit ja ammonlast Toobijat – neid pahandas see, et keegi oli tulnud midagi head tegema Iisraeli rahvale.
Nii on see ka rahvuslikul tasandil: kui kellelgi läheb midagi hästi, siis teistel tekivad sellest kohe probleemid. Vastased peavadki olema. Issand tahab katta laua vaenlaste silma all. Seepärast ei pea me nende pärast üldse põdema, kuni lõpuni ei kao nad kuhugi.
Meie tahaksime vahel paluda nii, et kuri lihtsalt ära kaoks. Ei kao kuritegevus ega kurjad naabrid kuhugi ära, sest Jumal tahab sulle laua katta just nende silma all.
Kallid, kõik on tegelikult meie õnnistuseks. Meile on öeldud, et kui vaenlased on kurjad, tuleb meil kuri võita heaga. Aga kuidas sa saad kurja heaga võita, kui kurja polegi? Seepärast aidaku meid Jumal, et me ei oleks selles osas kaotajad.
Jumal annab oma kaitse juba esimesest hetkest peale. Jumala hea käsi oli tegelikult Nehemja peal ja kuningas oli läkitanud mehi koos temaga. Üheksas salm lõpeb sõnadega: „Kuningas oli koos minuga läkitanud väeülemad ja ratsanikud.“
Seepärast, kui sa oled õige Jumala laps, siis on ka sinuga kaasas väeülemad ja ratsanikud. Kõiki me ei pea nägema, aga tulised hobused ja vankrid on lihtsalt olemas – Jumal on nad läkitanud. Sa elad maailmas sellises olukorras, kus meie ümber on väga palju vaimset reaalsust. Kiitus Jumalale, need on ilusad pildid.
Ütlen veel kord: kasuta soodsat hetke. Meie soosinguaeg oli 1990ndatel, kui Eesti riik vabanes. Kui paljud inimesed pöördusid Jumala poole, tekkis palju kogudusi ja palju rohkem inimesi käis ristimisel. Hakati välja andma vaimulikku kirjandust, paljudel kirikutel olid oma ajalehed ja muud väljaanded. Kõike muudkui tuli, sest vabadus oli käes ja see oli mõeldud kogu rahvale.
Seda ei kasutatud küll lõpuni ära; vaid natuke pinnapealselt. Nagu keegi koguduse liige ütles: „Kuule, see on selline luude ragin, aga vaimu veel ei ole.“ Teatud mõttes liikumine oli, aga otsekui ilma vaimuta. Oli ka vaimu, sest sündisid kogudused ja ega need ilma Jumala Vaimuta sündinud. Igatahes oli suur soosinguaeg.
Kuid sellisel muutuste ajal, kui midagi head on sündimas, on ka kurjad jõud püüdmas sellest oma osa haarata. Kes mäletab veel nõukogude ajast pärit kollaseid kaarte, mis olid välja teenitud osakud ja millega sai kortereid ja muud vara välja osta. Oli neid, kes haarasid endale naabrite maatükid, korterid, ettevõtted ja muud varad.
Kes oli valmis, see kahmas. Väga suur rahmeldamine läks lahti, kohale tulid uued valitsejad ja laenuandjad. Meie elu muudeti kapi-taalselt.
Seepärast tuleb arvestada, et kui on selline muutuste aeg, siis ei tohi liigselt igas suunas liikuda. Nehemja oli just selline: kui ta läks ehitama, siis kutsuti teda nõupidamisele küll siia ja sinna, aga tema vastas, et ta ei lähe mitte kuhugi. Ta tegi seda, mida Jumal oli käskinud.
Me ei pea kuulama igasuguseid hääli, sest need meelitavad meid tegelikult teelt kõrvale. Eedenis saadi samamoodi inimest meelitada. Eeden oli ju kaitseaed, aga kuri tuli sinna kiusama, sest hea ja kurja tundmise puu oli keset aeda. Ja Jumal ütles: „Ära seda puutu.“ Nemad aga sõid sellest, lasksid kaitsest lahti ja seepärast olemegi me jätkuvalt olukorras, kus peame valima hea ja kurja vahel.
Kui Nehemja vennad käisid vaatamas, kuidas seal elatakse, leidsid nad: „Kuule, te olete viletsas olukorras, teil on halvasti, te olete õnnetud, müürid on maas ja väravad katki.“
Aga inimesed olid elanud nende poolikute müüride vahel juba 70 aastat. Väravaid polnud ees, umbes nagu maapoodidel, millel uks eest ära lendab.
