(algus eelmises numbris)
Šiiamoslemitele olid suguvõsa registrid väga tähtsad. Nende imaamid peavad olema prohvet Ali järglased. Siiski pole meil ühtegi imaami, kelle suguloetelu viiks prohvet Alini. Prohvet Muhammad väitis, et ta põlvneb Aabrahami pojast Ismaelist, kuid sellest ei ole mingeid tõendeid.
Igatsesin Matteuse täpseid märkmeid, mida ta oli kasutanud, kirjutades jutustust Jeesuse elust. Lugesin kolme esimest peatükki mitu korda ja mida rohkem lugesin, seda enam vaimustusin nende peategelastest. Samuti lugesin Johannese evangeeliumi ja sellele järgnenud apostlite kirju, kuid neid oli raske mõista.
Paulus rääkis kirjades palju mingitest teistest allikatest, mis tunnistasid Jeesusest. Imestasin, mis need olid ja küsin selle kohta õpingukaaslaselt.
„Paulus mõtleb Vana testamenti, Piibli esimest osa, mis on ka juutide pühakiri,” ta selgitas.
Tahtsin kindlasti omada ka seda raamatut, kuid sellel ajal ei olnud urdukeelse Piibli leidmine kerge. Kolm kuud otsisin tänavalt Operation Mobilisation’i misjonimeeskonda ja kui lõpuks nad leidsin, oli neil õnneks see aare, mida otsisin.
Alustasin jälle algusest, Esimesest Moosese raamatust. Lugesin lummatuna jutustusi maailma loomisest, esimesest inimesest Aadamast, Noast ja tema laevast, Paabeli tornist, mille inimesed tahtsid ehitada taevani ja Aabrahamist ning tema teineteise vastu asetunud poegadest.
Ajalooliste pisiasjade rohkus pani mind tundma, nagu oleksin kasvatanud maasse tugevaid juuri. Koraan hakkas tunduma Piibliga võrreldes nagu segapuder, milles kõik on segamini. Selles ei olnud süsteemi ega ajaloolisi pidepunkte. Tasapisi kasvas minus usk, et Piibel on Jumala tõeline ilmutus. Ma ei olnud pettunud islamis, kuid Piibli lugemine pani mind Koraanis kahtlema.
Lõpetasin islami palveaegade pidamise ja tahtsin pöörduda kristlaseks, kuid minul ei olnud aimugi, kuidas see toimub. Ma ei teadnud ühtegi kogudust, kust oleksin saanud küsida, kuidas inimene saab kristlaseks. Mäletasin Lucknow islamistlikus instituudis õpitud kristlaste usutunnistust: ”Ei ole teist Jumalat kui Jumal ja Jeesus on Jumala Vaim.” Ütlesin seda igal päeval ja mõtlesin, kas olen nüüd kristlane.
Kevadel 1997 lõpetasin politoloogiaõpingud ja reisisin tagasi sugulaste juurde Kalkutasse. Reisil lugemiseks võtsin urdukeelsest pakist kaasa väikese raamatu „Tõelist rahu otsimas”. See oli islamist ristiusku pöördunud härra Khani elulugu. Raamatu lõppu oli trükitud tema kontakt. Pettumuseks asus see Jabalpuris, rohkem kui tuhande kilomeetri kaugusel Kalkutast. Otsustasin siiski reisi ette võtta ja ostsin rongipileti.
Kui kohtusime, rääkisin oma tuleku põhjuse: „Tahan saada kristlaseks.”
Ma oletasin, et härra Khan rõõmustab kuuldust ja hakkab kohe mind juhendama. Selle asemel küsis ta peaaegu jahedalt: „Miks sa tahad saada kristlaseks?”
Hämmingus vastasin: „Olen lugenud Piiblit kolm aastat. Mulle meeldib see ja tahan saada kristlaseks.”
Härra Khan oli hetke vait ja ütles siis: „See ei lähe nii. Võibolla loed homme zarathustra raamatut ja tahad saada zarathustralaseks.”
