Mul on üks selline liigutav kogemus, mille tagajärjel sündis selline laul „Jumala kotkad”. Seda on ka väikestel kerge mõista. Kui te mõtlete metsale, siis kostub sealt mitmesuguste väikeste lindude hääli…
Mets vaikib siis, kui kotkas hakkab hõljuma metsa kohal. Väikelinnud vaikivad ja tajuvad ohtu. Kui kotkas liugleb metsa kohal, jääb mets vaikseks.
Vaimuliku võrdlusena vajame me sellel ajal lapsi ja noori, kes julgevad olla nemad ise ja loota Taevaisale oma elus, nii nagu teie siin laagris. Mõelge, milline on siin osadus, lauldes laule ja veetes aega koos. Mida ka ei juhtuks laagris, saab alati loota elava Jumala armule ja väele. Vajame noori, kes julgevad kasvada kotkaks.
Laulus on sõnad: „Kui kotkaid pole näha, siis väikelinnud ei tea, kui väikesed nad on.”
Selle lauluga on seotud minu kogemus, sest tegin selle laulu siis, kui olen tõsiselt haigestunud näohalvatusse. Sellest on säilinud, et minu teine silm, kui hoolikalt vaadata, ei avane täielikult. Ka fotodel on üks lõpuni lahti ja teine nagu pilgutaks.
Olime tulemas TV saatest Helsingist, kui mu tütar soovis juhtida autot, kuna mul oli suur peavalu. Siis ma läksin tagapingile ja tütar juhtis autot teel koju kaks tundi.
Oli oktoober ja väljas üsna külm. Kuigi mul oli kapuuts, siis jäänud magama, minu pea vajus klaasi vastu, nii et näo serv oli vastu külma klaasi ega teadnud ma magades, et see oli külmas.
Jõudnud Tamperele ärkasin ega tundnud midagi. Järgmisel päeval imestasin, kui näo vasemas pooles hakkas jõud kaduma. Kui te pilgutate silmi nii, siis mõlemale poolele tulevad jooned. Järgmise päeval kadus minul sellelt poolelt kõik. Kuidas ma ka ei pilgutanud, tulid sellele poolele jooned ja teisele mitte midagi. Kui ma naeratasin, siis üks suupool tõusis üles ja teine mitte.
Halvim kõigest oli süües, et kui ma ühelt poolt panin toidu suhu, siis teiselt poolt tuli see välja. Kui ma jõin piima, tuli see suunurgast välja. See oli üsna raske.
Lõpuks hakkasin jooma kõrrega ja hoidsin teist suupoolt kinni. Võtsin majapidamispaberi ja vajutasin suunurgale. Nii sai piimaga. Toiduga oli veidi lihtsam, et kui see siit valgus, siis ma imesin tagasi ja sain söödud.
Läksin arsti juurde ja see ütles, et tule 2 nädala pärast tagasi, siis hindame uuesti olukorda. Kahe nädala pärast ei olnud midagi muutunud. Arst ütles, et see kas paraneb iseenesest paari kuu jooksul või see jääbki selliseks.
Ma mõtlesin, et kui tulen niimoodi laagrisse külaliseks, siis kuidas ma laulan. Mõtlesin hirmuga, kuidas saada hakkama. Peab leiutama mingi kummipaela, et suunurk püsiks üleval ja saaksin laulda. Palvetasin ka palju, et Issand tervendaks.
Lõpuks arst ütles: „Kuule Riku, ka mina olen usklik nagu sina.”
„Ah et sinagi oled usus?”
„Loen just ühte raamatut. Teeme nii, et kuna ravimid siin ei aita, siis palvetame.”
Olin ühe tavalise eriarsti vastuvõtul ja see ütleb, et palvetame. Siis ta pani oma käe minu peale ja palvetas, soovis õnnistust ja mina läksin. Pärast seda ma hakkasin tervenema.
Kuid enne kui ma terveks sain, siis sellel raskemal hetkel, kui mu suu ei töötanud ja ma lällutasin ja susistasin… See laul „Jumala kotkad” on tehtud siis, kui ma olin sellises halvatuses. See on mulle eriti armas laul.
Ma tegin otsuse, et kui Jumal minu nägu ei tervenda, vaid minust saab selline pudistav noortetöö tegija, siis ma leiutan viisi, kuidas seda tööd teha, ega kavatse alla anda. Ma jätkan igal juhul. Võibolla Jumal tahtis näha minu pühendumist ja ma sain terveks. Nüüd ma laulan selle laulu.
https://www.tv7.fi/arkki/come-home/meilla-on-suuri-jumala_p87449/ 19.00 min