Inimene harjub oma laastatud eluga ära. Ta harjub sellega, et tal on veritsevad haavad ja et ta elujõud tilgub maha. Ta harjub sellega, et teda kogu aeg seotakse, kuigi see eriti palju ei aita, ja lihtsalt elatakse edasi.
Inimesed ei mõista oma tõelist olukorda. Nad ei mõista, et saaks kuidagi paremini olla, sest nad mõtlevad, et selline see elu ongi, ja lasevad kõigel lihtsalt minna.
Aga Nehemja, kes tuli sinna värske pilguga, käis ringi nagu arst. Kui ta Jeruusalemma kohale jõudis, ei avaldanud ta kellelegi, mida ta kavatseb teha. Teise peatüki lõpuosa räägib sellest, et kui ta oli kolm päeva kohal olnud, tõusis ta öösel üles koos mõne mehega, ilma et ta oleks kellelegi rääkinud, mida Jumal oli tema südamesse pannud. Kuningas teadis, aga Jeruusalemma elanikud ei olnud asjaga kursis.
Nehemja käib lihtsalt ringi ja kontrollib erinevaid väravaid: läheb mööda Oruväravast, Sõnnikuväravast ja Allikaväravast ning vaatab kõiki neid kohti. Ta näeb nende olukorda – et väravad on tulega põletatud ja kõik on laastatud ja varemetes. 17. salmis avaldab ta lõpuks oma mõtte, mille pärast ta üldse Jeruusalemma on tulnud.
Ega arsti juurde minnes ole teisiti: arst vaatab alguses niisama vaikides, ja sa mõtled, mis sealt suust varsti tuleb – vaatab siit ja sealt ning palub näidata siit ja sealt. Siis ühel hetkel teeb ta oma otsuse ja ütleb, kuidas lood on.
Nüüd teeb Nehemja selle otsuse ja ütleb ühel hetkel: „Lugu on tegelikult väga halb. Te näete, missuguses õnnetuses me oleme.“ Ta räägib 17. salmis sellest, kuidas Jeruusalemm on varemetes ja väravad tulega põletatud: „Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid ei teotataks!“
Ta annab kohe sellise positiivse mõtte, et asjad saab korda teha, ja julgustab neid muutusteks. Ta jutustas neile sellest, kuidas Jumala hea käsi on olnud temaga ja kuidas kuningas on teda soosinud. Kui nad seda julgustust kuulsid, ütlesid nad: „Võtkem kätte ja ehitagem!“
Kallid, see on super, kui keegi saab täna vaimuliku tõuke: „Ma võtan kätte ja ehitan oma müüri üles! Võtan kätte ja hakkan seda kohe tegema.“
Tuleb lihtsalt alustada – ei saa elada oma varemetes ega lasta lihtsalt oma elul kaduda ja aina rohkem laguneda. Tuleb teha pööre.
Ka meie riigi jaoks on vaja sellist pöördemomenti, nagu sündis sel hetkel, kui Nehemja rahvaga rääkis.
Ega selle peale jäänud tulemata ka teotajad, kes küsisid: „Mis te siis nüüd teete?“ Ja osutasid põlgust, et vaevalt sellest asja saab. Olgu sulle julgustuseks need inimesed, kelle elud on korda saanud – neid on küllalt, kes on tulnud oma varemetest välja ja elavad täiesti uut elu.
Seepärast tahan ka täna julgustada: ei tasu kuulata neid Toobijaid ja teisi, kes hakkavad rääkima vastu ja küsima: „Mis te siin teete? Kas te tahate kuningale vastu hakata?“ Millisele kuningale – kas kuradile või?
Nehemja vastus 20. salmis oli selge: „Taeva Jumal annab meile kordamineku ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame!“ Jumal annab meile kordamineku, kui me teeme otsuse. Kiitus Jumalale, kes neid palveid kuuleb!
Sellist julgustust on vaja ja see on täna välja öeldud. Kellele see sõna on mõeldud – võta seda väga tõsiselt, sest kui sa tunned, et see sind puudutab, siis on see sinu soosinguaeg ehitamiseks. Kõik ajad ei ole ühtmoodi soodsad ehitamiseks.