Olin pettunud. Olin teinud pika reisi ja kulutanud palju raha sõidule. Arvasin, et kohtun inimesega, kes rõõmustab, kohates kedagi, kes tahab järgida tema usku. Siiski otsustasin veel jätkata: „Kas sa olid enne moslem?”
„Jah.”
„Miks tahtsid sa saada kristlaseks?”
„Kuna olen patune inimene. Jeesus tuli maailma patuste jaoks. Kas sina oled patune?”
„Ei ole!” vastasin ja uskusin sellesse kindlalt. Enda arvates olin elanud eeskujulikku 24aastase mehe elu ja millal oleks mul olnudki aega joosta pattu tegema?
„Siis sa ei vaja Jeesust,” vastas Khan.
Enne kui lahkusime, ütles ta veel: „On hea, et sa ei ole patune. Kas oled siis õige?”
On palju kergem öelda, et ma ei ole patune, kui öelda, et olen õige. Ma ei suutnud midagi vastata. Härra Khan märkas minu ebakindlust ja jätkas: „Kui usud, et oled patune ja Jeesus tuli päästma patuseid, et ta ohverdas oma elu ristil sinu pattude lepituseks, maeti ja tõusis kolmandal päeval surnuist, siis annab Püha Vaim sulle elu. Tema saab teha sinust kristlase, mitte mina.”
Läksin vaiksena koju.
Kalkutas hakkasin uurima Piiblist ja Koraanist, mida seal räägitakse patust. Märkasin, et mõlema raamatu puhul on kõik inimesed teinud pattu: Aadam, Aabraham, Mooses ja Koraani järgi ka Muhammad, mitte aga Jeesus.
Lugedes Psalmi 51 purskasin nutma. Taavet, kes oli Iisraeli kuningas ja prohvet, tunnistas Jumalale: „Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees.”
Kui eneseõige ma olin! Prohvet hüüdis armu. Kas siis mina ei vaja seda? Olin nüüd valmis andma oma elu Jeesuse kätte, nii nagu härra Khan oli soovitanud.
Tundsin oma ihus midagi kummalist, otsekui oleks mind kaevust välja tõmmatud ja samas oli minu seest kadunud midagi rasket. Enesetunne oli kerge ja ma tahtsin joosta rääkima kõigile, mida Jeesus oli minule teinud.
Kui rääkisin toimunust sõpradele, arvasid nad, et teen nalja. Jutt kandus ka šiiaühenduse mullahi kõrvu, kuid ka tema ei uskunud kuuldut.
Nädal hiljem kohtasin mullahit ostukeskuses ja ta palus mind oma koju külla. Mullah elas kortermajas mošee lähedal. Tema naine valmistas köögis teed ja tõi meile värskendava joogi elutuppa koos kookidega. Mullahil oli seljas pikk must kuub, kuid ta oli turbani ära võtnud. Vestlesime esmalt ühest ja teisest ning ta küsis õpingute kohta. Siis ta tõsines: „Olen kuulnud midagi erilist. Kas see on tõde?”
„Mida oled kuulnud?”
„Poisid on rääkinud, et oled saanud kristlaseks.”
„Jah, ma järgin Jeesust.”
„Ma ei usu sind!” mullah vihastus.
„Kas sa usud või mitte, aga mina järgin Jeesust ega tule enam mošeesse,” vastasin rahulikult.
Mullah ägestus veel enam.
„Kas sa võid vanduda Jumala nimel, et järgid Jeesust?”
„Ei.”
„Miks siis?”
„Kuna Jeesus keelas vandumast. Ta käskis öelda lihtsalt „jah” või „ei” ning mis üle selle, on kurjast.”
„Nüüd ma tean, et oled hüljanud islami! See ei ole hea asi, sugulastele see ei meeldi. Tood kogukonnale halva maine.”
„Ma ei ole süüdi üheski kuriteos. Järgin islami prohvetit,” kaitsesin ennast.
„Muhammad on viimane prohvet. Kes tegi sinust kristlase? Kas sa käid kirikus?”
