Fundamentalismi kaitse
- sajandi esimestel kümnenditel sattus Piibli autoriteet üha kasvava liberaalse „kõrgema kriitika” rünnaku alla, mis kõrvaldas traditsioonilised uskumused, nagu näiteks Kristuse neitsist sündimine, imede toimumine ning piibellike prohveteeringute ehtsus. Nendele vastupidiseid seisukohti hakati nimetama fundamentalismiks. Fundamentalism on liikumine, mis on pühendatud Piibli autoriteedi ja kristluse evangeelsete õpetuste kaitsmisele.
Dispensatsionalism leidis toetust kui üks fundamentalismi osa. Selle laialdane denominatsiooniline alus ning Piibli otsene tõlgendamine aitasid neil ühiselt vastu seista modernistlikule rünnakule. Vastutasuks sai dispensatsionalism liidust fundamentalismiga kasu.
Lähis-Ida sündmused
Dispensatsionalistide arvates osutasid 20. sajandi esimeses pooles Lähis-Idas toimunud sündmused Piibli prohveteeringute täitumisele. Laialipillutatud juutide karjuv vajadus kodumaa järele, eriti pärast holokausti, viis tähelepanu juudiküsimusele ning kiirendas nende kodumaa leidmise protsessi Palestiina aladel. Kui see viimaks 1948. aastal toimus, arvasid paljud, et Kristuse taastulek on nüüd kõigest aastakümne küsimus. Järgnenud Lähis-Ida konfliktid 1960. ja 1970. aastatel tundusid seda vaatenurka kinnitavat, viies dispensatsionalistliku kirjastustegevuse nende võimete piirile!
Juudiküsimus on kahtlemata siiani üks dispensatsionalistide peamisi kirgi, mis väljendub selles, et suurem osa lõpuaegade prohveteeringutest on seotud juudi rahva ja nende poliitikaga…
Dispensatsionalistliku teoloogia ülevaade
Enne, kui vaatame edasist arengut, oleks hea uurida klassikalist dispensatsionalismi, nii nagu Scofieldi Piibel seda õpetab. Scofield õpetas, et ajalugu jaotub perioodideks, dispensatsioonideks. Ta kirjeldab neid jaotusi kui „järjestatud aegu tingituna inimese elust maa peal”.
Ta kirjeldab seitset dispensatsiooni, alustades Aadamast ja Eevast Eedeni aias. Oleme need allpool ära toonud nimetusega, mille Scofield neile andis, perioodiga, mida nad katavad, ning kirjakohaga, mida ta uskus neile viitavat:
- Süütus (Innocence i.k.)
Loomisest langemiseni
1Mo 1:28.
- Südametunnistus, süüme (Conscience i.k.)
Langemisest veeuputuseni
1Mo 3:23.
- Inimeste valitsus (Human Government i.k.)
Noast Paabelini
1Mo 8:21.
- Tõotus (Promise i.k.)
Aabrahamist Egiptuseni
1Mo 12:1
- Käsuseadus (Law i.k.)
Moosesest Ristija Johanneseni
2Mo 19:8.
- Arm (Grace i.k.)
Koguduse ajastu
Joh 1:17.
- Kuningriik (Kingdom i.k.)
Tuhandeaastane rahuriik
Ef 1:10.
Selle süsteemi kohaselt me elame hetkel kuuendas dispensatsioonis, koguduse ajastul, millele järgneb viimane, seitsmes – tuhandeaastane rahuriik.
Dispensatsioon on Scofieldi järgi „ajaperiood, mille jooksul testitakse inimest kuulelikkuses Jumala tahte mõnedele spetsiifilistele ilmutustele”. Iga perioodi võib määratleda ka selle inimese jaoks antud jumaliku mandaadi järgi ning igaüks neist lõpeb inimese läbikukkumisega jumaliku kutse täitmisel. Esimeses dispensatsioonis sõid Aadam ja Eeva keelatud vilja, mis viis teise dispensatsioonini. Ka see lõppes inimese ebaõnnestumisega. Kuna Scofieldi järgi on inimese läbikukkumine ja sellele järgnev Jumala kohtumõistmine toimunud kogu ajaloo vältel, siis kehtib see ka praeguse koguduseajastu kohta – ka see on määratud lõppema samal viisil.
Dispensatsionalistide jaoks on prohvetlikus kalendris järgmiseks suureks sündmuseks koguduse maa pealt äravõtmine, et Jumal saaks sellega oma tuhandeaastase kuningriigi sisse juhatada. See eemaldamine, ülesvõtmine, toimub siis, kui Jeesus tuleb salaja ja on ainult usklike jaoks, kes tõmmatakse üles õhku Temaga kohtuma ning viiakse sealt edasi taevasse. Seega on dispensatsionalistlike kristlaste tuleviku lootuseks maa pealt põgenemine ja taevases õndsuses elu nautimine.