Sa võid hakata maja ehitama siis, kui materjalid on soodsad, aga võid hakata ehitama ka siis, kui on väga raske – ja tulemus on väga erinev. Teatud aegadel on Jumala loogika teistsugune.
Toon näiteks Andrei Šapovalovi koguduse hoone ostmise, milles nad praegu asuvad. Selle hoone ostmine toimus aastal 2020, kui üle maailma oli suur kriis ning pangad ei tahtnud laenu anda ega kedagi usaldada.
Nemad aga tegid siis usus selle sammu, sest nende jaoks oli soosing olemas – soosing just neile, mitte teistele. Seepärast kutsub Jumal sind õigel ajal; ära pane tähele teisi pilkajaid ja mahategijaid. Kui on õige aeg, siis kasuta seda!
Nüüd lähme päriselt ehituse juurde. Kolmandas peatükis algab müüri ehitamine. Jeruusalemmal oli müür ümber terve linna ja kogu müür pidi korda saama.
Ka meie usuelus on vaja terve müür korda saada – ja ma ei tea, mitmekordne see müür olema peaks, et see oleks hästi tugev, kaitseks eri valdkondi ja oleks paks.
Samuti et kõik väravad saaksid kinni, sest vaimulikus vabastusteenistuses on ikka nii, et neid uksi muudkui suletakse. Milline uks on veel lahti? Vahepeal läheb mõni uks jälle lahti, kui keegi sellest välja läheb, aga see pannakse uuesti kinni. Uksed peavad saama suletud ja müür ehitatud.
Selles töös osalesid kõik: vaimulikud, preestrid, rikkad, vaesed, erinevat päritolu ja erinevatest ametitest inimesed, kõik kullassepad ja kaupmehed. Kui kolmandat peatükki lugeda, siis see oli kõigi ühine töö. See ei olnud nii, et las müürsepad teevad ja mis see meie asi on, me pole mingid ehitajad. Kõik ehitasid seda müüri ja kõik said sellega hakkama.
Kui ma seda lugesin, hakkasin nägema veel ühte pilti. Kolmanda peatüki esimeses salmis on öeldud, et preestrid võtsid kätte ja hakkasid ehitama Lamba-väravat.
Preestrid ja lambad – siin on väga tõsine seos. Vanas testamendis toodi lambaid ohvriks. Lambaväravast toodi ohvrid sisse ja ohverdati. See värav peab olema korras. Ohverdamised peavad korda saama.
Kas sinu lambavärav on korras? Kuidas olid lood täna, kui korjanduskarp ringi käis? Kas sinu ohvrite toomine on korras? Osadel ei ole, aga teistel on väga korras.
See on väga tugev kaitseaed, kui asi on ka selle koha pealt kindel, sest selle taga on Jumala tõotus kallata õnnistusi küllastuseni.
Nehemja raamat märgib esimesena ära just selle ohvrivärava. Ta ütleb, et preestrid – kellel oli õigus asju pühitseda – ehitavad ja muudkui pühitsevad seda, mis jälle korda sai. See oli nende amet ja nad olid harjunud seda nii tegema.
Teine värav, mida ma vaatasin, oli Kalavärav. Mis pildi ma sealt sain? Kala on päris hea toit.
Neil oli selline Kalavärav, millest toodi kala sisse – ma ei tea, kas nad tõid seda Galilea järvest, aga kusagilt nad kala tõid. See oli vaja kiiresti kohale tuua, sest kala läheb ju halvaks. Toiduvärav pidi korras olema.
Jeesus õnnistas samamoodi kala ja leiba. Jumal näitab sellega, kui oluline on, et meie elus saaks korda ka toitumise osa – esmalt ohvrid ja siis toitumine.
Kallis, sa pead olema vaimulikult toidetud. Sa pead saama Issanda käest kala ja leiba, sest see annab sulle tegelikult jõudu. See oli Kalavärav.
Siis tuli Vana värav. Mis pildi ma sealt sain? Meil kõigil on ajalugu selja taga. Meie kogudusel on 115 aastat ajalugu. Paljud asjad ei meenugi meile kohe, aga meil on tahtmine tuua tänu selle 115 aasta eest nüüd, kui hakkame aastapäeva tähistama.
Me tahame, et ka see Vana värav oleks korras, sest ega me pole tühjalt kohalt alustanud – inimesed on käinud meie eel selles, kus me praegusel hetkel oleme. Nemad teevad selle korda.