„Ma ei käi kirikus.”
„Sa pead rääkima oma isale, et sa ei ole enam moslem.”
„Kui saabub õige aeg, siis räägin,” lubasin, kuid mullah jõudis ette. Järgmisel õhtul helistas ta onule ja ütles: „Shayan on loobunud islamist.”
Onu suhtus kuuldusse alguses nagu teisedki.
„Oi mullah, ta teeb meie kulul nalja, see ei saa olla tõsi.”
Kui mullah suutis panna onu veenduma uudises, rääkis ta sellest tädile, kelle juures elasin.
„Miks tegid meile nii?” küsis tädi kurvalt.
„Ma hindan Jeesust. Ta on islami prohvet, miks ma ei tohiks teda järgida?” püüdsin ennast kaitsta.
„Teed häbi meie nimele. Ära räägi sellest kellelegi. Võid jätkata õpinguid, kui lubad, et ei räägi oma pöördumisest,” ahvatles tädi.
Mošees toimus ametlik koosolek, kus kaheksa autoriteetset meest otsustasid, kuidas minuga toimida.
„Me ei saa lubada sellisel mürgil levida meie kogukonnas. Kas see on tõsi või pila?” küsisid nad minult.
„See on tõsi.”
„Kas sa usud tegelikult, et Jeesus on Jumala Poeg?”
„Usun.”
„Kas Jumalal oli siis naine?”
„Olen lugenud evangeeliumeid ja seal ei räägita midagi Jumala naisest.”
Onu ei kannatanud rohkem välja, vaid tormas mulle kallale ja peksis mind rusikatega. Teised mehed püüdsid teda takistada.
„Asja ei lahendata sel viisil, peame rääkima rahulikult,” rahustasid nad teda.
Rusikalöökidest ehmunud, palusin luba lahkuda ja mehed jätkasid vestlust. Nad otsustasid teavitada sugulasi Karachis. Isa, vanem vend ja tema naine lendasid viivitamatult Kalkutasse. Nägin nendest koheselt, et mõistmist polnud oodata.
Kogunesime kõik kokku ja hakkas karm survestamine. Kui sugulased mõistsid, et ma ei tagane, helistasid nad imaamile, et küsida nõu.
„Šaria järgi peab ta surema,” vastas imaam.
Mind oli kästud minna oma tuppa, kui venna naine ilmus hädiselt uksele. Ta rääkis, et sugulased peavad plaani, kuidas ja kus mind tappa. Nad rääkisid minu viimisest Pakistani.
„Põgene kohe, hommikul võib olla juba hilja!” sosistas käli.
Jooksin kohe välja maja tagauksest. Ma ei võtnud kaasa muud kui need 120 ruupiat, mis juhtusid olema taskus. Isa, venda ja onu ei kohanud ma enam kunagi.
Jooksnud piisavalt kaua, otsisin telefonikapi ja helistasin õpingukaaslasele, kellega koos olime elanud Muzzarfarpuris. Tema oli hindu ja veetis oma puhkuse pere juures Lääne-Bengalis Islampuris.
„Kas saan tulla teie juurde?”
„Muidugi. Kus sa oled?”
„Kalkutas. Jõuan Islampuri homme hommikul.”
Hindust sõber oli rõõmus ja hämmastunud mind nähes.
„Kas kõik on korras?” küsis ta.
„Jah, peale selle, et sugulased on saanud teada, et järgin Jeesust.”
„Islam on kummaline usund! Oled tulnud õigesse kohta, kõik saab korda,” julgustas ta mind.
Sõber tutvustas mind Põhja-Bengali kommunistliku partei juhile, kes vajas kedagi hoolt kandma oma raamatupoe ja koos sellega toimiva raamatukogu eest. Sain mehe juures elamise, ta korraldas minule avatud söömise lähedalasuvates restoranides ja maksis veel ka palka. Raamatukauplus ja raamatukogu olid nagu partei mitteametlik kontor, kus vahetati uudiseid. Tutvusin kohalike kommunistidega ja nad kutsusid mind osalema noorsootegevuses.