Scofieldi dispensatsionalistlik skeem tugineb uskumusel, et Jumalal on kaks paralleelset eesmärki, mis toimivad läbi aja ja igaviku. Need väljenduvad kahe inimgrupi kaudu, kes säilitavad oma eristuse igavesti. Üks eesmärk on seotud maaga ning hõlmab maiseid inimesi, juute, maiste eesmärkidega. Teine eesmärk on seotud taevaga ning hõlmab taevaseid inimesi taevaste eesmärkidega: kristlikku kogudust.
Sellest lähtuvalt on tuleviku koguduse lootuseks maa pealt eemaldamine, et igaveseks kätte saada taevane pärand Kristuses. Juudid, seevastu, kui Aabrahamile antud tõotuste pärijad, pärivad maa ning juhatavad sisse juutide tuhandeaastase kuningriigi. Veelgi enam väljendub selline Jumala eesmärgi duaalsus selles, et kogudust peetakse Kristuse taevaseks pruudiks ning juute nähakse kui Jehoova õigusjärgset abikaasat.
Dispensatsionalistid usuvad, et kuna Vana Testamendi prohveteeringud ennustavad tulevast juutide tuhandeaastast kuningriiki, siis ei jää koguduse jaoks alles ühtki silmapaistvat tõotust, mida kätte saada enne Isanda tulemist. Koguduse salajane maa pealt ülesvõtmine, seitsmeaastane periood, mis hõlmab ka viletsusaega ning viimaks Kristuse nähtav ilmumine selleks, et rahvaste üle kohut mõista ja maa uuendada – need tagavad, et koguduse ja juutide saatus hoitakse lahus.
Hilisem areng
Dispensatsionalism ei ole püsinud muutumatuna. 20. sajandi teiseks pooleks oli toimunud oluline areng. Neile, kes püüavad tänast dispensatsionalismi mõista, on tekkinud variatsioonid loonud virtuaalse miinivälja. Siinkohal toome teieni ainult kõige olulisema.
Darby, Scofieldi ja Chaferi klassikaline dispensatsionalism ei oleks oma algses vormis eales ellu jäänud. Selles oli usaldusväärsuse säilitamiseks liialt palju vastuolusid ja vasturääkivusi. Viimase saja aasta nelipüha ja karismaatilised ärkamised on kõrvaldanud dispensatsionalismi negatiivsed hinnangud kogudusele ning elavdanud kogudust julguse, usu ja kirega evangeeliumi järele. Ülemaailmne kogudus on tõusmas, mitte hääbumas!
Esimene suurem dispensatsionalistlike seisukohtade ülevaatamine hakkas ilmnema 1960. aastatel revideeritud dispensatsionalismi tekkimisega. Selle mõjukaimaid pooldajad olid Charles Ryrie, kes andis välja populaarse Ryrie Study Piibli, John Walvoord, J. Dwight Pentecost ja Alva J. McClain.
Parandusmeelsed dispensatsionalistid jätsid kõrvale õpetuse kahest erinevast inimgrupist (kogudus ja juudid), kelle kaudu Jumal töötas, ning kinnitasid, et pääste tuli ainult Kristuse kaudu ning et juutidel ei olnud oma rahvuse tõttu selles osas mingit edumaad.
Nad taandasid end ka endiste dispensatsionalistide rangelt privaatsest vaatest kristlusele. Nende väitel ei ole kogudus ümberpiiratud ülejääk, vaid kasvav ihu, millel on sotsiaalne vastutus maailma ees, mida Jumal on lunastamas.
Ka Piibli tõlgendamise meetodid muutusid. Dispensatsionalistid on alati olnud uhked oma sõnasõnalise piiblitõlgendamismeetodi üle. Samal ajal oli kogudus Plymouthi vennad, Vendade kogudus (the Brethren Church ingl k; ka Vennaskonna liikumine – T) tuntud aga oma värvika Piibli tüpoloogia poolest. Need kaks meetodit muutusid järjest vähem kokkusobivateks ning uuendusmeelsed dispensatsionalistid hakkasid oma eelkäijaid Piibli tõlgendamise viisides järk-järgult kõrvale heitma.