Ka isiklikus elus mõtlen ma sellele, kust me pärit oleme, kelle keskelt me tuleme ja kellele me võlgneme tänu. Midagi on alati olnud enne meid ja seal tehti ka need vanad suhted ja asjad korda.
Siis oli Oruvärav, mis asus madalamas kohas. Järgmisena tehti korda Sõnnikuvärav. Mis see on? See on puhtus – kanalisatsioon peab töötama. Kui prügi ära ei veeta ja kanalisatsioon ei tööta, siis läheb asi ju väga pahaks. Kui need asjad märkamatult töötavad, on meil kõik korras.
Praegu maal olles ei ole meil otsest toruühendust linnaga, aga niipea kui sealt kuskilt üks kaan rivist välja läheb, on kohe tunda, et oleme ühenduses. Nemad vaatasid samamoodi, et Sõnnikuvärav peab korras olema.
Mulle meenub, kuidas Riia kogudus Uus Põlvkond sai endale hoone. See oli päev enne seda, kui Riia linnavalitsus andis ametliku loa, et nad saavad selle maja ära osta.
Me olime seal, kui käis laul ja pidu ning usus kuulutati suuri asju. Ma mäletan, et juba siis määrati ära need inimesed, kes teevad korda sõnnikuväravad ehk tualetid. Juba siis räägiti selle vana hoone kehvast seisundist, et vetsud ei olnud korras. See tegi mulle tookord nalja, et nad vaatasid kohe, et kõik väravad saaksid korda.
No siis on Allikavärav – juua on ju ka vaja. Sõnnikuvärava järgi tuleb Allikavärav ja seal on juttu ka mingist Veejuhtme tiigist 15. salmis.
Edasi võtame Hobuvärava. Seal ei käinud ainult eeslid, vaid päris hobused. Kuidas on lood sinu hobusega? Kuidas sul autoga läheb? Kas sul on see värav korras? Jumal tahab, et teed kõik valdkonnad korda.
See maailm keerutab praegu, et kas sõidame või ei sõida, kas sõidame elektri või bensiiniga. Jumal tahab, et need asjad oleksid korras, et me saaksime sõita ja liikuda.
Mõtle sellele, milline värav sinu elus lonkab, millist on sul vaja tegelikult korda teha ja milles on selle põhjus.
Võib-olla on sul lood autoga halvasti? Oled sa kellegi teise autot kadestanud? Kadedus ei aita, Jumalale see ei meeldi. Kui teine saab hea auto, kas oled siis rõõmustanud ja hõisanud: „Halleluuja, et vend või õde sai, küllap saan ka endale kunagi!“
Kui sa ei suuda teise üle rõõmustada, siis on sinu hobuvärav kehvake. Kallid, need väravad peab korda saama, sest see on terviklik pilt meie elust, mida näeme läbi Jeruusalemma taastamise ja väravate nimede.
Aga seal on räägitud ka sellest, et osa olid uhked ega tahtnud tööd teha – suurnikud ei tahtnud panustada. Salmis 5 on öeldud: „… aga nende kõrval parandasid tekoalased, kuid nende suurnikud ei painutanud oma kaela oma isanda teenistusse.“
Nad ei tahtnud teha. Kallid, suurelised inimesed ei teegi oma väravaid ja müüre korda. Oled lihtsalt uhke ja mõtled: „Minul pole seda üldse vaja teha, siin aetakse täna tühja juttu. Mina küll seda tegema ei hakka!“ Oli ka tollal selliseid ja nad on pühakirjas ära märgitud.
Siis tulid vaenlased, kes hakkasid tööd takistama. Ära arva, et kui sa pärast sellist jutlust teed hea otsuse oma elu korda teha, minna vaimulikku vabastusteenistusse või astuda mingeid samme, et siis kõik sujub. Kohe hakatakse halvustama: „Mis sa sinna lähed, milleks sulle see?“
Ära kuula neid halvustusi! Vaenlased püüavad sind takistada oma põlguse ja infosõjaga, mille nad lahti päästavad – nad alustasid infosõjaga selleks, et ehitust pärssida. Kuid ehitajad olid südamega töö juures.
Müür sai valmis esmalt pooles kõrguses ja paljud rahulduvadki sellega. No juba on palju parem – kui maha kükitad, oled ikka kaitstud. Aga Jumal tahab, et sul oleks täiskõrge tugev müür.