„Miks ka mitte,” vastasin, maksin ruupia ja sain parteiliikme pileti.
Sõber rääkis kaaslastele, et olen islamist pöördunud kristlane. Asi huvitas neid.
„Ka Marx, Stalin ja Lenin olid kristlased!” innustasid nad mind tõsiasjade vastaselt.
Nende arvates kristlikest maadest pärit olevad inimesed olid kõik kristlased.
Töötasin kommunistlikus raamatukogus kaks aastat, pärast mida otsisin tööd Lääne-Bengali maaametist. Sain koha ja minu ülesandeks oli arvestada maksu kõigile põllumajandustoodetele, mida müüdi riigi halduses olevatel turgudel.
Pühapäeviti töötasin lähedalasuvas Sonapuri linnas, mille turu lähedal asus baptistide keskus. Mulle pakkus huvi saada teada, mida kõike aedades tehti. Keskuse rohelisel õuealal kohtasin indialasest kristlase poega, kes rääkis kirikust, orbudekodust ja maatükist.
„Kas ka mina võin käia kirikus?” küsisin.
„See sobib, tere tulemast pühapäeval!” vastas poiss rõõmsalt. Ta tahtis tutvustada mind pastorile, kes ei olnud kunagi kohanud islamist ristiusku pöördunut.
Poolteist aastat käisin pühapäeval tööde kõrval baptistikoguduses puhkamas ja osalesin ristimiskoolitusel. Suurem osa ristitutest tuli kristlikest peredest, mõned olid endised hindud. Mina oli ainus endine moslem.
Ristimine viidi läbi tegevuskeskuse aias taimede keskel, kus oli suur tiik istanduse kastmiseks ja kuldkalade jaoks. Olin õnnelik, kui pastor kastis mind kalade keskel vette.
Kõik muu tundus nüüd olevat hästi: minul oli kraad, hea töö ja kogudus ning olin saanud kristliku ristimise.
Onu Kalkutas oli saanud kuulda, et elasin 500 km laugusel Islampuris. Ta tundis kohalikku poliitikut ja palus tema abi minu leidmiseks. Isa tuttav sai teada, kus ma töötasin, ja tuli maaameti kontorisse ülemuselt küsima, kas olen kohal.
„Shayan töötab küll siin, kuid täna on ta turul. Homme on ta kontoris. Kas ta on teie sugulane?” uuris ülemus.
„Ta on minu sõbra poeg ja teinud midagi väga paha. Ta on pöördunud kristlaseks,” rääkis isa poolt saadetud mees. Töökaaslased, kes seda kuulsid, ehmusid. Nad arvasid, et olen šiiamoslem.
Hetkega lahvatas suur skandaal. Islamistlikus töökaaslaste linnaosas elas pastor Charles, kelle juures käisin vahel külas. Varsti oli tema maja ümber kogunenud mitmesajapealine moslemite hulk, kes süüdistasid teda minu pööramises.
„Me müüsime selle maa sinule, et saad rajada siia kooli, aga nüüd sa pöörad ära moslemeid. Me ei saa sellega leppida!” karjusid nad.
Ehmatanud pastor vastas: „Tunnen Shayani, ta on käinud minu pool külas, kuid mina ei ole süüdi tema pöördumises.”
Vanemad moslemi mehed püüdsid rahvahulka vaigistada ja ütlesid:
„Rahustuge! Ärge tehke midagi enne, kui olete küsinud Shayanilt, kes on teda pööranud.”
Charles helistas majast baptistipastorile Sonapuri ja hoiatas teda mässu eest. Asjast teatati ka politseile. Mina ei teadnud vahejuhtumist midagi, enne kui kristlasest sõber otsis mu üles Sonapuri turult ja rääkis, mis oli juhtunud.
„Ära mine Islampuri! Sind ootab seal vihane moslemihulk. Nad võivad su tappa,” poiss hoiatas.