Kõige keerulisem muutuste valdkond puudutab Jumala kuningriiki. Darby ja Scofieldi klassikaline dispensatsionalism väitis, et see on tegelikult kaks kuningriiki: Jumala kuningriik, mis on vaimne, nähtamatu, praegu kohalolev ja inimeste südametes alates hetkest, mil nad Kristuse vastu võtsid, ning taevane kuningriik, mis oli suures osas ka maine kuningriik – nähtav, poliitiline ja tulevikus esile tulev. See oli juutide tuhandeaastane kuningriik, mille üle Jeesus oma taastulemisel valitseb.
Uuendusmeelsed dispensatsionalistid mõistsid, et selline duaalne vaade kuningriigile oli lihtsalt põhjendamatu. Nad hakkasid viiteid taevase kuningriigi ja Jumala kuningriigi kohta kõrvale lükkama ning otsima teisi kuningriigi ideid, mis siiski toetaksid dispensatsionalistlikku raamistikku. Tulemus oli segadust tekitav ning paljudele liialt keeruline mõista. Nii et kristliku prohveteeringute õpetajate populaarsel tasandil jäi alles vana keel ja palju teoloogilisest diskussioonist jäeti kõrvale. 1980. ja 1990. aastatel hakkas ilmnema progressiivse dispensatsionalismi näol teinegi muutus, mõjuisikuteks Robert L. Saucy, Darrell Bock ja Craig Blaising.
Progressiivses dispensatsionalismis on dualistlik jaotus maisteks ja taevasteks inimesteks näiliselt kadunud. Kogudust nähakse lunastusplaani olulise osana. Selle teke nelipühapäeval ei nõudnud eraldi lunastusplaani, nagu varasemad dispensatsionalistid seda olid väitnud. Kogudust nähakse hoopis Jeremiia ja Hesekieli raamatutes toodud Uue testamendi tõotuste täitumisena. See ongi see uus inimene, kellest Paulus kirjas efeslastele räägib, hõlmates nii juutidest kui paganatest usklikke.
Siiski väidavad progressiivsed dispensatsionalistid, et Jumalal on juudi rahva jaoks lõpuaegadeks eriline eesmärk. Nad usuvad, et kui Paulus ütles, et „kogu Iisrael saab päästetud” (Rm 11:26), siis viitas ta kogu etnilisele Iisraeli rahvale.
Progressiivsed dispensatsionalistid mõistavad dispensatsioone kui järjestikuseid, kuid mitte üksteisest eraldatud seadmisi lunastusplaanis. Nad eeldavad, et juutide tuhandeaastane kuningriik pühitsetakse sisse Kristuse taastulemisega, kuid see on ühe Jumala kuningriigi esiletulek läbi ajastute.
Selge on, et tänane dispensatsionalism on ühtsetest ideedest kaugel. Samal ajal, kui teoloogilisel tasandil on toimunud muutused, on siiski paljud säilitanud endised dispensatsionalismi ideed, mis on n-ö populaarse kantsli ehk lõpuaegadest kõneleva kristliku televisiooni ja raamatute tasemel. Tõepoolest on populaarne kirjandus see, mis on dispensatsionalismi levikusse enim panustanud. Meenutame siinkohal mõnda võtmeteost.
Hal Linsey bestseller „The Late Great Planet Earth” (tõlkes „Viimane suur planeet Maa”) vaatles tolleaegseid sündmusi, nagu Iisraeli riigi taastamine, külma sõja poliitika ja võidurelvastumine, läbi dispensatsionalistliku teoloogia. Dallase teoloogilise seminari vilistlane Lindsey avaldas kristlastele oma teostega 1970. ja 1980. aastatel suurt mõju.
Seejärel kirjutasid Tim LaHaye ja Jerry B. Jenkins 1990. aastatel sarja bestsellereid „Left Behind” (tõlkes „Maha jäetud”). Need romaanid maalivad meile tulevikust dispensatsionalismist nõretava portree, mis algab ülesvõtmisega ning jätkub suure viletsuse ja ühiskonna reaktsiooniga antikristuse ülemaailmsele valitsusele.
Kõik see teeb täna dispensatsionalismile hinnangu andmise raskemaks. Mis meil siis on? Millised on need tugisambad, mis dispensatsionalismi koda ülal hoiavad? Millised on need tõekspidamised, milles kõik dispensatsionalistid ühte meelt on? Üllatavalt, hoolimata kõikidest käändudest ja keerdudest jäävad alles need samad võtmeprobleemid, mida Irving ja Darby 19. sajandi keskel õpetasid ning millest me selles peatükis eespool ka kõnelesime.
Raamatust Ian Rossoll ja Tony Wastall „Võida maailm või põgene maa pealt” lk 19-29.