Ära rahuldu poolikute lahendustega! Paljud tulevad Jumala juurde nii, et mõned asjad saavad elus korda ja nad mõtlevad: „Kuule, ega mul rohkem vaja ei ole.“
Sul on täielikult vaja asjad korda teha, et võidule jõuda!
Neljas peatükk hakkab rääkima vaenlaste plaanidest – kuidas nad tahavad tulla ründama, loovad ühisrinde ja vandenõud, tahavad sõdida ja tüli tekitada.
Ka meil on praegu igasugused rünnakud, eriti moraalituse rünnakud. Tänapäeval on maailmas asjad seatud nii, et moraalist nagu rääkida ei tohikski – elagu inimesed, kuidas ise tahavad.
Neid rünnakuid tehakse sellepärast, et vaenlased kardavad. Nad kardavad seda, et meil on müür üleval ning et meie lapsed ja lapselapsed ei saa ära solgitud sellega, mis selles maailmas toimub. Nad tahaksid, et müürid oleksid maas. Neil olid lausa tapmisplaanid müüriehitajate ja eriti juhi Nehemja vastu, et ehitust peatada.
Aga teate, mis selle olukorra lahendas? See, et nad võtsid tegelikult relvad kätte, et ennast kaitsta. Ühe käega tehti tööd ja teises käes oli relv – siis asi muutus.
Nüüd ma küsingi: me rääkisime sellest, kas kaitseaed on olemas või mitte, aga kas relvad on sul käes? Kas Jumala sõna on su käes? Aamen!
Kas sa loed seda nii, et see on su käes, või on see sul pigem riiulis? Kui relv on riiulis, siis su käsi ei ole sellega harjunud. Kas sa leiad pühakirjasalmid Piiblist kiiresti üles?
Meil oli koguduses kunagi kaks tõlki, kes tõlkisid saksa keelest. Üks tegi alati laksti raamatu lahti ja luges kohe vajalikust kohast. Teine tõlk aga lappas lehti ning selleks ajaks, kui ta koha üles leidis, oli jutlustaja juba ammu järgmise mõtte juures.
Kallid, meie käsi peab olema relvaga harjunud! Sa pead teadma, kus su tõotused kirjas on. Kui vaenlane ründab su tervist, peret või rahakotti, siis ei saa sa hakata alles nullist peale uurima, et „oot-oot, kus see nüüd kirjas oligi, et Tema haavade läbi olen ma terveks ravitud“? Sul peab see mõõk kohe käes olema ja sa pead sellega lööma.
Neil oli veel selline süsteem, et mehed olid müüri peal laiali. Müür oli pikk ja ehitajad asusid üksteisest kaugel. Seepärast oli Nehemja seadnud pasunapuhuja enda kõrvale. Ta ütles: „Töö on suur ja laialdane, ja meie oleme müüri peal hajutatud, üksteisest kaugel. Kus kohast te sarve häält kuulete, sinna koguge meie juurde: meie Jumal sõdib meie eest!“
See ongi koguduse pilt! Me oleme argipäeviti laiali – kes on oma töökohal, kes koolis, kes haiglas, kes kodus. Me oleme hajutatud. Aga kui pühapäeval hüüab pasun ja me tuleme siia kokku, siis me koguneme ühte kohta, et üheskoos seista rivis, üksteist toetada ja julgustada.
Me saame vaimulikult kokku ja meie Jumal sõdib meie eest! Üksinda kuskil müürinurgas võid sa vaenlasele kergeks saagiks langeda, aga kui me hoiame kokku ja kuuleme pasuna häält, siis on meil ühine kaitse.
Lõpetuseks tahan sulle südamele panna: vaata täna oma elu müüre. Vaata oma Lambaväravat, oma Sõnnikuväravat, oma Hobuväravat. Kas kuskil on augud sees? Kas sa oled harjunud elama poolikute, lagunenud müüride vahel ja mõtled, et „ah, käib kah, kuidagi saab ju elatud“?
Jumal ütleb sulle täna: soodusaeg on käes. Ära lükka seda edasi. Võta täna vastu otsus, nagu need mehed Jeruusalemmas: „Võtkem kätte ja ehitagem!“
Taeva Jumal annab meile kordamineku. Meie, Tema sulased ja tütred, tõuseme ja ehitame oma elud üles, et vaenlasel poleks mingit õigust ega sissepääsu meie territooriumile. Kiitus ja tänu Jumalale! Aamen.
TOIVO TEEKEL