Jäin ööseks baptistide juurde ja järgmisel päeval saatis kanada misjonär mind rongiga Uttar Pradeshisse turvalisse paika. Helistasin ülemusele ja rääkisin, miks ma ei tulnud tööle ega saa enam tagasi tulla.
„Saad kaks nädalat palgata puhkust. Vaatame, kuidas asjad kulgevad. Ära lahku töölt!” juhataja palus.
Islampuri raevunud moslemid ei jätnud järele. Pastor soovitas mul reisida kaugele Vijayawadasse Andhra Pradeshis. Seal õppisin koguduse toetusel piiblikoolis ning lõpetasin kaugõppes teoloogia magistriõpingud.
Ma ei saanud veeta koolivaheaegu sugulaste juures nagu teised õppurid. Kui koolis oli vaheaeg, käisin koos Operation Mobilisation’i evangelismitiimiga Andhra Pradeshis. Sageli sain kutseid ka Kirde-India Nagalandist pärit õpilaste kodudesse. Selles looduslähedases osariigis sain hästi puhata ning tasapisi tutvusin sealsete kogudustega.
Piirkonna elanikud olid peamiselt kristlased. Pärast õpingute lõpetamist kutsuti mind õpetajaks Nagalandi kristlikku gümnaasiumi Dimapuris, mis on nüüd minu kodulinn. Õpetasin seal usuõpetust, ühiskonnaõpetust, ajalugu ja inglise keelt.
Koolis töötas ka meeldiv naisõpetaja Shanye, kes õpetas geograafiat, matemaatikat ja inglise keelt. Sobisime hästi ning peagi otsustasime abielluda. Üks tuttav kristlasest ärimees lubas esindada minu perekonda kosimisel ning aitas korraldada pulmapidu, mida ma poleks üksinda suutnud kinni maksta. Kohalike pulmatraditsioonide järgi tuli hankida 12 siga, kaks härga, 200 kilogrammi riisi, nelja tuhande ruupia väärtuses pruudikleit ning tuhandeid lilli.
Kaheksa aastat teenisin kahe koguduse pastorina ning õpetasin piiblikoolides. Mind hakkas vaevama kristlaste ükskõiksus moslemite suhtes — üksnes vähesed olid valmis neile evangeeliumi kuulutama.
Minus oli endiselt kibedust nende kaotuste pärast, mida moslemid olid mulle põhjustanud. Ma ei olnud suutnud andeks anda oma onu perekonna hukkumist Bangladeshi iseseisvussõjas ega sugulaste plaani mind tappa. Kibedus ja sügav kaastunne tõusid minus vaheldumisi esile. Mõistsin, et kui varjan evangeeliumi moslemite eest, pean selle eest viimsel päeval Issanda ees vastust andma. Palusin Jumalal oma elu juhtida, kuigi mu meel kõikus ühest äärmusest teise.
Juunis 1995 lahkusin töölt. Meil olid viie- ja kaheteistaastased pojad ja nii palju sääste, et saime sellega pool aastat hakkama. Mul ei olnud aimugi, kuhu olin suundumas, kuid sisemine pinge sundis rajama teed millelegi uuele.
„Kui koged, et see on Jumala tahe, pead olema kuulekas,” ütles mu abikaasa Shanye.
Peagi tõi üks külapastor minu juurde kaks meest. Üks neist oli ristiusust huvitatud moslem ja teine hiljuti kristlaseks pöördunud moslem. Nad rääkisid bengali keelt ning oskasid veidi lugeda ja kirjutada. Hakkasin neile kaks korda nädalas Piiblit õpetama.
Varsti soovisid mõlemad õpetust ka teistele edasi anda. Nad palusid, et korraldaksin evangeliseerivaid koosolekuid turgudel. Mehed laulsid ja plaksutasid, mina jutlustasin ning jagasime traktaate. Meie meeskonnaga liitus inimesi mitmest kogudusest ning üheksa kuu jooksul käisime moslemitega asustatud külades ja linnaosades Nagalandi piirkonnas.
Pärast üht kordaläinud misjonireisi nägin nägemuses kirstu. Küsisin ahastuses Issandalt, mida see tähendab, kuid peagi unustasin selle suurte väljakutsete keskel.
Evangelistid Hussein ja Samsudin sõitsid jalgratastega kodu poole mööda suhkruroopõldu läbivat teed, kui märkasid raja teises otsas meest, kes näis neid ootavat. Nad olid äsja külastanud lähedalasuva küla juhti ning arutasid innukalt õhtu sündmusi. Vestlus katkes, kui nad nägid ees seisvat ähvardavat kuju. Mehed kõhklesid hetke, kas minna edasi või pöörduda tagasi, kuid otsustasid siiski jätkata teed.
Kui nad jõudsid põlluservale, küsis vihast õhkuv mees: „Kus te olete olnud? See, mida te teete ei ole õige. Te ei ole Jumala teel.”
Hussein soovis rääkida mehele, mis pani neid liikuma, kuid ei jõudnud. Mees ründas teda ja torkas pussi tema südamesse.
„Samsudin, põgene!” hüüdis Hussein enne, kui kukkus teadvusetult maha.
„Ma ei saa sind jätta!” vastas Samsudin ning sai ründajalt kaheksa noahaava, selle asemel et sõpra maha jätta.
Samsudin toibus pärast kuuajalist haiglaravi, kuid Hussein suri. Teda jäid leinama rase abikaasa ja kaks väikest last.
Sündmus mõjus mulle rängalt. Umbes pool aastat ei suutnud ma kodust väljuda ega käinud isegi turul. Süüdistasin end: kui ma poleks suundunud tööle moslemitega, oleks Hussein veel elus.
Kui mu pojad ja abikaasa kuulsid juhtunust, nutsid nad ning palusid mul mitte jätkata, kartes, et võib juhtuda midagi veel hullemat.
Hüüdsin Jumalale: „Kas ma olen mõistnud sinu kutset valesti või olen õigel teel? Kas Sina lubasid Husseinil surra?”
Kas uskusin tegelikult, et evangeeliumi kuulutamine moslemitele on nii tähtis, et selle pärast seada inimeste elu ohtu?
Vastus sellele raskele küsimusele küpses aegamööda. Lõpuks ühinesin Taaveti palvega psalmis: „Suurem kui elu on sinu arm.”
Ostsime tapetud evangelisti naisele kaks lehma, et piima müümisega suudaks lesk oma pere ära elatada.
Just siis, kui olin taas jalule saamas, koputati meie uksele. Lävel seisis umbes pool tosinat tõsiste nägudega moslemit, kes otsisid mind.
„Kes te olete?” küsisin hirmunult.
„Me oleme tapetud evangelisti Husseini sugulased,” vastasid nad.
Ehmusin ja suutsin vaevu jätkata vestlust: „Mul on väga kahju toimunu pärast. Miks olete tulnud?”
„Tahame saada kristlasteks.”
Ma ei uskunud, mida mehed ütlesid, enne kui jätkasid:
„Moslemid tahtsid tappa Husseini, kuigi ta ei olnud teinud midagi valesti. Me ei taha sellist usku omada. Ole hea, õpeta meile, kuidas saada kristlaseks!”
Hakkasin õpetama umbes kolmekümnele Husseini sugulasele ristiusku. Kahe kuu pärast pidasime suure ristimispüha maatükil, mis kuulus ühele kristlasele. Ta võttis endised moslemid tööle, andis neile harimiseks maad nende vajadusteks ning ehitas neile kiriku.
Husseini surm oli algus tööle, mida teeme praegu kaheksal maal. Oleme kaotanud mitu evangelisti, kes on kuulutanud head sõnumit inimestele, kes ei ole sellest kunagi kuulnud. Rõõmude ja murede keskel oleme ühinenud kuningas Taaveti palvega: „Kogu jõuga haaran sinust ja sinu parem käsi toetab mind.”
DANIELLE MIETTINENRaamatust „Hän kutsui minua”.
